Aga mis ta siis k***b selle n******a

Aitab! Mulle tõsiselt aitab kogu sellest mõttetust paanikast. Pagulane ei võrdu mustanahaline PUNKT.

Pagulaseks loetakse isikut, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usu, rahvuse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasele antakse Eestis kolmeaastane elamisluba.

Aga üha enam kasvab viha teist nahavärvi inimeste vastu ja neid liigitakse ühe usu alla. Meie uskmatud eestlased kardame teisi uske…. absurd.

Alles lugesin Facebooksit, et “mingi moslemi usku inimene” oli neiut autosse kutsunud.

Rassism on mõtteviis või ideoloogia, mille järgi erinevused inimeste iseloomus ja võimetes on otseses sõltuvuses nende rassist. Rassismile on iseloomulik püüd määratleda inimeste õigusi ja rolli ühiskonnas eelkõige rassiliste, aga ka rahvuslike ja etniliste tunnuste, sh nahavärvi ja päritolu alusel

Küsimusele, et kuidas tema usulist kuuluvust määratleti keelduti avalikult vastamast ja tegelikult ei olnud vastust. Oli mitte euroopaliku välimusega… Aga kes on see eestlane, kes on eurooplane? Mina ei saa küll öelda, et ma olen verepuhas eestlane, mind pandaks esimesena rongile ja saadetaks minema. Aga kes ma siis olen? Kas eestlaseks kasvatakse või sünnitakse? Või mis see rahvus üldse on? Või mis on isamaa? Siinkohal ma võin siis öelda, et ma olen eestlasest välja kasvanud. Mind ei ühenda selle maa ja rahavaga siin mitte miskit enamat kui vaid see, et mu ema ja vend elavad siin. See on üks lapp keset lõputuid ookeanide põldu. Eesti jääks ikka väga üksildaseks kui kõik hakkaks oma suguvõsasid uurima. Isegi “ae-ae” peale ei kostuks vastusõna, sest inimesi ei ole. Eestlaste ilu peetakse maailma tunnustuse vääriliseks aga see on vaid tänu sellele, et meist on üle käinud paljud rahvad. Vastandina Soomele, kus on haigusi mida mujal ei ole, sest segunemist ei ole toimunud. Nunnu! Aga me meie nahavärv on vähemalt valge! Vaatasin oma sõpru kes on märkinud meeldivaks lehekülje “pagulaste vastu”, veidral kombel on nende hulgas inimene keda enamik marurahvuslasi tahaks teibasse ajada.

Kui Nõmme foorumisse ilmub küsimus, et siinkandis on viimasel ajal nii palju teist nahavärvi inimesi, et kas siia rajatakse ka puagulaskeksust… siis on siiski juba tegemist paanikaga. See on sisse surutud hirm. Tegelikult oli tegemist rahvusvahelise kabe(?) meistrivõistlustega.

Eestisse võetakse vastu 150 pagulast. Ei, need ei ole need inimesed kes on laevaga Euroopasse põgenenud, kuigi mul ei ole ka nende vastu midagi. Vaid tegemist on inimstega kes tulevad põgenike laagritest. Kas te olete kunagi ühte laagrit näinud? Üsna sarnases olukorras olid kunagi ka meie kaasmaalased kes põgenesid teise maailmasõja jalust. Mäletan kunagi lastelaagris loetud raamatut, kuidas Eesti lapsed käisid Saksmaal laagris olles surnud sõjaväelaste nööpe korjamas. Kui keegi oskaks mulle selle raamatu kätte juhatada… ei tea pealkirja ega autorit. Vanust oli mul 13. Aga see selleks. 150 inimest, meil suletakse koole sellise õpilaste arvuga kuna see on liiga väike.

Viha sünnitab viha. Kui sina saabud riiki ja sind loomaks sõimatakse siis kas sa hakkad seda riiki armastama? Meile tuleb 150 inimest! 150! Kui me näitame neile välja lahkust, vastutulelikkust ja abi siis on ka nende tunded teised. Kui meie neid kividega loobime, hakkavad ka nemad meid kividega loopima. Mina hakkaks ka.  Ausalt hakkaks. Kunagi läks siit kodumaalt laevadega teele kordades rohkem inimesi. Igas suuremas Austraalia linnas on Estonian House, Ameerikast rääkimata. Ei tasu siin hakata usu teemat ajama, me peame uhukusega ennast maailma kõige uskmatumaks rahvaks. Kas tõesti kardetakse, et 150 inimest saavad meid hävitada? Meil on 300 000 vene rahvusest inimest, teistest rahvustest rääkimata. Kas nahavärv on siis nii hirmutav? Ukrainlane on ka põgenik.

