kes varastas jõehobu?

Ma tahan rääkida aga ei julge, ma kardan, et minust võidakse valesti aru saada.

Kui ma seda kirjutan, sõidan ma rongiga Viljandist Tallinna. Aknast avaneb erinev vaade. Eestimaa on kuidagi nukker romantiline , kusagil laguneb mõni autorisu, kõrvuti on uuselamud (neid ei näe eriti) ja lagunenud nõuka aegsed hooned. Kui linnas valitseb urbanism, kultuur ja kultuuritus, siis maal lihtsalt elatakse, ollakse kõrvu oma unistusetega. Maal on hea unistada, kergem on. Linnas oled kõrvu niipaljude võimalustega, mis mingil põhjusel jäävad sulle kättesaamatuks, maal sa lihtsalt oled ja heietad omi mõtteid. Maal on aeg aeglasem, aga seda räägin mina – kes on küll elanud alevis, kuid pole kunagi kokku puutunud tõelise maa eluga, maa tähendab minu jaoks puhkust ja suve ning ühte paika siin Eestimaa peal. Eesti on roheline, jah just roheline, sest see on domineeriv värv minu rohekatele silmadele kriimulisest rongiaknast paistab. Kollast on ka – võililledes ja nurmenukkudes, taevas on nii sinine aga seda ei märkagi, sest taevas on ju kogu aeg olemas.

Rongis näeb nii palju erinevaid inimesi – bussis ei ole võimalust neid jälgida: suur mammi, kes hoiab kiivalt oma kilekotti kirjaga RIMI, ning kes vaatamata soojale ilmale ei võta peast mütsi, ega kaelast rätikut. Tukkuv keskealine lihtne maainime – lahe on rongis vaadata seda kuidas magavatel inimestel suud lahti vajuvad, millalgi nad ärkavad siis panevad selle jälle kinni aga siin ei ole ju kuhugi oma pead toetada, sedasi peabki leppima selle hädise seljatoega, mis pea taha kallutab. Kamp noori – arvatavasti Olustvere teeninduskoolist – naeravad ja räägivad arvatavasti millestki neile väga olulisest(peod, kool, elu, mehed, naised, “vein”). Noored tüdrukud, kes kaarte mängivad – sellised folgi tüüpi, lahedad. Lilla seljakotiga neiu kes üksiti aknast välja vaatab…. Siin on kaks kollase T-särgiga meest, täiesti erinevad, ühel on nokamüts ja ilmselt õllest punetav nina, teisel t-särk kirjaga converse ja kõrvaklapid. Kiilanev vanahärra, kelle kukal alati mu silmapuurib, kui üles vaatan. HAGUDI.

Inimesed teevad ikka aiamaid, igal eestlasel peab olema oma lapike eestimaad, pisikese kasvuhoone või muu putkakesega. Noored on enamast suurte kottidega, täna on reede ju nad siis lähevad koju koolist või hoopis maale vanaema juurde, tahaks ka maale vanaema juurde.Eestimaa on nii ühesugune, igalpool on kuidagi tuttavlik. Kõrvus võik siis rahvusromantiliselt kõlada eestimaine muusika aga mina kuulan Kuuba ja Brasiilia muusikat, selline tuju on lihtsat, tahaks pikka siestat, tahaks vabu inimesi, kes ei hooli sellest mis on ja mis tuleb, vaid sellest et hea oleks olla, ma tahaks ise selline olla. Sinine auto vurab sõiduteel taamal. Järjest enam kaoguneb rongi inimesi, varsti ei saagi ma oma koibi toetada vastasolevale pingile – kahju, mugav on aga ma olen lahke inimene ma ei keela. Triibulise kampsuniga ja patsidega väike tüdruk jalutab pinkide vahel. Piletimüüja tädi on täna sümpaatne :) naeratab ja naerab koos reisjatega, tal on täna sõbranna ka vagunis, vaid kohvi ei ole, kuid juttu jätkub neil ikka kauemaks ehk kuni järgmise peatuseni. Tädi kammib oraaazi kammiga pead.. mul oli kunagi kodu ka selline. Küll vanematel inimestel on telefonile vastamine keeruline
1.kuskil heliseb
2.tädi märkab, et tema kotist kostab see ülivõimas Nokia tune
3.Telefon leitud ja nüüd vaja veel prille
4.Prillid olemas ja siis kui hästi näeb saab nupu ka kätte.
Helistajad vist teavad, lasevad pikalt ja kõlavalt kutsuda.

