kes varastas jõehobu?

Austraalia. Mis selles riigis on, et nii paljud siia tulevad ja ka jäävad. Hetkel on siin 2 miljonit saksa noort, eestlasi lisandub 60 inimest kuus ja iga päev kohtad inimesi, kes farmis ka väikese palga ja raske tööga on nõus olema, peaasi, et oma teise aasta viisa kätte saaks ehk oma 88 päeva farmitööd täis. Olen kohanud noormeest USAst, kes kodumaal töötas graafilise disainerina, siin aga on õnnelik töötades poes ja baaris, ta muide teenib siin rohkem! Ehtekuntsiku, kes samuti töötab poes. Üks saladus on selles, et ka sellise tööga elab siin riigis ära ja saad ka kõrvale panna, imestusväärne, kui arvestades seda, et kui lugesin eesti ajakirjandusest, et munade hind on tõusnud 1,3 euroni karbi eest, siis siin on karp alates 3 dollarist aga sisaldab ka 12 muna. Austraalia on konkurentsitult kalleim riik kus ma kunagi käinud olen aga palgad on siin ka võrdväärsed hindadega. Lisaks siin ei ole sul häbi sellepärast mida sa teed. Kodus peab pidevalt naabrist parem olema, siin on sinusuguseid nii palju, et keegi ei defineeri sind selle järgi mis tööd sa teed. Kodus ma ei tahtnud öelda oma ametit, sest stereotüübid on tugevalt sees aga siin on sõna raamatukoguhoidja meestele kui sulamesi. Erinevad kultuurid.

Kas see, et su töö on ka su hobi ongi tegelikult hea? Kas kokk tahab vabal ajal ka süüa teha, kas fotograaf pildistab hea meelega ka kohustusest vabal ajal? Mitte alati. V6ib olla ongi hea, et teed lihttöölisena oma tunnid täis, tuled koju ja ei mõtle enam selle peale ning sul on vaba aega, raha, kindlustunnet, energijat ja tahtmist tegeleda asjadega mida armastad. Kes teab, võib olla see on see mis endist ajakirjanikku koristajana töötama paneb. See on nagu legend kahe doktorikraadiga küla joodikust. Me rändurid olemegi Austraalia külajoodikud. Kõigil on haridus aga siin see tihti ei maksa, kogemus on see mis loeb ja kogemus tuleb aastatega. Austraalia ei ole 32-aastase peaministri riik. Üks maasikapõllul kohatud eesti poiss ütles nii hästi – ma olen hariduselt puusepp, ma olen töötanud 6 aastat erinevates riikides, siin aga vaadatakse mulle näkku ja öeldakse, sa oled nii noor, sul ei saa olla kogemust. Sõna ei loe, paber ei loe, inimene loeb. Mis ongi ju tegelikult peamine.

Ärkasin täna öösel kell neli üles ja kirjutan neid sõnu olles telgis teki all oma telefonisse ja ma olen õnnelik. Ma olen seesmiselt rahulikum kui eales varem, ma ei tea mis saab mu elus järgmine nädal ja see on hea, ma ei pabista ja ei tee plaane. See reis ongi minu joogatund.

Olen nüüd South Australia osariigis, kell läks mul ka pool tundi tagasi ning piiril pidin loobuma pool tundi tagasi ostetud basiilikust, et pool tundi hiljem see samast ketipoest uuesti osta! See sama basiilik, toodetud seal samas aga värskeid asju sa teise osariiki tuua ei tohi! Kardavad teatud putukat. Me ainuke kartul ja küüslauk võeti ka ära, porgandid jäeti aga alles. Mõistmatu! Täna olen olnud lausa kolmes osariigis, korraks sattusime ka New South Walesi aga siis Victoriasse tagasi ja siis juba South Australia, linnaks on hetkel Renmark ehk saab siin kuskil tööd, sest viimased 50 dollarit pangakaardil just rõõmsaks ei tee, seega loodan, et tööotsingutes ei saa ma samasugust pilti nagu meil täna teel ette tuli – tee suletud :)

Kolm päeva tagasi keetsin kusagil metsas kapsahautist, täna tegin tatart, kodune tunne tuli küll peale, mis sest, et kängurud hüppavad hirmust kui sa metsa pissile lähed.

Minu vaatluse kohaselt jätkub ühel korralikul backbackeril alati raha kaheks asjaks – goon ja weed ehk 4 liitrine kast veini ja kanep. Kord istusid üks iirlane ja üks sakslane ühe caravan pargi köögis ning olid just kulutanud 20 dollarit kanepile, 12 dollarit goonile ning 99 senti konservile mis sisaldas makarone, ketšupit ja juustu. Mu reisikaaslane vaaritas nende kõrval lihapalle ning too iirlane ja sakslane rääkisid omavahel sellest, kuidas nad igatsevad liha, kuidas tahaks süüa liha ning see konserv on shit. :) Prioriteedid.

Kusagil ei möödu õhtut ilma, et laual oleks kast gooni, olgu see hostelis või caravan pargis, kus on backbackerid seal alati keegi joob gooni. See on reegel.