Ja kui keegi küsib siis jah, ma olen valmis põgenikele oma tuge pakkuma. Nii palju kui ma saan. Siiani on mul põgenikega ainult positiivseid kogemusi. Jah, nad olid ka enne paanikat olemas.

Siinkohal soovin õnne oma sõbrale Jeffile, kes saab täna 32. (Passi järgi Adel, lugu võib lugeda siit). Prantslane, sündinud Alžeerias, elab Uus-Meramaal.

*Pealkiri on pärit ühest vestlusest.

Social Share Counters

esimene

Üheksa minutit üle südaöö. Hingedepäev. Taustal kõlavad ilutulestiku paugud, telekas vaikselt mängib ja Facebook teeb blinn ja blinn kui järjekordne luulerida on saabunud ühelt Tasmaania perioodi sõbralt, jah, ma arvasin, et sõbralt, tundub, et tema jaoks oli midagi muud. „ud be my mysterious queen from the north“ tulevad järgmised read. Tundub, et sealpool on liiga palju veini. Nohu. Ema diivan. Kodu. Väsimus.

IMG_9792
Algas november. Kahtlemata üks minu lemmikutest kuudest. Austraalias kevad, koos jacaranda puude lillaka õitesajuga ja siin, hall, mustvalge ja udune. Mõnus. Hingedekuu. Hingamise kuu.

Novembris on midagi müstilist, mingit vaikust, mis mulle vägagi korda läheb. Omaette olemise aega, vaikust.

Social Share Counters

Hingelinnud

“Hinge sees,
tema keskel
seisab ühel jalal
lind. Lind, kelle nimi on hingelind.
Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme.”

-Michal Snunit “Hingelind”

Liina hingelinnud

Natukene vähem kui kaks aastat tagasi hakkasin linde joonistama. Taimaal elades ostsin kohalikust marketist hariliku ja vihiku ning esimesed pildid mida mu roostes käsi seal kaugel maal joonistas olid lindudest. Tänaseks on linnud mul märkmikus, laual, isegi uksepiidale jäi üks Kalamajja. Kui on vaja midagi mõelda siis joonistan need mõtted lindudena välja. Nii nad sünnivad, elavad ja surevad koos minuga. Kalamaja õunapuu okste vahel elas mul üks tihane kes segaduses ka suvekuudel mu aknale koputas ning nii me aeg-ajalt tõtt vaatasime, tema ühel ja mina teisel pool klaasi. Teed joon ma ka isa asjade seest leitud öökullitassist ja mida rohkem mu lemmikuid udusse mattunud hommikuid, hingedekuu tulekut, seda enam hingelindusid tulenbkuulata.

Päris pisikese tüdrukuna raamatukogu tolmulõhnalisi riiuleid nuusutades jäi mulle näppu Michal Snuniti raamat “Hinglind”. See 5 minuti raamat haarab mind endasse palju kauemaks, sest meie õnneks on seal Reti Saksa imelised illustratsioonid ning just need on saatnud mind kogu mu elu. Töölaual rippus algusest peale raamatu kaanepilt. Ise ma seda raamatut omanud ei ole aga raamatukogust sai seda laenutatud lugematul arvul kordi.

RR-i raamatuillustratsioonide kogu kodulehel on kõik pildid ka nähtaval.

Eelmisel nädalal joonistasin linnud endale kõrvas kandmiseks. Kogu nädalavahetuse istusin patjade vahel ja joonistasin ning nüüd on neid saanud juba nii palju, et nad ootavad teisi inimesi endale sõpradeks. Kõik on käsitsi joonistanud, seega identseid kaksikuid just nagu ei ole, kuigi sarnasust on neil tohutult.

