Kirjutas Liina on 18 Apr 2005 at 11:57 am
Rõõm ja kurbus
Kodus olla on hea. Selles olen ma nüüd veendunud. Ära käia on hea vaheldus, kuid alati tahaks tagasi tulla. Ma ei kujuta end elamas, kuskil mujal kui eestis aga kunagi ei või ette teada, mis elu toob, samas tahaks sellist kogemust kah.
Kurb on. Öeldakse, et sõbra kaotus on raske, minu sõber oli pisike kahe aastane kass ja teda ei ole enam, auto oli tema jaoks liiga suur vastane. Kurb on. Paljud ei mõista seda – ütlevad, et ta oli ju vaid loom aga minu ja minu pere jaoks oli ta pereliige ja kui pereliige lahkub on see kõigi jaoks raske.
KITU 1.04.2003 – 12.O4.2005
Präänik on 08 Jan 2007 at 13:10 #
Jah, olen aru saanud, et surm on paratamatus. Keha lahkub, aga meile jäävad alati mäletused – hing on see, mis jätab meisse jälje, mitte keha. Ja ma olen kindel, et teie kiisu, teadis, et on teie südames.
tuduhiir | 04.18.05 – 3:40 pm | #
——————————————————————————–
Maailma lõpus on kohvik, kus kunagikohtume kõik…
Präänik | Homepage | 04.18.05 – 3:53 pm | #
——————————————————————————–
Minnakse, et tulla.
iriak | 04.18.05 – 7:23 pm | #
mure at kes varastas jõehobu? on 27 Jun 2007 at 12:45 #
[...] on olnud mitu pesakonda poegi, kes on kõik endale ilusad ja armsad kodud leidnud. Viimane poeg Kitu hukkus õnnetult meie koduvärava ees läbi kihutava auto rataste, aasta siis oli 2005. Aga nüüd on meie Nurr [...]
Jaana on 03 Aug 2007 at 15:17 #
Mul oli endal ka kass , oleks saanud mais 12.a
Ta oli mulle justkui parimsõber ! Ta kuulas alati mind ära , mis-sest , et ei vastanud…. ta lihtsalt oli minuga ja kuulas , justkui kõige parem kuulaja !
Nii kui ta pilte vaatan , tuleb kõik see meelde , kuidas ta kasvas , kuidas mängis jne. :)
Mul on ka kurb… ! Kuna enam teda pole .