…Tallinn… Linnateater… Kaotajad… hästi lõppes see suvi! Kahju, et lõppes :(

Aga, et nagu Kaotajad… meeldis, kuigi jah eks laulud olid juba enne peas ja nüüd hakkasin ka need laulud meeldima, mis enne ei meeldinud. Meeleolu oli selline, et näh meeldis see tükk… olen kommentaaridest varemalt kuulnud, et sisu ei ole… aga kas peame teatrisse tõesti alati suurt sisu ja mõtet otsima minema? Minu jaoks oli kõik olemas… ainult, et kamoon rahvas… nagu mu sõber ütles, et kas tõesti on kõik ära harjutatud labasuste ja suvetuuridega, et peab iga koha peal naerma? Kõva häälega? Kohati oli küll tunne, et nu mis seal naljakat oli? Pigem nukker ju!
Etenduse ajal tekkis kallistamise isu… labane… aga eks see inime tea, keda kallistada tahtsin.

Tallinn oli eile ka… kas on tõesti oht, et mulle hakkab see linn meeldima? Asi on selles, et tahan inimeste keskele… ei taha, et iga teine inimene on tuttav nägu… tahan käia kontserditel, teatris, näitustel… ilma, et peaksin mõtlema, kus ööbida, kas sõidu raha on?

Ja kõikidel soovitan ära käia Oleviste kiriku tornis, see 25.- läks täitsa asja ette, selle eest saate ronida 258 (võin mõnega eksida) trepiastet ja nautida suurepärast vaadet Tallinnale… mets ja meri, ning lasnamäe müür. Pahaseks tegi see, et üleval on kitsas ja NOOLED näitavad, et liikuda võiks ainult ühte pidi aga nii mõnedki vist ei oska isegi nooli lugeda! Ja siis roni seal üksteisest mööda. Nendele, kes kõrgust kardavad ja klaustrofoobiat põevad eriti ei soovita aga sain mina hakkama, saavad teised kah!

Ilus päev suve lõpetuseks!