Iga lind sai endale ka nime inimeste järgi, kes on minu hinge sügavale istunud ning mõnikord mul aitavad toredaid laekaid avada. Aga nagu ka minul on nendel palju laekaid, seega ühel linnul on palju erinevaid musterid aga neid saab näha minu facebooki lehelt Who Stole the Hippo.

“Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt
tähele panna.
Muidu võib juhtuda, et hingelind hüüab meid,
aga meie ei kuule.
Kahju! Ta tahab meile rääkida meist endist.
Ta tahab rääkida meile tormidest, mis on lukustatud
tema sees asuvatesse laegastesse.

On inimesi, kes kuulavad teda sageli.
On inimesi, kes kuulavad teda harva.
Ja on inimesi, kes kuulavad teda
ainult üks kord elus.

Sellepärast tasub,
kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,
kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,
sügaval sügaval meie kehas”

-Michal Snunit “Hingelind”

Muusika: Pastacas & Tenniscoats “Sinu naer”

Social Share Counters

Sest sa oled võitleja

Ühel juhtmete kokku jooksutamise päeva lõunatunnil haarasin poeriiulist Coca-Cola ning muigasin vasaku suupoolega salli sisse, sest küsimusele “miks” vastati kenasti “sest sa oled võitleja”. Ju siis nii on, ohkasin ning sõin oma töölaua taga ära järjekordse poest ostetud lõuna.

IMG_4481

Algused ja lõpud. Üks on raskem kui teine. Ma olen ikka veel seal seisus kui ei suuda alustada uusi suhteid arstide ning juuksuritega, nii on ikka mu perearst veel kodukohas kuigi ma ei ole seal elanud viimased 10 aastat aga nii võõrastav on minna ja kurta oma hädasid täiesti võõrastele. Kuna enamusele oma arstidest ütlen ma nii või naa tänaval tere ning ammu oleme läinud üle sina peale siis ei suudaks ette kujutada selle usaldusringi kadumist. Juuksuritest ma parem ei räägigi, seal peab mu usaldus veel kõrgem olema, muidu juhtub nagu kord juhtus ehk tulin koju tupeeritud tukaga. Viisaka ja vaikse eestlasena ei kurtnud ma kohe vaid pesin kodus juuksed ära, et äkki solvan ja ei tea mis kamarajura sellest tulla võib, eks.  Kõik uued ja huvitavad situatsioonid on mingil määral hirmutavad ning nii me jäämegi nendesse vanadesse kinni ning ei suuda korralikke lõppe genereerida. Elan juba teist kuud uue koha peal aga tahtmatus tegeleda oma asjadega vanas korteris ajab lõpuks ka minu enda pea sassi ning tekitan endale asjatut stressi. Oleks kohe ja selgelt asjad ära klaarinud ei peaks nüüd tegelema kiirelt asjadega mis mulle selgelt mokka mööda pole.

Siinkohal mainin, et kas keegi ei vaja külmkappi, lauale käivat ahjuga pliiti või diivanit? Mul on pakkuda ja suht kiire kuubis.

Ma tahan siin selle kõigega öelda, et asju millele ma viimasel ajal palju mõelnud olen ehk nii rasked kui mingi teemad/situatsioonid ei ole tuleb need ära teha, et vältida asjatuid konfliktisituatsioone ning stressi. Olen läbi oma kogemuste leidnud oma elus väärtusi mis minu elu on lihtsamaks teinud ehk ära panusta inimestesse ja suhetesse kus sind ei väärtustata. Kui mul hästi raske oli ja ma mingil hetkel oma silmad lahti tegin ja nägin kui palju on minu ümber võrratuid inimesi siis tundus pea valutamine nende pärast kes mind ainult allamäge sõitma lükkasid tohutu mõttetusena. Me kõik muutume ajas. Aga seda rohkem saan ja tahan panustada situatsioonidesse mis toovad naeratuse näole ja see kõik on paganama tore. Olen ammu aru saanud, et materiaalsed väärtused on toredad aga lõppkokkuvõttes ei ole nad midagi väärt ehk milleks omada kaht tooli kui teine pidevalt tühjana seisab.

