… juba pikemat aega olen oma peas haudunud mõtet just sellest, mis asetseb hetkel siin arvutiekraanil… siin ta on ja hetkel ka siia jääb… eks näib mis saama hakkab… suurt mitte midagi arvatavasti :D See pole paik, kus leida suuri mõtteid… pigem ühe väikese inimese kergeid pajatusi…

Kell on tiksunud juba hommikusse ja selja taga on järjekordne unetu öö… seekord ei olnud selles süüdi mitte mu uetud silmad vaid just see üllitis… ei tahtnud homsesse ka enam lükata!

Ma ei saa… pean kirja panema ka Ave Alavainu luuletuse, mis on saatnud minu mõtteid neil selle suve unetutel öödel…

Ma armastan neid koidueelseid tunde,
kui terve ilm on ärkamise hell,
kui habras vaikus tekitab mus tunde,
et olen helisema pandud kell.

Ma olen nagu magajate jumal –
kui tahan mõne üles äratan.
Ent ma ei taha. Nagu ehtne Jumal,
ma olen küll, kuid liigse kärata.

Kui päike jõuab köögiakna taha,
kui pere ärkab – hõiskab kell.
Siis raputan ma liigse rahu maha
ja luban tulla argimõtetel.

Igatahes… see kõige esimene on nüüd tehtud… see esimene unine pajatus :D