Kuskilt langes minu arvutile seeme – kahtlustan lahtiolevat akent. Järgmine on Kohila- sealt tuleb kindlasti hulgim resjaid peale ja seekord on rongis vaid 3 vagunit, läheb kitsaks. Inimesed on üldiselt vaiksed, ainult mõned vestlevad, võõrastega meil kombeks vestelda ei ole, seega inimesed vaikivad ja väldivad teiste pilkusid. Tädi RIMI kotiga on tukkuma jäänud – kuid siiki on ta veel valvas. Kullerkupud õitsevad – ühele lillakassinise jopega daamil on neid terve pundar. Selja taga on vahva vanamees – nokamuts kirjaga SUZUKI ja sünge pilk. Rongiga on hea reisida koos rattaga ja seda inimesed ka kasutavad ja rong on odav. Pärnu rong sõitis mööda. KOHILA. Päike on vist erakordelt ere- noormees, kes näeb välja nagu mees mustas (ainult ilma ülkonnata) varjab oma taevasiniseid simi mustade päikseprillide taha.
Minu hobiks saab vist poemüüjate ootamine, ka täna tegin seda aga ega ma ta peale kuri olnud, ta pärast oli nii lahke mu vastu, ta on alati mu vastu lahke olnud. Täna on olnud hea teeninduse päev – teenindajad on minus täьna suutnud ainult positiivseid tunded tekitada. Neiul on helesinine patsikumm.

Täna kuulsin Viljandi liinibussis mulle tundmatut võõrkeelt, algul tundus, et saksa aga siiski ei olnud, tuli meelde aeg Kölnis, kus Kairiga rääkisime omavahel eesikeeles, huvitav kas keegi siis ka meid ühistranspordis kuulas ja mõtles mis keelt nad räägivad. Tore on rääkida omavahel Eestikeelt, kui mitte keegi seltskonnas sellest aru ei saa… nalja kui palju ja kipud nii rohkem just neist teistest inimestest rääkima. Lihtsalt selle mõnu pärast, et nad ei saa sellest aru. ROOBUKA. oK. tõmban oma koivad nüüd koomale ja hakkan lugema.

(Jack Kerouac – Pilvealused – Raske on kirjutada tõelist pihtimust ja seletada mis juhtus kui oled säärane egomaniakk ega oska muud kui lennata peale pikkade lõikudega omaenda pisiasjadest jättes teiste suured hingeasjad kõrvale konutama ja ootama)

Tallinna ei ole jäänud enam palju – tsipa üle poole tunni.

Kirjutatud reedel 27.mai. Kuskil kella 6 ajal. Viljandi – Tallinn rongis.

Ei saa ma seda mida ma tahtsin >>> Ma tahan üldse palju asju, mida ma ei saa ja see tekitab viha. Aga eks ma pean vaikselt leppima tõsiasjaga, et minu elu viimane vaba ja vallatu suvi on tulemas, mis tõotab tulla mitte nii vallatu :( Ah, üldse on moss peal. Ja homme on eksam, mu eriala ei huvita mind üldse ja hetkel ei ole mul ka muid väljavaateid ning kui ma juba nii kugele sellega jõudnud olen – aasta veel. Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha. Aga mida ma siis tahan? Kas keegi oskab vastata?

Meil käis täna palju külalisi: lahtisest aknast tukkus mu vasakul küljel mõnda aega selline tagasihoidlik liblikas, kardinal istus imeline herilane ja nii mõngi herilane vaatas lihtsalt korra tuppa, kärbsed jäid seekord tulemata ning sääsehärrasid pole ka näinud, vaid alevis vee ääres.

Võitsin Krambambusest seljakoti, mis osutus olema hoopis õlakott ja suhteliselt räige… läikiv. Urrrr….