Vahemärkusena: Tähelepanek eilsest öisest Tallinna baarikultuuri saginast: Milline on hea koju jalutamise õlu? Vastuseks anti õlu nimega Wild River. Et te siis nüüd teate. Selle viimase teatega olen ma Twitterisse postitanud nüüd 900 korda. Enamuse ajast pealt kuuldud lausekatkeid mis mind ka järellugedes muigama panevad.

“Tegelikus elus ei ole lõppusid, tegelikus elus läheb lugu lihtsalt edasi.” -Ilmar Raag

Social Share Counters

Väsinud

Olen väsinud.

imnotok

Ma ei jaksa enam kuulda kooseluseadusest, ma ei taha enam näha seda õhupalliga lapse pilti ja mulle ei meeldi, et seda levitatakse nii, et laps on ära tuntav. Ma olen väsinud. Ükstaskõik kust ta selle õhupalli sai, samamoodi käivad lapsed ringi erinevate erakondade või hullude päevade õhupallidega nagu reklaamtahvlid, lapse jaoks on see õhupall. Saate aru, õhupall! See sama mille kohta A.A.Milene karupoeg Puhh ütles: “On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall.” Jah, see on ärritav foto aga ma ei taha siinkohal laskuda vaidlusesse, kes ja miks neid õhupalle jagas ja kes selle lapsele andis. See on tähtsusetu. Olen lihtsalt väsinud ja kurb. Laps on laps ja ma leian, et selle pildi levitamine ei ole väärikas teguviis mitte ühegi täiskasvanu jaoks. Kas me korra oleme maha istunud ja mõelnud, et kodudes arutatakse ja räägitakse, lapsed saavad sellest kõigest osa, näevad ja kuulevad mõnikord rohkem kui me arvame. Nad viivad oma ausas lapsearus need mõtted kodust ka välja. Kas te ei suuda ette kujutada pilti, kuidas selle tüdruku juurde tuleb lasteaias mõni kaaslne ja teatab, et ta isa on jobu!? Selle tüdruku jaoks on ta vanemad tema kõige armsamad ja see teeb talle haiget.  Kas me tahame seda? Kas me tahaksime näha selle lapse pisaraid, ükstaskõik mida ta vanemad pooldavad või ei poolda? Jätame nõrgemad pooled välja sellest mängust.

Üleüldse, olen tähele pannud, et mingi uhkusega hinges me ikka mainime kuidas me oleme maailma kõige uskmatum riik aga nüüd siis need traditsioonilised pereväärtused?

Tegelikult ei tahtnud ma sellele pildile üldse nii palju kirjaruumi anda aga see kõik lihtsalt tuli. Kõik mis hetkel mu ümber toimub meenutab peaga vastu seina jooksmist aga teate, sein ei anna järele ning kui vihaga joosta siis on enda pea pärast katki. Tunnen, et mu kott hakkab täis saama, topin sinna asju juurde aga eriti ei mahu ja siis avastan, etunustasin võtmed põhja ning kaabin kõik uuesti välja ja alustan otsast… selline korduse tunne. Ma olen sellest kõigest väsinud. Ma ei taha lugeda Risto Kübara emotsionaalset kirja, sest ma ei taha elada sellises ühiskonnas kus keegi peab selliseid kirju kirjutama. Aga ma siiski loen ja kahjuks ma ka siiski elan sellises ühiskonnas. Ma ei oska olla ignorantne, kuigi ma nii väga tahan. Ma nii väga tahaks silmad kinni pigistada ja mitte näha aga ma näen. Ma näen ka üürtult palju head, meie ümber on nii palju toredaid inimesi ja ma ei lahterda neid geideks, lesbideks, bi-ks, transseksuaaliks, pruunlaseks, asiaadiks, moslemiks, taimetoitlaseks, skinheadiks, punkariks, luterlaseks, õpetajaks, ärimeheks jne jne. Ma näen eelkõige inimest.