Goon on odavam kui vesi – 4 (vahel isegi 4,4) liitrit maksab 10-15 dollarit aga see kõlbab vaid enda purju joomiseks. Veinist on asi kaugel ning karbil on tihti kirjas “may contain fish and egg products” (võib sisaldada kala ning muna”) Kuidas? Kes seda teab. Kuid kui oled alkoholi poes (need on siin eraldi, alati!) ning tahad midagi juua ning võrdled hindu siis väljud sealt ikka ja alati kasti gooniga – 4 liitrit ja 11 dollarit on salasõnaks.

Parim on seda segada limonaadiga ehk segada endale tass magic gooni ning punasest saab teha päris korraliku hõõgveini (lisa apelisini, kaneelipulki, nelki, ingverit ja suhkrut). Tavaliselt juuakse valget, nagu teada on siis odavat ja head punast veini lihtsalt ei ole olemas seega ära looda, et punane goon midagi head toob, jubeda joogijanu saad aga küll.

Mul tavaliselt limonaadi ei ole ning valge kast kestab kahe peale pea nädala, kui seda ühel õhtul liiga palju manustada siis goon annab sulle nii korraliku pohmaka, et hommikul sa kahetsed, et sa üldse üles ärkasid. Sellele ei ole muud lahendust kui vaid see, et lähed poodi ning ostad uue kasti :) Viimast ei ole ma proovinud, kuid pealt olen seda näinud küll ning ma olen näinud ka inimeste nägusid, kes on eelmisel päeval ära joonud kaks kasti gooni – kolme peale. Need näod olid kurjad ja kurvad.

Ja goon ei ole vein mida juukase klaasist – never ever – traditsiooniliselt ikka ja alati tassist või ükskõik mis anumast, see ei vääri veiniklaasi ning olgem ausad ega ränduritel neid ei ole ka. Lisaks saab jääki ehk karbi sees olevat kotti kasutada ka padjana – ole vaid mees ja puhu see täis. Seda saab ka pallina kasutada ning on olemas rida mänge mida goonised pead on välja mõelnud, kuid kõige karmim asi mida ma kuulnud olen on Goon Bomb (gooni pomm). Siinpool on olemas selline shot nagu Jägerbomb ehk kus segatud on Jägermeister ja Red Bull, kuid Goon Bombis on Red Bull asendatud gooniga. Ma igaksjuhuks katsetama ei hakka.

Goon on sümbol, pole gooni pole seljakotirändureid. Goon on seljakotirändurite Austraalia. Palju paare on tekkinud ja lahku läinud gooni kasti taga, palju sõprusi on sündinud, palju naerusid on naerdud ja nutte nutetud, inimesi on hostelist välja visatud ning reisiplaanid on sündinud, paljud seljakotirändurid näevad enamuse ajast Austraaliat läbi gooniste silmade.

Viva goon!

Pildid tulevad ka, ma lihtsalt avastasin hetkel, et mul vist ei olegi pilte kus legendaarne jook peal on :)

Melbournis. Kris on ka Tasmaanialt pääsenud ning auto keerame South Australia poole kus peaks ehk apelsine korjata saama, seal koguks piisavalt raha, et edasi liikuda põhja poole. Raske on see, et kolme ööga harjusin voodiga taas nii ära, et telki enam ei taha, esimesel ööl natuke isegi igatsesin, sest ka voodi oli külm ja tõmbasin kampsuni selga.

Minu Melbourne saabumine tuli täiest õigel ajal, sest sõber Harlet veetis siin samuti oma kaks päeva, saabus peale mind ja lahkus enne mind, mina veel hetkel istun ikka Doncasteris laua taga ning ootan, et pesu pestud saaks. Mõnus jällenägemine oli, selline kodune, akadeemilaikult kodune. Akadeemia omad olid esindatud lausa kolme inimesega, ka koht ja inimesed meenutasid akadeemia aegu – nagu vana hea Fellin. Oh, aegu. Ja seal me siis olime – kolm kolmekümne ligi inimest, kes on Melbournis ja ei teagi mis oma eluga nüüd peale hakata aga hea on olla.

Näe, keegi on mu töökaaslasi maalinud!

Lisaks, mul on nüüd TATART, KALJA, BORODINO LEIBA ja BORŠI SUPPI (toodetud Leedus)! Otsisin üles poe Russian Tidpits (113 Koornang Rd, CARNEGIE, VIC, 3163) ning omistasin need kõik endale 17 dollariga. Pood on väga lihtsa koha peal, natuke CBD-st rongiga ning siis Carnegie peatuses keerad väljudes vasakule ja järgmiselt tänavalt taas vasakule ning voliaaaaa varsti on pood sinust üle tee. Seal oli riia sprotte ja muud ka aga ma ei ole praegu rikas, võtsin seda mida süda enim igatses ja ülejäänu jätsin poodi.

Aitäh :) Mul on nüüd internet. Lisasin kahele viimasele postitusele pildid. Uued tekstid ja pildid tulemas :) Aitäh, aitäh, aitäh!