Ma ei kasuta üldse niipalju kolme punkti kui varem… … … … … … … … … … … kolm punkti

Käisin alevis. Päike oli erakordselt ere. Mina ei tea mis needus see on aga alati kui on suur torm või äike siis olen ma alati üksida alevis majas. Mitte, et ma nii väga kardaksin aga suhteliselt kõhe on, tassid ema lillepotte suure tuulega varju alla jne. Ka suure jaanuaritormi ajal olin ma üksinda, isusin ilma elektrita. Seekord jälle, midagi suurt ei olnud aga ikkagi…

Nende mõne päevadega mil ma siit eemal olen olnud on vahtralehed akna taga kasvanud meeletult, sirelid õitsevad.

Alevis olid õunapuudel õied, mis sa hing veel oskad tahta.

Jõgi

Avastasin veebilehe metsas.ee, sealt saab alla laadida Ööülikooli saateid, nii ma neid nüüd siis kuulangi oma bussi- ja rongisõitude ajal. Gunnar Aarmaa oli esimeseks linnukeseks, tema rääkimine mõtlemisest pani minda ka mõtlema.

See uus Aqua near water, või mida iganes ei ole ei liha ega kala, ei ole ei vesi ega limonaad… minu lemmikuks ta ei kujune. Jõin küll kiirelt ära aga pigem sellepärast, et janu oli ja ma olin bussis, c’mon väljas on ju palav!

Eile siis tegin oma esimesed paljajalgsed sammud rohelisel murul, enne trepi peal ikka peatusin ja mõtlesin, et mis siis nüüd juhtuma hakkab: tahtsin et see tunne ikka meeles püsiks. Koolis lasin ka paljajalu ringi aga meil on see siin tavaline – kulturnikud.

Ja jõe ääres lasime uhiuut siidrit maitsta – siider nagu siider ikka aga sääsed olid, mõni hulljulge sipelgas ka, kes arvas, et me teda armastame.

Bussides on hakanud tekkima kontrollid, liiga palju. Liinibussidesse.

Ja eriti tore on bussis banaani näksida vanade daamide jutu taustal, te kuidas seal Märjamaa lingude tapamajas kanasid tapetigi. uhhh….

Paneks pilti kah, kui juhet oleks… ei saa ju neid arvutisse.

Nii, mulle tundub, et 13. juuni on mul siiski seminaritöö kaitsmine! Hilja voodi, vara üles ja nii ta läheb…

Veekeetja otsustas sussid püsti visata! Ausalt, ühe portsu auravat vett sain kätte ja nüüd, tegin pai aga ei midagi! Nu aga minu meelest oli ta juba piisavalt vana ka, võib-olla on varjusurmas, neile mõnikord meeldib nii.

Eile öösel mölisesid erinevad muusikakanalid mu kõrvadele, ja MTV-st jäi silma üks reklaam, millega saab ka netis tutvuda >>> Nukkudeks saavad need idaeuroopa tüdrukud, kes lasevad end meelitada seksiärisse, tuli meelde see õõva tekitavate piltidega eestimaine kampaania, kus naise keha külge olid pandud nöörid – hüpiknukk. Loodan, et neist ainult kasu on. Välismaale minemise soov on nii suur, et jäetakse tähelepanuta nii mõned tähtsad faktid – näiteks kas töökoht üldse eksisteerib? Kool ikka on olemas? Lepingu said? Keeruline teema, õnneks ei ole minu tuttavatest üksi kaduma jäänud, loodan et ei jää ka.

Kuid tuju hea, ainult et nüüd juba võiks keegi koju tulla. Üksi olemisest küll juba.

It won’t be long till happiness steps up to greet me
Raindrops keep fallin’ on my head
But that doesn’t mean my eyes will soon be turnin’ red
Cryin’s not for me’
Cause I’m never gonna stop the rain by complainin’
Because I’m free
Nothin’s worryin’ me
B.J. Thomas, Raindrps Keep Falling on My Head

Korraga võib kõik pöörduda… eelnevale lausele on nüüd kõik nii umbes 50% vastupidine.

jah, minu seminaritöö saaga… teema sai valitud 2003. aasta novembris, kaks kaitsmise aega on mööda lastud ja nüüd… ma tõesti teen seda. Meie kooli metoodiolises juhendis – Üliõpilaste kirjalikud tööd on öeldud, et pikkus peab olema 20 lehekülge, mitte vaid kirjalik osa vaid terve töö peab olema vähemalt 20 lehekülge, seega on mul puudu veel 5 lehte lõpust ja usun, et ma saan ka need tehtud. Uus kaitsmine on kirja pandud 13.juuni, ära pean töö loovutama kuuendal., juhendaja tahab seda näha esmaspäeval. Oeh. Tuba on end selle töö käigus aga jälle koledasti sassi ajanud, ei taha seda nägu näha mida mu teine pool teeb, kui lõpuks koju jõuab! Aga mul on vabandus, ma tegin tööd ja ma tõepoolest teen seda, kirjutan isegi varemkirjutatu ümber! Selline on siis minu saaga.. täna tuleb üks unetu öö nagu eilegi.

