…jah see 2004! Ülehomme teda enam pole ja on uus, nii nagu alati 31. dets/1.jaan. juhtub. Oeh… ja ma tundun endale ka juba sürrina, et mind see ei liiguta… nu see aasta kohe mitte üldse. Kõik sebivad teevad plaane ja mina istun ja vaatan… tundub, et ma vaataks pealt… ise ei ole üldse selle sagina sees.

Sõpradele, kes seda loevad ütlen nii palju, et lihtsalt on praegu selline aeg… te teate seda ja seda ka, et varsti ma saabun tagasi.. varsti te näete mind pidevalt ja igatsete aega, kus ma olin silmapiirilit kadunud… aga paregu on hea, nii hea on lihtsalt vaadata… inimesi vaadata on imeline. Aga ega ma päris kadunud ka pole… c’mon see olen ju mina. Ego.

Mul on mu raamatud, mu muusika, mu küünlad ja viirukid ja mu veiniklaasid ning hetkel piisab sellest mulle… p.s ka mu arvuti.

JA MANDARIINID!

Homme näeme!