kes varastas jõehobu?

Laupäeval oli taas väike fotosessoioon, seekord oli eesmärgiks saada häid pilte meist endeist ehk Kirsti tegi meiki ning mina pildistasin. Minu pildistamisel vajutas päästikule loomulikult ka Kristi (pildil). Minu pisike korter on mõnusalt ümberpaigutatav väike fotostuudio. :)

 

 

Laupäevaõhtune äkkiidee kohvikusse minna lõppes kinos Artis ning siinkohal tahaks sõna võttagi, nimelt Solääris on end välja reklaaminud kui kultuurikeskust, siis miks need kultuuriasutused nii nurgataha kõik peidetud on? Kui ma ei teaks, et seal kuskil on kontserdisaal ja suisa kaks kino, siis ma ei oskaks seda mitte kahtlustadagi. Ja tänane uuring tõi pinnale ka tõsiasja, et kino Sõprus on siis nüüdseks ajaloo osaks saanud. Ma olin selle uudise küll maha maganud, et detsember selle kino viimaseks tegutsemise kuuks jääb. Oleks veel korragi sinna toolile võinud end sättida. Ning vähemalt hetkel ei saa Artisest jäätisekokteili! Tahan Sõprust tagasi :)

“Lohetätoveeringuga tüdruk” oli pinget täis film, vähemalt minu jaoks. Koohvikus mobiisest internetist filmi tutvustust vaadates ehmatasid need pildid mind natuke ära ja eks nad ole natuke eksitavad ka, kuid ei anna filmist pilti enne, kui näinud oled. Eks ma olin kuulnud raamatu autori Stig Larssoni nime ning raamatute edu oli ka minu kõrvu jäänud ja kõik need intriigid seal ümber aga bestsellerid tavaliselt peletavd mind pigem eemale, kui tõmbavad lugema ning ega see sisu raamatuna poleks päris minu cup of tea olnud. Eks saab näha mis käiki Hollywoodi mehed sellest raamatust veel kokku keeravad, põnev igatahes. Aaa, rootsikeelne originaalpealkiri “Män som hatar kvinnor” ehk “mehed kes vihkavad naisi” avab filmi natuke paremini.

“Taking away a person’s control of her own life–meaning her bank account–is one of the greatest infringements a democracy can impose, especially when it applies to young people. It is an infringement even if the intent may be perceived as benign and socially valid (180). ”
— Stieg Larsson (The Girl with the Dragon Tattoo)

Kui vahepeal oli uudis, et vargad ja pätid on külmade tõttu ka pigem koduseinte vahele jäänud siis täna olin tunnistajaks, et soe ilm on pätid (loe:taskuvargad) tänavatele ja trammidesse tagasi meelitanud. Minu kõrval seisev naisterahvas jäi ilma oma rahakotist, kuigi hoidis kotti päris hoolega aga jäi vahepeal aknast välja vaatama. Tramm oli rahvast täis ja tõenäoliselt oli see meesterahvas, kes eelmises peatuses väljus. Naine helisstas kohe ja pani pangakaardid kinni ning muidu kinnised ja seltsimatud töölt tulevad eestlased hakkasid omavahel juttu ajama – kõigil oli oma kogemus. (Ja ei juhtunud see taga Koplis, vaid kesklinnas)

Varem mainitud soe ilm – jah, hetkel tundub -5 kraadi nagu troopika, kahekordsed lammastega labakud tundusid nii üleliigsed, et üks otsustas kaubamajas mu käest jalga lasta aga üles leidsin, ei vedanud tal :)

Ma vist ei ole siin kunagi rääkinud sellest kuidas minu blogi leitakse. Täna ei suutnud ma vakka olla. Ma ei suuda leida põhjendust, miks peaks keegi otsima Google-ist lauset “kahe kilomeetri kaugusel asuvasse bussijaama”. Ainuke seletus oleks, et otsitakse konkreetset teksti. Njaa… mulle tegi aga nalja see mida google selle peale pakkus (vt pilti).

See on juba samahea, kui meil eile siin õpikut “Lähitulevik” küsiti :) Pakkusime talle lähiajalugu ja ülla, ülla… see sobis ka. Aga lähituleviku õpikut loeks ise ka.