Asoo jah, ühe silma nurgaga jälgin ka Eurovisooni, see on asi mis kõige vähem mõtteid mujale viib. Swisestonial ei lähegi nii hästi aga Estonialt said nad on 12 punkti kätte, ega me kadedad pole seda on ju teada, omadele ikka anname, mis sest et eestlase lemmik toit on teine eestlane aga uhke rahvas oleme, ikka tahame oma varvast kõrgel hoida ja siis oleks nii mõnelgi hea kekutada, et tegelikult ju võitis Eesti aga seda võitu ei ole näha ja ausalt ei huvita ka. Emmm… Kreeka vist juhib.

Mäletate seda postrit, kus oli kirjas: “Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev.” See lause kehtib kõigi päevade kohta, peale selle päeva, mil me sureme. (“American Beauty”)

Präänikul on tugev ja ravimatu sõnade kõhulahtisus.

No, mida p… ei vannu, aga võtab vanduma. Kella kahe ajal käisin R-Kioskis Postimeest nõutamas aga polnud mitte kedagi kellele raha anda! Kell saab kaks päeval ja müüjat ei ole, inimesed tulid vaatasid ja läkis aga mina jäin. Lõpuks olin õnnelik, näe läheneb tädi R-Kioski silt rinnal aga ega ta siis putkasse astunud vaid pani suitsu ette, keeras selja ja hakkas tossama. Ma ei uskunud oma silmi!!! Ta pidi juba eemalt nägema, et ma kannatamatult kohe,kohe päiksepistet saades luugi ees kõlkusin! Aga siis üks hallipäine vene tädi ütles talle midagi ja ta tuli ning alles siis ma märkasin letil ka partkimiskella moodi silti VAHEAEG! Saabun kell 14.00, tekkis hirm, ta läks küll putkasse aga kell oli alle 13.51, kas pean veel 9 min. ootama? Ei, pidanud varsti kõlas mu suust lahke hääl: “Tere, palun mulle Postimees!” Kurjale ei vastata kurjaga, ikka heaga, ehk siis järgmine kord ei ole ta nii uim. Ja tegelikult on seal putkas ju päev läbi halb olla ka. Ainult, et ta oleks võinud ju naeratada, mina ju naeratasin talle.

Eelmise kahe postituse vahel oli peaaegu 12 tundi. Nii armas…

P.S Seekord oli siis Tuduhiire kord olla ära märgitute seas.

Aga nüüd tagasi seminaritöö juurde…

Neljapäeval sain seminaritöö juhendajalt kurja kirja, et esmaspäevaks tahab tööd näha, muidu on kaitsmisega halvasti. Lubasin endale ja teistele, et nüüd ma siis teen seda. Ma ei ole veel alustanud – piilun kardinate vahelt rohelist puud ja sinist taevast hoopis. Kõlarites mängib Tuksam… öö oli rahutu, uni oli rahutu – tegin filmi, osalesin filmis, mingis halvas ja kehvade eriefektidega õudukas (midagi sellist nagu Giant Spider Invasion).

Mul on vaja kõrvale kedagi suurt ja kurja, ehk siis hakkan tegema oma tööd suure hirmu all aga keegi ei suuda minuga piisavalt karm olla. Ja kui keegi üritab lõppeb asi lõpuks ikka pisaratega, keeruline see elu ja nii ei tule töötegemisest ikka midagi välja. Tunnen, et vajan puhkust (mitte, et ma hirmsasti rabelenud oleks) aga ära tahaks. Üks nädalavahetus Haapsalus oli hea – ma ei mõelnud kordagi oma maha jäänud probleemidele kodus. Tahaks minna – Tartu, Paldiski jne.

