kes varastas jõehobu?

Täna inimesed teatris ei plaksutanud, täendab, et plaksutasid, kuid vähe, vähem kui ma harjunud olen. Ma ei usu, et asi oli lavastuse halbuses, pigem selles, et see etendus pani mõtlema ja kui inimene mõtleb… siis jah siis… mäletan, et gümnaasiumis oli terviseõpetuse klassi seinal silt, et mõte liigub liikuvas kehas - poisid kasutasid seda tihti ettekäändena nn. sahistamiseks. Kuid tagasi etenduse juurde – Viljandi Draamateater Ugala TERRORISM, lavastaja Priit Võigemast.

Mida mina arvan nüüd siis… etendus näitas, et terrorism on kõikjal meie ümber… väga hea oli, etendus. Kujunduselemendina kasutati filmilinti.. valgel linal… Ugalas sellise asjaga varem kokku puutunud ei ole. Soovitan seda minna vaatama, tõepoolest.

Nii, Viljandi on tänuväärne linn selle poolest, et kinopilet on siin odav 30.-, ok. sõpruses maksad tudengina 10 krooni rohkem ja saad nautida filmi mugavamalt jne. aga kahjuks ei ole nii see CC Plazas ja kahjuks on seal just kõige suurem filmi valik, vahel ei ole sealt ainult midagi valida. Igatahes, täna sattusin ma jälle kinno, päise päeva ajal ja seekordseks meelelahutajaks oli kodumaine Röövlirahnu Martin. Hea meelelahutus, seda vaataks isegi teist korda, mida kahjuks ei saa öelda nii mõnegi muu eestimaise filmitoodangu kohta.

TMKga potsatas seekord postkasti Eesti tudengifilmide DVD, peaks seda ka kiikama aga tervitav üllatus oli.

Präänik “Mee” lõhnab siin kõrval.

Ma unistan rohelisest toast, kus voodi oleks akna all ja kardinad liiguksid suvetuules.

Sõpru on hea näha ja nende koos nautida filme on samuti hea, võiks isegi öelda, et suurepärane.

Laupäev. Hea sõber ja kaks VHS-i Sõrmuste isand: Kuninga tagasituleku pikendatud versiooniga, üle nelja tunni meeliülendavat meelelahutust. Nii võrd head, et nn. tibutagi (jah, inimesed kasutavad sellist sõna) tuli mu ihule. Kui leiate aega ja tahtmist on siis vaadake ära Sõrmuste isanda pikendatud versioonid, eriti siis kui raamatut ei ole lugenud. Endal kahjuks veel selline versioon teisest osast nägemata.

Pühapäev. Teine koht, teine linn. Samuti hea sõber ja samuti film, seekord siis kinos. Filmi laul on pärjatud kuldkloobusega – Alfie, võrreldes eelmisega, ei anna tegelikult võrrelda aga ka hea, teist korda küll ei vaataks ja pikendatud versiooni ei oota aga hea meelega vaataks 1966 a. valminud versiooni, kus peaosas Michael Caine. Jude Law sobis aga oma osasse perfektsel, tema naeratus võtab kindlasti neidudel jalad nõrgaks.
Kes tahab kõike ei saa lõpuks mitte midagi.

My understanding of women only goes as far as the pleasure. When it comes to the pain, I’m like every other bloke. I don’t want to know.”
- Alfie (Michael Caine)

2 inimest, 2 arvutit, 1 tuba.

Ja pannkoogid moosiga.

Moos oli pankoogimoos, vaarikatega, jah just nimelt varikatega, mitte vaarikamoos mida me omast arust rõõmsameelega Citymarketist või HyperRimist ostime (pidi nime vahetama aga ei märganud, kas oli vahetanud ka). Siit moraal, kui vaarikamoos ei lõhn kui vaarikamoos, siis vaata mis sinna sisse on pandud… esimene komponent õunad, siis vaarikad (NB!10%), igasugu sõstra jne. Inimesed vaadake mida te ostate või kõige parem tooge moos maalt, vanaema riiulilt.