Talved on minu jaoks tõelised katsumused. Ei, mitte ilma pärast. Ma armastan seda külma mis laseb mul toas küünla põlema panna ning diivanile kerra kerida ilma süütundeid tekitamata. Talvel on aga liiga palju aega mõelda ning talvel on mu sünnipäev, mis iga aastaga tundub järjest ülekohtusem, sest iga aasta tundub, et ma ei ole elanud. Olen käinud kindlat rada aga elamise olen ära unustanud. Natuke on maailma vaadatud, kuid neid kogemusi mida ma kõige enam ihkan mul ei ole. Olen kõndinud turvaliselt läbi gümnaasiumi kõrgkooli ning seal lõpetanud eriala mis toob leiva lauale, kuid milles puudub minu jaoks nii oluline komponent (loomingulisus). Peale kooli sain kohe tööle ja siin ma nüüd siis olen – 3 ja pool aastat. Iga talv ma mõtlen, et suvel hakkan elama. Suvel võtan otsused vastu aga nii lihtne on olla oma turvalises pesas, elada oma turvalist elu ja mitte riskida. Ma ei taha ilma jääda sellest mis mul on aga ma samas tahan ma ka midagi muud. Tahan kogemusi, mida hetkel mulle elu siin ei suuda enam pakkuda.

Nii kerge on öelda, et mine ja tee. Kuid nii raske on minna. Ma ei oska sildasid põletada ning ega ma ei taha ka. Ma armastan oma kodu ja oma lähedasi, ma armastan seda kõike aga ma tahan liiga palju ja samas mitte midagi, sest naisena on minu ees mitmeid valikuid. Üks neist on loomulikult emaks saamine, kuid selles rollis ei suuda ma end ette kujutada, vara veel. Teine valik on luua päris oma kodu, oma katuse ja oma põrandaga, oma akende ning maaga. Korter ei anna seda vabadust, mis vahel nii vajalik on. Kuid ka see tundub hetkel veel liialt siduv ning kättesaamatu. Kolmas valik on karjääriga (vihkan seda sõna) seotud. Minna õppima seda mida ma ei julenud minna siis kui gümnaasium lõppes. Minna pea ees tundmatusse, ning alustada sellega, mida ma armastan. Neljas valik on kodumaa tolmu jalgadelt pühkimine. Nii palju on valikuid ja ometi ole neist midagi valida, sest oma turvalisest tsoonist on nii raske väljuda. Viies valik on jätkata turvaliselt, sest ma armastan seda mis mul on, lihtsalt ma tahan liiga palju, ma tahan ellu viia unistusi.

See, et keegi kõrvalt ütleb ja otsustab sinu eest, see ka ei aita. Ma pean ise oma otsusteni jõudma ning nendega rahul olema. Rahulolu oleks õnn, kuigi ennast tundes ei jõua ma sinna mitte kunagi. Alati on olemas pikemad reisid, huvitavamad kohad, turvalisemad pesapaigad, väljakutset pakkuvamad tööd. Nokk kinni, saba lahti.

Pika jutu lõpetamiseks tahaksin Maria postitusele viidata, mille ta kirjutas siis, kui teatas oma blogis abielust, ma ei ole nii sooja teksti ammu lugenud http://suslikute-uus-meremaa.blogspot.com/2010/01/uudiseid-rindelt.html

„Ma vaatan talle otsa, kui me oleme omaette, või ka siis, kui meil on palju teisi inimesi ümber, ja ma mõtlen, kuidas mulle meeldiks ühes sellise mehega perel kasvada lasta.“

Nüüd on minu kord öelda, et mu mõtted on nii hästi sõnadesse pandud…

Issaristike, kui hirmus on see, et sünnipäev läheneb ja ma saan 27.

Hetz arvas, et ma võiksin teha. Kes olen mina, et vastu vaideln. Seega palun. Avatult ja avameelselt.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei saanud. Tean ainult seda, et nimeks sooviti sellist nime mida ei saa lühendada ja ei olegi lühendatud, teisendatakse hoopis.

2. Millal viimati nutsid?
Kuigi ma olen üsna pisararohke, ma tõesti hetkel ei mäleta. See on vist hea. Aaaa… võib-olla jaanuari alguses aga siis oli põhjust ka.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ma olen rahul, kuid mu käekirjal on mitu varianti, seega mitte kõik neist.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Lõunat söön ma tavaliselt siin koolis, seega lemmikuks on kõik mis siintehtud ei ole. Vahel on hea majast välja saada.