Ma tahan mitte hoolida teiste inimeste valust aga ma hoolin. Mõnest asjast mul siiski täiesti suva, mind tõesti ei huvita mida inimesed teki all teevad, kas üksi või kaksi või kolmi (senikaua on see nende asi kuni kõik pooled on sellega nõus mis toimub, lisan igaks juhuks, et seksuaalset vägivalda jms ma kindlasti ei poolda). Aga ma hoolin sellest, et mu sõprade peres (kus muide on kaks ema) oleks ka teisel vanema õigus minna kaasa haiglasse aga ta on mitte keegi, seaduse ees teda olemas ei ole. Lapsed on hoitud armastatud ja täie mõistuse juures tublid tüdrukud. Ma tahan, et minu sõbrad, vaatama sellele mida nad teevad magamistoas, oleks ühiskonna täisväärtuslikud liikmed ja ka nende põhiõigused oleks kaitstud. Vaatamata ka selle mis rahvusest nad on, mis nahaavärvi, mis usku, kas nad on füüsiliselt teistmoodi, kas nad on naised või mehed või geid või lesbid, lisaks on meil ka bi-d, trans… Meil on venelased, eestlased, sakslased, moslemid, ateistid. Meil eksiteerivad rassid, meie tänaval võib kohata ratastoolis inimesi, meil on taimetoitlased, antifashitsid, skinheadid, luterlased, katoliiklased, satanistid, loomaõiguslased, ufoloogid. Me kõik oleme erinevad. Parafraseerides Andres Mäharit: käi perse sa loll inimene kes ei suuda näha enda ninast kaugemale ning leiab, et tema õnn peab olema teiste õnnetus.

Ma olen lastetu, 31. aastane haridustöötaja, elan ühiskorteris, sest kurat ma ei suuda oma palga eest endale päris oma kodu osta ega üürida ja teate ma vist enam ei taha ka. Ma olen väsinud. Ma ei tea kas ma kunagi abiellun, ma ei tea kas ma saan kunagi emaks, ma isegi ei tea kas ma tahan seda. Ma elan riigis kus ema ei küsi tütre käest hoolitsevalt, et kas sa oled leidnud enda kõrvale inimese kes sinust hoolib, sind hoiab ja armastab ja sina samamoodi teda. Vaid me elame riigis kus ema küsib oma 31. aastase tütre käest kas sa oled ledinud endale mehe, sest koos on lihtsam majanduslikult hakkama saada!!!!! Ma ei tea kas ma tahan sellises maailmas elada. Ma ei tea miks käib nii suur kamarajura selle üle, et inimesed tahavad lihtsalt oma armastatuga oma elu jagada ja samal ajal ei piketeeri keegi koolivägivalla, perevägivalla, depresiooni, vaesuse ning muude meie ühiskonna PÄRIS probleemide vastu. Miks ei panustata haridusse, perenõustamisse, jm programmidesse. Miks kulutatakse nii palju aega ja raha asjade üle mis ei ole teiste inimeste asi. Kurat, kas te ka märkasite artiklit kus ema peksis oma 2. aastast last! Kas te mõnikord märkate seda et teete haiget oma lähedastele? Kurat see teie ninaots on nii lähedal, ajage silmad kõõrdi ja vaadake, ei näe eriti, jah? Ei näe, sest nii lähedal on. Saage endast üle ning vaadake suuremt pilti ning laske teistel olla õnnelikud. Laske õnnelikud olla sel klassiõel, kes on sinust teistmoodi. Märgake sõpra, kes eile ennast vannitoas lõikus. Küsige kuidas sul läheb, mitte ärge rääkige sellest kuidas su sõbral peab minema. Julgustage, aidake, vaadake. Kurat küll… kõik siin maailmas algab meist endist ja meie valik on see, et kas me toome endaga kaasa muresid või rõõme. Jah, neid kivisid ja kändusid on nii palju. Aidake siis saag ja labidas leida ning pöörake tähelepanu päris probleemidele. Mitte ärge visake neid teiste jalge ette, eriti inimeste jalge ette kellega sul pole asja olnud või enam ei ole. Ja kui näete, et teie ümber on kõik korras, kõik on turvaline või sinna poole liikumas, siis tõstke pilk veel kõrgemale ning vaadake mis maailmas toimub, kust teie riided tulevad, kust toit, mis Süürias toimub, mis Ukrainas ja kuidas saad sina aidata, et maailm oleks parem paik? Kõik algab meist endast.

Ma olen nii väsinud.

Muusika: Bon Iver – I Can’t Make You Love Me / Nick of Time

Social Share Counters