Kui ma seda kirjutan, sõidan ma rongiga Viljandist Tallinna. Aknast avaneb erinev vaade. Eestimaa on kuidagi nukker romantiline , kusagil laguneb mõni autorisu, kõrvuti on uuselamud (neid ei näe eriti) ja lagunenud nõuka aegsed hooned. Kui linnas valitseb urbanism, kultuur ja kultuuritus, siis maal lihtsalt elatakse, ollakse kõrvu oma unistusetega. Maal on hea unistada, kergem on. Linnas oled kõrvu niipaljude võimalustega, mis mingil põhjusel jäävad sulle kättesaamatuks, maal sa lihtsalt oled ja heietad omi mõtteid. Maal on aeg aeglasem, aga seda räägin mina – kes on küll elanud alevis, kuid pole kunagi kokku puutunud tõelise maa eluga, maa tähendab minu jaoks puhkust ja suve ning ühte paika siin Eestimaa peal. Eesti on roheline, jah just roheline, sest see on domineeriv värv minu rohekatele silmadele kriimulisest rongiaknast paistab. Kollast on ka – võililledes ja nurmenukkudes, taevas on nii sinine aga seda ei märkagi, sest taevas on ju kogu aeg olemas.

Rongis näeb nii palju erinevaid inimesi – bussis ei ole võimalust neid jälgida: suur mammi, kes hoiab kiivalt oma kilekotti kirjaga RIMI, ning kes vaatamata soojale ilmale ei võta peast mütsi, ega kaelast rätikut. Tukkuv keskealine lihtne maainime – lahe on rongis vaadata seda kuidas magavatel inimestel suud lahti vajuvad, millalgi nad ärkavad siis panevad selle jälle kinni aga siin ei ole ju kuhugi oma pead toetada, sedasi peabki leppima selle hädise seljatoega, mis pea taha kallutab. Kamp noori – arvatavasti Olustvere teeninduskoolist – naeravad ja räägivad arvatavasti millestki neile väga olulisest(peod, kool, elu, mehed, naised, “vein”). Noored tüdrukud, kes kaarte mängivad – sellised folgi tüüpi, lahedad. Lilla seljakotiga neiu kes üksiti aknast välja vaatab…. Siin on kaks kollase T-särgiga meest, täiesti erinevad, ühel on nokamüts ja ilmselt õllest punetav nina, teisel t-särk kirjaga converse ja kõrvaklapid. Kiilanev vanahärra, kelle kukal alati mu silmapuurib, kui üles vaatan. HAGUDI.

Inimesed teevad ikka aiamaid, igal eestlasel peab olema oma lapike eestimaad, pisikese kasvuhoone või muu putkakesega. Noored on enamast suurte kottidega, täna on reede ju nad siis lähevad koju koolist või hoopis maale vanaema juurde, tahaks ka maale vanaema juurde.Eestimaa on nii ühesugune, igalpool on kuidagi tuttavlik. Kõrvus võik siis rahvusromantiliselt kõlada eestimaine muusika aga mina kuulan Kuuba ja Brasiilia muusikat, selline tuju on lihtsat, tahaks pikka siestat, tahaks vabu inimesi, kes ei hooli sellest mis on ja mis tuleb, vaid sellest et hea oleks olla, ma tahaks ise selline olla. Sinine auto vurab sõiduteel taamal. Järjest enam kaoguneb rongi inimesi, varsti ei saagi ma oma koibi toetada vastasolevale pingile – kahju, mugav on aga ma olen lahke inimene ma ei keela. Triibulise kampsuniga ja patsidega väike tüdruk jalutab pinkide vahel. Piletimüüja tädi on täna sümpaatne :) naeratab ja naerab koos reisjatega, tal on täna sõbranna ka vagunis, vaid kohvi ei ole, kuid juttu jätkub neil ikka kauemaks ehk kuni järgmise peatuseni. Tädi kammib oraaazi kammiga pead.. mul oli kunagi kodu ka selline. Küll vanematel inimestel on telefonile vastamine keeruline
1.kuskil heliseb
2.tädi märkab, et tema kotist kostab see ülivõimas Nokia tune
3.Telefon leitud ja nüüd vaja veel prille
4.Prillid olemas ja siis kui hästi näeb saab nupu ka kätte.
Helistajad vist teavad, lasevad pikalt ja kõlavalt kutsuda.

Kuskilt langes minu arvutile seeme – kahtlustan lahtiolevat akent. Järgmine on Kohila- sealt tuleb kindlasti hulgim resjaid peale ja seekord on rongis vaid 3 vagunit, läheb kitsaks. Inimesed on üldiselt vaiksed, ainult mõned vestlevad, võõrastega meil kombeks vestelda ei ole, seega inimesed vaikivad ja väldivad teiste pilkusid. Tädi RIMI kotiga on tukkuma jäänud – kuid siiki on ta veel valvas. Kullerkupud õitsevad – ühele lillakassinise jopega daamil on neid terve pundar. Selja taga on vahva vanamees – nokamuts kirjaga SUZUKI ja sünge pilk. Rongiga on hea reisida koos rattaga ja seda inimesed ka kasutavad ja rong on odav. Pärnu rong sõitis mööda. KOHILA. Päike on vist erakordelt ere- noormees, kes näeb välja nagu mees mustas (ainult ilma ülkonnata) varjab oma taevasiniseid simi mustade päikseprillide taha.
Minu hobiks saab vist poemüüjate ootamine, ka täna tegin seda aga ega ma ta peale kuri olnud, ta pärast oli nii lahke mu vastu, ta on alati mu vastu lahke olnud. Täna on olnud hea teeninduse päev – teenindajad on minus täьna suutnud ainult positiivseid tunded tekitada. Neiul on helesinine patsikumm.

Täna kuulsin Viljandi liinibussis mulle tundmatut võõrkeelt, algul tundus, et saksa aga siiski ei olnud, tuli meelde aeg Kölnis, kus Kairiga rääkisime omavahel eesikeeles, huvitav kas keegi siis ka meid ühistranspordis kuulas ja mõtles mis keelt nad räägivad. Tore on rääkida omavahel Eestikeelt, kui mitte keegi seltskonnas sellest aru ei saa… nalja kui palju ja kipud nii rohkem just neist teistest inimestest rääkima. Lihtsalt selle mõnu pärast, et nad ei saa sellest aru. ROOBUKA. oK. tõmban oma koivad nüüd koomale ja hakkan lugema.

(Jack Kerouac – Pilvealused – Raske on kirjutada tõelist pihtimust ja seletada mis juhtus kui oled säärane egomaniakk ega oska muud kui lennata peale pikkade lõikudega omaenda pisiasjadest jättes teiste suured hingeasjad kõrvale konutama ja ootama)

Tallinna ei ole jäänud enam palju – tsipa üle poole tunni.

Kirjutatud reedel 27.mai. Kuskil kella 6 ajal. Viljandi – Tallinn rongis.