5. Kas sul on lapsi?
Eip.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Eitavalt ei saa ju vastata, ma arvan, et oleks küll.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Kuidas võtta, vahel olen, tihti mitte. Eile üks õpilane küll ütles, et ma olen irooniline aga ma vaid küsisin ta käest, et ega ta ruumiga ei eksinud, puhvet asub alumisel korrusel.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Jep, aasta oli siis… peale jaanipäeva.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei, ma eelistaks langevarjuhüpet ja õhupallisõitu.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ma ei söö neid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kui kätte ei saa, siis vast peab.

12. Kas pead end tugevaks?
Ma ise ei pea aga kui ma end mõne teisega võrdlen, siis ma arvan, et pole vigagi. Me räägime siin erinevatest vaimset pinget pakutavatest situatsioonidest. Ja kui ma end mõne teise teisega võrdlen, siis issand halasta milline möku ma olen.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Marjasorbett, ausalt.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Oleneb, mis tähelepanu tõmbab, nii heas kui halvas mõttes aga tavaliselt riietust.

15. Roosa või punane?
Punane või vanaroosa

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Liigne emotsionaalsus

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Rahu, mitte maailma. Rahu enda sees. Seda, et ma oleksin rahul sellega mis mul on, kartmata, et tehtud valikud mind kunagi kahetsema panevad.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Heegelnõela

19. Mida hetkel igatsed?
Voodit ja tekki

20. Mida viimati sõid?
Rukkipala, kurgi ja suitsuvorstiga

21. Mida hetkel kuulad?
Seda kuidas õpilased tundi kiirustavad ning vaikselt omavahel bioloogiast vestlevad

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Kollane

23. Lemmiklõhn?
Kevade lõhn, see mis esimeste soojade ilmadega tuleb.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Tuulaga, 2 sek tagasi

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Tugitoolisportlusest ma nakatunud ei ole aga viimasel ajal on eriti hea vaadata, kuidas viis eestlast tihti halba süüa teevad ning end piinlikesse olukordadesse panevad. Go Estonia! Go!

26. Su juuksevärv?
Kartulikoor päris ei ole, midagi punast on vist ka ehk lihtsalt hele.

27. Su silmade värv?
Raini käest küsisin, ta vastas ausalt, et ei tea. Oleneb. Vahel hall, vahel roheline, ühekorra oli kirju.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, prillid on toredad.

29. Lemmiktoit?
Midagi eksootilist. Kuid vahel tahan nii ema tehtud kartuliputru või kartulisalatit.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Siin ei anna ju valida. Ma valiks hea filmi, on ta siis õudukas või õnneliku lõpuga, see ei oma tähtsust.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
“It’s complicated”. Eile, kinos

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Musta

33. Suvi või talv?
Kevad

34. Kallistused või suudlused?
Oleneb inimesest, sõpradega ma tavaliselt kallistan.

35. Lemmikmagustoit?
Jäätis

36. Mis raamatut hetkel loed?
Mul on mitu pooleli:„Stalini lehmad“, üks reisiraamat ja siis LP-d „Philippines“ „Thailand“ „Malaysia“

37. Mida su hiirematt kujutab?
Tööl? Šveitsi lipp. Kodus ei olegi matti

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Eile õhtul seda ETV ja ETV2 projekti „Armastus kolme apelsini vastu“ esietendusest

39. Lemmikheli?
Vaikus

40. Rolling Stones või The Beatles?
Mõlemad

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Praeguse seisuga Ameerika Ühendriigid

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma tahaks, et mul oleks võimalus mõtteid lugeda, või mingi kuues meel, või oleks ma finantsgeenius aga kahjuks neid mul ei ole. Kui oskus piinlikesse olukordadesse jääda on eriline, siis ma olen meister.

43. Kus sa sündisid?
Pärnu haiglas

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Pole lugenud

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Iga päev on siin uusi nägusid aga päris tutvusin, tutvusin… ma ei mäleta, olen viimasel ajal üsna igav olnud.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei ütle, kuigi tegelikult neid on. Veider on see, et kui jälgid blogimaastiku ja loed ja näed siis ühel hetkel kui elus inimene tänaval vastu jalutab tahaks tere öelda ja elust rääkida, et kuidas läinud on aga ei saa ju. Imelik oleks. Aga nii on juba küll, et omavahelistes vestlustes ei räägita mitte selles, et mis kuulsust on nähtud, vaid ka seda, kui mõni seltskonnas teatud blogipidaja tänaval vastu on jalutanud.

46. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Kas just blogi, mis ma sest ostan kui veebis saab ka lugeda. Aga raamatu võiks kirjutada nii mõnigi.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma arvan, et naine

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Mõne rändlinnuna. Aga mitte hallvarese, sest nende jaoks on eesti lõuna (räägitakse, et talvel siin olevad linud tulevad meile põhja poolt).

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Osatleja ja Tuduhiir :) Ja ülejäänud kaheksa on vabatahtlikuse alusel.

Viimasel ajal on palju räägitud külmast ja külmapühadest kooliõpilastele. Ma ei mäelta ka ma ise kunagi neid pühasid pidasin, korra-paar vast ikka sai aga praeguste temperatuuride juures, kus tuulekülma viskas eelnevatel päevadel isegi Tallinnas -30 siis seda enam. Töötades Tallinna kesklinna koolis siis märgatavat õpilaste kadu minu silmad ei näe. Kaminu väite peale, et külmapühad on sel juhul kui kooli ja kodu vahel ei ole korraldatud transporti, on tulnud vastuväited. Võtsin siis sotsiaalministri määruse lahti ja mul siiski oli õigus. Seda, kas korraldatud transport on ühistransport, ma ei tea. Arvan, et mitte…

§ 9. Temperatuuri mõju õppetegevuse korraldamisele

…

(2) Õppetegevuse korraldamisel arvestatakse välisõhu temperatuuri ja tuule kiiruse koosmõjust sõltuvat tuule-külma indeksit ning organismile tegelikult toimivat välisõhu temperatuuri.

(3) Õppetunnid võib ära jätta, kui sõit kooli ja tagasi ei ole korraldatud ja tegelikult toimiv välisõhu temperatuur on:
1) miinus 20 ºC ja madalam 1.–6. klassis;
2) miinus 25 ºC ja madalam 7.–9. klassis.

…

(6) Tegelikult toimivat välisõhu temperatuuri hinnatakse Eesti meteoroloogia ja hüdroloogiainstituudi veebilehel http://www.emhi.ee avaldatud igapäevaste ilmavaatluste andmete ja Terviseameti veebilehel avaldatud tuule-külma indeksi tabeli alusel.

Tallinna linnas -29 kraadi tuulkülma, niisama külma on -24.9 (EMHI). Trammikülma minul 15 minutit, kraade ei oska öelda. Kodu ja töö vahel on natuke üle viie kilomeetri teed, mille läbin trammiga. Mille k….pärast on trammis normaalne, et sellise ilmaga ei lülitata kütet sisse? Hingeaur külmus prilli peal ära. Tramme ei köeta ju puudega vaid elektriga ning vastupidiselt küttepuudele peaks viimast me riigis ikka olema.

Kahtlustan, et tegemist ei ole trammijuhi enese lohakuga, sest kui ma ei eksi siis eelmisel korral kui sama portsu sisse sattusin oli vist tegemist samal kella-ajal väljunud trammiga. Reisisaatja oli küll sama ja tuli Balti jaamast peale. Trammi nr. 133. Tegelikult, äkki ongi trammijuht hoopis, ega ma eelmisel korral ju tramminumbrit ei vaadanud. Lihtsalt seekord jäi silma.

Tahaks kuhugi kaevata aga ma ei ole seda tüüpi inimene, et kohe helistama hakkab või kaebekirju kirjutama. Kannatan eestlaslikult ja virisen.

1h tööl ja ikka külm sees.

 

Minul käib kõik hooti. Kuna igapäevane palgatöö eriliselt palju loomingulisust ei sisalda, siis pean selle kuskil korvama ning Raini õnnetuseks on selleks kohaks siis tavaliselt korteri neli seina. (Lohutus: peaasi, et ma maailma ei hakka – tean omast kogemusest – kaasneb intensiivne lõhn.) Olen sattunud kudumise lainele. See kõlab kuidagi nii kodukanalikult, et endalegi hakkab natuke hale aga nu jah, mis teha. Söögivalmistamise tuhin on läinud kudumistuhinaks üle, nii, et eile käed juba valutasid. Ma küll naudin neid nn käsitööblogisid, kuid ise ei taha veel sinnani jõuda ning mind teades ega vast ei jõua ka, püsivus puudub. Kõige pikemaajalisem hobi on mul fotoaparaadi kaasaskandmine olnud ning loodan, et see hobi ka jääb kõigist teistest peamiseks.

Jaanuari viimane nädal, uh, 11 kuud veel ja siis on juba jõulud.