kes varastas jõehobu?

Nii, mulle tundub, et 13. juuni on mul siiski seminaritöö kaitsmine! Hilja voodi, vara üles ja nii ta läheb…

Veekeetja otsustas sussid püsti visata! Ausalt, ühe portsu auravat vett sain kätte ja nüüd, tegin pai aga ei midagi! Nu aga minu meelest oli ta juba piisavalt vana ka, võib-olla on varjusurmas, neile mõnikord meeldib nii.

Eile öösel mölisesid erinevad muusikakanalid mu kõrvadele, ja MTV-st jäi silma üks reklaam, millega saab ka netis tutvuda >>> Nukkudeks saavad need idaeuroopa tüdrukud, kes lasevad end meelitada seksiärisse, tuli meelde see õõva tekitavate piltidega eestimaine kampaania, kus naise keha külge olid pandud nöörid – hüpiknukk. Loodan, et neist ainult kasu on. Välismaale minemise soov on nii suur, et jäetakse tähelepanuta nii mõned tähtsad faktid – näiteks kas töökoht üldse eksisteerib? Kool ikka on olemas? Lepingu said? Keeruline teema, õnneks ei ole minu tuttavatest üksi kaduma jäänud, loodan et ei jää ka.

Kuid tuju hea, ainult et nüüd juba võiks keegi koju tulla. Üksi olemisest küll juba.

It won’t be long till happiness steps up to greet me
Raindrops keep fallin’ on my head
But that doesn’t mean my eyes will soon be turnin’ red
Cryin’s not for me’
Cause I’m never gonna stop the rain by complainin’
Because I’m free
Nothin’s worryin’ me
B.J. Thomas, Raindrps Keep Falling on My Head

Korraga võib kõik pöörduda… eelnevale lausele on nüüd kõik nii umbes 50% vastupidine.

jah, minu seminaritöö saaga… teema sai valitud 2003. aasta novembris, kaks kaitsmise aega on mööda lastud ja nüüd… ma tõesti teen seda. Meie kooli metoodiolises juhendis – Üliõpilaste kirjalikud tööd on öeldud, et pikkus peab olema 20 lehekülge, mitte vaid kirjalik osa vaid terve töö peab olema vähemalt 20 lehekülge, seega on mul puudu veel 5 lehte lõpust ja usun, et ma saan ka need tehtud. Uus kaitsmine on kirja pandud 13.juuni, ära pean töö loovutama kuuendal., juhendaja tahab seda näha esmaspäeval. Oeh. Tuba on end selle töö käigus aga jälle koledasti sassi ajanud, ei taha seda nägu näha mida mu teine pool teeb, kui lõpuks koju jõuab! Aga mul on vabandus, ma tegin tööd ja ma tõepoolest teen seda, kirjutan isegi varemkirjutatu ümber! Selline on siis minu saaga.. täna tuleb üks unetu öö nagu eilegi.

Asoo jah, ühe silma nurgaga jälgin ka Eurovisooni, see on asi mis kõige vähem mõtteid mujale viib. Swisestonial ei lähegi nii hästi aga Estonialt said nad on 12 punkti kätte, ega me kadedad pole seda on ju teada, omadele ikka anname, mis sest et eestlase lemmik toit on teine eestlane aga uhke rahvas oleme, ikka tahame oma varvast kõrgel hoida ja siis oleks nii mõnelgi hea kekutada, et tegelikult ju võitis Eesti aga seda võitu ei ole näha ja ausalt ei huvita ka. Emmm… Kreeka vist juhib.

Mäletate seda postrit, kus oli kirjas: “Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev.” See lause kehtib kõigi päevade kohta, peale selle päeva, mil me sureme. (“American Beauty”)

Präänikul on tugev ja ravimatu sõnade kõhulahtisus.

No, mida p… ei vannu, aga võtab vanduma. Kella kahe ajal käisin R-Kioskis Postimeest nõutamas aga polnud mitte kedagi kellele raha anda! Kell saab kaks päeval ja müüjat ei ole, inimesed tulid vaatasid ja läkis aga mina jäin. Lõpuks olin õnnelik, näe läheneb tädi R-Kioski silt rinnal aga ega ta siis putkasse astunud vaid pani suitsu ette, keeras selja ja hakkas tossama. Ma ei uskunud oma silmi!!! Ta pidi juba eemalt nägema, et ma kannatamatult kohe,kohe päiksepistet saades luugi ees kõlkusin! Aga siis üks hallipäine vene tädi ütles talle midagi ja ta tuli ning alles siis ma märkasin letil ka partkimiskella moodi silti VAHEAEG! Saabun kell 14.00, tekkis hirm, ta läks küll putkasse aga kell oli alle 13.51, kas pean veel 9 min. ootama? Ei, pidanud varsti kõlas mu suust lahke hääl: “Tere, palun mulle Postimees!” Kurjale ei vastata kurjaga, ikka heaga, ehk siis järgmine kord ei ole ta nii uim. Ja tegelikult on seal putkas ju päev läbi halb olla ka. Ainult, et ta oleks võinud ju naeratada, mina ju naeratasin talle.

Eelmise kahe postituse vahel oli peaaegu 12 tundi. Nii armas…

P.S Seekord oli siis Tuduhiire kord olla ära märgitute seas.

