Archive for July, 2004

Published by Liina on 31 Jul 2004

Mõte…

A condom is the glass slipper for our generation. You slip one on when you meet a stranger. You “dance” all night, and then you throw it away. The condom, I mean, not the stranger.

Fight Club (USA 1999) Režissöör David Fincher

Published by Liina on 30 Jul 2004

Mis sest, et elu edasi meid kolib…

…nädal on möödas, kuid leian end ikka ja jälle mõtlemas selle aastase folgi peale… nii suuri emotsioone mul seekord ei olnud, kui mineval aastal… siis oli kõik uus ja huvitav! Kuid tagasi vaadates võin öelda, et järgmine aasta jälle! Kontserditest – ei saa ma üle ega ümber Tuksamist, Sibulast & Jürjendalist – Aitähh Härra Colemarile, kes need mu ellu tõi, muidu oleksin kohe kindalsti minu jaoks folgi parimast kontserdist ilma jäänud… asi ei olnud ainult Ugala jahedatest seinets ja pehmes toolis, vaid ikka muusikas!

Meil on elu keset metsa
Keset puid ja põõsaid
Keset sammalat ja lilli
Meil on elu keset metsa
Meil on mitu oksa
Aga tüvi see tõuseb taeva poole
Aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse
Meil on elu keset metsa
Aga süda see laulab päikse poole
Aga süda laulab kuldse päikse poole
Meil on elu keset metsa
Kuid seda me teame, et siniseks taevaks saame
Sest süda laulab kuldse päikse poole
Aga seda me teame et siniseks taevaks saame
Sest süda laulab kuldse päikse poole
Meil on elu keset metsa
Keset puid ja põõsaid
Keset sammalt ja lilli
Meil on elu keset metsa….

(hetkel olen ma seda laulu kuulanud juba 100 korda)

Teisigi häid oli, kuid sellist säravat ja uut minu jaoks sellel aastal ei olnud… ja tegelikult ei jõudnud ma ka väga paljudele… kahjuks… sest folk ei ole ainult muusika, see on ka inimesed! Oma osa oli ka minu tervislikul seisundil, mis varjutas mu elamusi kahel esimesel päeval – palavikuga lihtsalt ei jõua kaua vastu pidada :(
Aga oma tuntud headuses olid Vägilased, Oort, Zorbas ja loomulikult Tulli Lum, mida varem vaid plaadilt kuulnud olin… ka Dorsa ja Bub´i esinemine jäi meelde… :D

Kuid kindlasti andis kestvale kuumale ilmale Viljandis vaheldus laupäevaõhtune vihm, mille kätte me kaks hullu Ugala kuivade seinade vahelt tormasime…siis selgus tõsiasi, et minu vihmapidav mantel siiski ei ole nii vihmakindel kui ma arvasin aga see ei suutnud me tuju rikkuda. Kuigi laulujoru üleval vihmaga Viljandis ekseldes, tulid hetkeks pähe ka Eveliine Ermi luuleread – Miks küll tormasin ma välja mõtlemata… …sest kotis olnud kuivad riided olid ka märjaks saanud!

Viljandis sain taas kord kinnitust oma veendumusele, et häid inimesi on veel maailmas olemas! Aiähh Kristiinale, kes tagastas mulle minu kaotatud rahakoti! Juba kolmas kord ma kaotan selle ja juba kolmas kord ma saan selle ka tagasi! MAAILMAS ON VEEL HÄID INIMESI! Julgen ka ennast arglikult nende hulka lugeda, sest loovutasin sooja, väga heade perenaistega ning kesklinnas asuva tasuta ööbimiskoha endast veel vaestematele inimestele, ise kõmpisin igal õhtul Vene Gümnaasiumisse mati peale… neljakümne krooni eest! Järgmine aasta peab vist suveks endale siiski korteri jätma… kas või ainult Folgi pärast või telki ronima… või olema isekas ja pakutava öömaja enda kasutusse võtma!

Lõppkokkuvõtteks oli pühapäeval Viljandist lahkuda kurb… aga lohutan end sellega, et oktoobris on Folgi lõikuspidu – eelmisest on mul vaid meeldivad mälestused :D

Published by Liina on 30 Jul 2004

See mis oli kardetud sai teoks…

… juba pikemat aega olen oma peas haudunud mõtet just sellest, mis asetseb hetkel siin arvutiekraanil… siin ta on ja hetkel ka siia jääb… eks näib mis saama hakkab… suurt mitte midagi arvatavasti :D See pole paik, kus leida suuri mõtteid… pigem ühe väikese inimese kergeid pajatusi…

Kell on tiksunud juba hommikusse ja selja taga on järjekordne unetu öö… seekord ei olnud selles süüdi mitte mu uetud silmad vaid just see üllitis… ei tahtnud homsesse ka enam lükata!

Ma ei saa… pean kirja panema ka Ave Alavainu luuletuse, mis on saatnud minu mõtteid neil selle suve unetutel öödel…

Ma armastan neid koidueelseid tunde,
kui terve ilm on ärkamise hell,
kui habras vaikus tekitab mus tunde,
et olen helisema pandud kell.

Ma olen nagu magajate jumal –
kui tahan mõne üles äratan.
Ent ma ei taha. Nagu ehtne Jumal,
ma olen küll, kuid liigse kärata.

Kui päike jõuab köögiakna taha,
kui pere ärkab – hõiskab kell.
Siis raputan ma liigse rahu maha
ja luban tulla argimõtetel.

Igatahes… see kõige esimene on nüüd tehtud… see esimene unine pajatus :D