Ma tunnen, et üks inimene on minu suhtes kuidagi närviliseks muutunud. Tean, et olen tsipa keeruline isiksus, tean oma vigasid aga ikka ei suuda eriti nagu midagi ette võtta ja see väike närvilisus teeb minu veel närvilisemaks ja toidab mu fantaasiat, kas ta üldse ongi kunagi tõeliselt minu olnud? Ma tunnen, et ma olen andnud endast kõik ja võib-olla isegi liiga palju, nii palju et tahab ära. Võib-olla on mul liiga suured nõudmised, mine sa nüüd tea. Tihti on tunne, et oma valede käikudega vean ma kedagi alt, teen kellegile haiget, olen üldse halb inimene. Mulle on öeldud lause: sa suudad vaid endale ja teistele ainult halba teha. See siiani kumab mu peas, sest ütleja ei ole suutnud mulle ära seletada, mismoodi see nüüd siis ikka oli, väidab, et see ei oldud mõeldud nii. Tegelikult on elu ju ilus ja kõik on minu peas valitsev kummitus? Tulge ja lükake ümber või kiitke heaks, ma ootan teid ja sind.
Jälle ma räägin endast ja jätan vaatamata teised – kallis, ma tean mis päev on 22.mai, sa ei ole suutnud seda minuga jagada… ma olen vaikinud.

Tüdrukud olid postkaardid kätte saanud, kahest kaardist on veel teadmatus – tagasiside puudub, mulle meeldib postkaarte saata ja saada, see ei vaja nii palju kui kiri, sa ei peagi sinna midagi olulist kirjutama, mõte on see mis loeb!

…aga süda laulab kuldse päikse poole…

Tuksami on välja vahetanud Bueno Vista Social Club.

Kell on tiksunud juba tunnikese üle südaöö. Olen üksi. Täna oli minu ekspressipäev(öö), neid mul ikka on, seekord päev hiljem siis. Mulle meeldivad mu ekspressipäevad – võtad ajalehe, koos sellega ostad midagi head paremat ja kõrvale siis tee, mahl või nagu täna AURA vesi (see vaarika oma, see on kõige parem) ja siis loed. Teiste asjade kõrval torkas silma moelisa Mimi nupuke – Raamatud riidesse, kas see on nüüd katse ka moeteadlike, kuid siiski kultuurivõõra neidude lugema tõmbamiseks? Raamat, kui ainulaadne eksemplar. Raamat kui ehe. Ei tea jah, aga siis ei saa raamat tõesti nii palju kannatada, kui katta see riidega… mulle ei meeldi rikutud raamatud aga samas meeldib jälle see, kui keegi on midagi ise sisse kirjutanud, kuhugi jooni alla tõmmanud… põnev, see annab aimu raamatu eelmise lugeja/omaniku isikust ja eks mul ole alati meeldinud inimestest rohkem teada saada kui nad ise avaldavad. Eriti, kui ostad kasutatud raamatu, siis paneb see mõtlema eemise omaniku peale, kas ta oli naine või mees, millest ta mõtles jne… tavaliselt ei jäta nad endast jälgi aga vahel ikka mõne leiab. Minu raamatutes on alati kirjas, millal ja kus kohast ma selle ostsin, ise ka ei tea miks seda alati sinna kirjutan, veel meeldivad mulle pühendustega raamatud… see on see, et võtad riiulist raamatu ja enne, kui lugema hakkad rändad mälestustes. oh ma juba olen selline… mälestaja… mäletseja!

Kas keegi on oma käte vahele saanud uut kultuurilehte Epifano? Ma tahaks ka pilgu peale visata. Kus te selle leidsite?

Oleksin üliõnnelik kui järgmise nädala kultuurisündmuseks oleks Estonia Kontserdisaalis toimuv Silvana Malta Group’i kontsert ja minu pleieris mängiks tuubelplaat Chill:Brazil3 ning nädala lõpetaks Haapsalu Kuursaal koos Marju Kuut’iga. ma pean tööle minema… mõnusad asjad vajavad raha! Raamatupoes saan vaid vesise suuga ringi vaadata! Ja siis kui tööle lähes siis saad aru, et ikka raha ei ole, surnud ring.