Aga nüüd tagasi seminaritöö juurde…

Neljapäeval sain seminaritöö juhendajalt kurja kirja, et esmaspäevaks tahab tööd näha, muidu on kaitsmisega halvasti. Lubasin endale ja teistele, et nüüd ma siis teen seda. Ma ei ole veel alustanud – piilun kardinate vahelt rohelist puud ja sinist taevast hoopis. Kõlarites mängib Tuksam… öö oli rahutu, uni oli rahutu – tegin filmi, osalesin filmis, mingis halvas ja kehvade eriefektidega õudukas (midagi sellist nagu Giant Spider Invasion).

Mul on vaja kõrvale kedagi suurt ja kurja, ehk siis hakkan tegema oma tööd suure hirmu all aga keegi ei suuda minuga piisavalt karm olla. Ja kui keegi üritab lõppeb asi lõpuks ikka pisaratega, keeruline see elu ja nii ei tule töötegemisest ikka midagi välja. Tunnen, et vajan puhkust (mitte, et ma hirmsasti rabelenud oleks) aga ära tahaks. Üks nädalavahetus Haapsalus oli hea – ma ei mõelnud kordagi oma maha jäänud probleemidele kodus. Tahaks minna – Tartu, Paldiski jne.

Ma tunnen, et üks inimene on minu suhtes kuidagi närviliseks muutunud. Tean, et olen tsipa keeruline isiksus, tean oma vigasid aga ikka ei suuda eriti nagu midagi ette võtta ja see väike närvilisus teeb minu veel närvilisemaks ja toidab mu fantaasiat, kas ta üldse ongi kunagi tõeliselt minu olnud? Ma tunnen, et ma olen andnud endast kõik ja võib-olla isegi liiga palju, nii palju et tahab ära. Võib-olla on mul liiga suured nõudmised, mine sa nüüd tea. Tihti on tunne, et oma valede käikudega vean ma kedagi alt, teen kellegile haiget, olen üldse halb inimene. Mulle on öeldud lause: sa suudad vaid endale ja teistele ainult halba teha. See siiani kumab mu peas, sest ütleja ei ole suutnud mulle ära seletada, mismoodi see nüüd siis ikka oli, väidab, et see ei oldud mõeldud nii. Tegelikult on elu ju ilus ja kõik on minu peas valitsev kummitus? Tulge ja lükake ümber või kiitke heaks, ma ootan teid ja sind.
Jälle ma räägin endast ja jätan vaatamata teised – kallis, ma tean mis päev on 22.mai, sa ei ole suutnud seda minuga jagada… ma olen vaikinud.

Tüdrukud olid postkaardid kätte saanud, kahest kaardist on veel teadmatus – tagasiside puudub, mulle meeldib postkaarte saata ja saada, see ei vaja nii palju kui kiri, sa ei peagi sinna midagi olulist kirjutama, mõte on see mis loeb!

…aga süda laulab kuldse päikse poole…

Tuksami on välja vahetanud Bueno Vista Social Club.

Kell on tiksunud juba tunnikese üle südaöö. Olen üksi. Täna oli minu ekspressipäev(öö), neid mul ikka on, seekord päev hiljem siis. Mulle meeldivad mu ekspressipäevad – võtad ajalehe, koos sellega ostad midagi head paremat ja kõrvale siis tee, mahl või nagu täna AURA vesi (see vaarika oma, see on kõige parem) ja siis loed. Teiste asjade kõrval torkas silma moelisa Mimi nupuke – Raamatud riidesse, kas see on nüüd katse ka moeteadlike, kuid siiski kultuurivõõra neidude lugema tõmbamiseks? Raamat, kui ainulaadne eksemplar. Raamat kui ehe. Ei tea jah, aga siis ei saa raamat tõesti nii palju kannatada, kui katta see riidega… mulle ei meeldi rikutud raamatud aga samas meeldib jälle see, kui keegi on midagi ise sisse kirjutanud, kuhugi jooni alla tõmmanud… põnev, see annab aimu raamatu eelmise lugeja/omaniku isikust ja eks mul ole alati meeldinud inimestest rohkem teada saada kui nad ise avaldavad. Eriti, kui ostad kasutatud raamatu, siis paneb see mõtlema eemise omaniku peale, kas ta oli naine või mees, millest ta mõtles jne… tavaliselt ei jäta nad endast jälgi aga vahel ikka mõne leiab. Minu raamatutes on alati kirjas, millal ja kus kohast ma selle ostsin, ise ka ei tea miks seda alati sinna kirjutan, veel meeldivad mulle pühendustega raamatud… see on see, et võtad riiulist raamatu ja enne, kui lugema hakkad rändad mälestustes. oh ma juba olen selline… mälestaja… mäletseja!

Kas keegi on oma käte vahele saanud uut kultuurilehte Epifano? Ma tahaks ka pilgu peale visata. Kus te selle leidsite?

Oleksin üliõnnelik kui järgmise nädala kultuurisündmuseks oleks Estonia Kontserdisaalis toimuv Silvana Malta Group’i kontsert ja minu pleieris mängiks tuubelplaat Chill:Brazil3 ning nädala lõpetaks Haapsalu Kuursaal koos Marju Kuut’iga. ma pean tööle minema… mõnusad asjad vajavad raha! Raamatupoes saan vaid vesise suuga ringi vaadata! Ja siis kui tööle lähes siis saad aru, et ikka raha ei ole, surnud ring.