kes varastas jõehobu?

…Tallinn… Linnateater… Kaotajad… hästi lõppes see suvi! Kahju, et lõppes :(

Aga, et nagu Kaotajad… meeldis, kuigi jah eks laulud olid juba enne peas ja nüüd hakkasin ka need laulud meeldima, mis enne ei meeldinud. Meeleolu oli selline, et näh meeldis see tükk… olen kommentaaridest varemalt kuulnud, et sisu ei ole… aga kas peame teatrisse tõesti alati suurt sisu ja mõtet otsima minema? Minu jaoks oli kõik olemas… ainult, et kamoon rahvas… nagu mu sõber ütles, et kas tõesti on kõik ära harjutatud labasuste ja suvetuuridega, et peab iga koha peal naerma? Kõva häälega? Kohati oli küll tunne, et nu mis seal naljakat oli? Pigem nukker ju!
Etenduse ajal tekkis kallistamise isu… labane… aga eks see inime tea, keda kallistada tahtsin.

Tallinn oli eile ka… kas on tõesti oht, et mulle hakkab see linn meeldima? Asi on selles, et tahan inimeste keskele… ei taha, et iga teine inimene on tuttav nägu… tahan käia kontserditel, teatris, näitustel… ilma, et peaksin mõtlema, kus ööbida, kas sõidu raha on?

Ja kõikidel soovitan ära käia Oleviste kiriku tornis, see 25.- läks täitsa asja ette, selle eest saate ronida 258 (võin mõnega eksida) trepiastet ja nautida suurepärast vaadet Tallinnale… mets ja meri, ning lasnamäe müür. Pahaseks tegi see, et üleval on kitsas ja NOOLED näitavad, et liikuda võiks ainult ühte pidi aga nii mõnedki vist ei oska isegi nooli lugeda! Ja siis roni seal üksteisest mööda. Nendele, kes kõrgust kardavad ja klaustrofoobiat põevad eriti ei soovita aga sain mina hakkama, saavad teised kah!

Ilus päev suve lõpetuseks!

…oled ilma jäänud sellest, mida ihkad, siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad…

…täna selgus tõsiasi, et ega see tõesti kerge ei ole… parima vastuse preemia täna läheb ühele vanemale härrasmehele, kes üüris välja suurt korterit kesklinnas – kes te olete? akadeemia tudeng? ei, teile ma küll ei tahaks üürida, soovin ikka korralikku vaikset perekonda! Te võite ju kunagi hiljem helistada, kui ma tõesti kedagi muud ei leia!

Täna (eile) Viljandis olles jalutasin raamatukogus… ja sattusin uuesti Peeter Lauritsa ja Ain Mäotsa näitusele nimega “Mullatoidu restoran” (“Mullatoidu Restoran” on keskkonnateatri ja -kunsti fotopõhine multimeediaprojekt, mille käigus mängitakse läbi mitukümmend erinevat süzheed fotode ja liikuvate piltide abil. See ei ole teatraalse pealkirjaga tavaline fotonäitus, vaid teater uues kuues – külmutatud ning viilutatud misanstseenid, segu fotost, lavastusest, multiplikatsioonist ja muusikast.)…. eelmine kord sai seal käidud folgi ajal… ja sellest korrast on meeles, et ma ei suutnud seal kaua olla… kuigi inimesi oli palju ümber… asi oli selles videos… selles hardas vaikuses… inimesed seisid, vaatasid, vaikisid… piltide peal inimesed vaikisid ja ei vaadanud midagi… nad olid surnud… sõid koos ussidega. Suurepärane töö… sest ma hakkasingi uskuma… Aga seekord jäi palju puudu… seekord oli seal ainult fotonäitus… muusikat ei olnud.. video ei mänginud… inimesi ümber ei olnud… vaatasin külma näoga pilte ja mingeid tundeid ei tekkinud… jah olid küll head tööd… ainult fotodest ei piisa… on vaja keskkonda… et saaksime oma fantaasiat toita… on vaja meeleolu…

Metsavarga hingehoid b

Kui kellegil huvi tekkis siis Viljandi Linnaraamatukogus on näitus avatud veel 11.septembrini!

“Inimesed sinu juures kodus,” ütles väike prints, “kasvatavad aias viit tuhandet roosi.. ja nad ei leia sealt seda, mida nad otsivad…”"Ja sealjuures võib leida seda, mida nad otsivad, ühesainsas roosis või tilgakeses vees…”Ning väike prints lisas sinna juurde: “Aga silmad on pimedad. Peab südamega otsima.” Väike prints

Eks seda me teame kõik… kuigi mõistus vahel allutab südame… sest tänapäeva praktilises maailmas lihsalt ei saa pimesi südame häält kuulates ringi tormata… kahjuks… liialt peab mõtlema kuidas ellu jääda… jah, ja praegu on päev… haruldane… :) Ka mind on kohustused ja praktiline elu enda rakkesse haaranud… eks näe, mis sest kõigest välja tuleb.

Kõndind nii keerukaid radu
elus, ses imetaolises paigas,
seisatan nüüd ja vaatlen…
Vaatlen end nägijaks.
Ja mõni poolelijäänd mõte
kukub ajust südame
ning küpseb sääl…

Viljandi on siiki ilus… olin selle vahepeal jõudnud juba ära unustada! Ja Ugalas on uus etendus… lavastaja Priit Võigemast! Ei tea mida arvata praegu…