kes varastas jõehobu?

Ma lubasin, et täna ma teen selle uksepiida värvist puhtaks, ma lubasin, et puhatan veel pliiti, ma lubasin, et täna olen ma lihtsalt tubli aga näe ma lihtsalt olen… nii tore on lihtsalt olla ja mitte midagi teha – seda ma ju oskan. Folk hakkab lähedusse jõudma, sain sellest aru pressiteate järgi mis täna mu kultuursesse epostkasti langes – Hääletusvõistlus. Ja Folgi vabalava on seekord teises kohas sain sellelt lehelt teada – Viljandi lauluväljakul… nii harjunud, et see seal kus alati olnud – linnavalitsuse ja endise Kultuurikolledzi maja vahel. Neljapäeval siis Viljandi.
Akendest on nii erinevad vaated… mõnel pool leiad vastas teise akna, mõnelpool puu või aknast sissevaataja… Maal oli rukkilill köögilaual, linnumaja otse ees ning saun puu taga. Tallinna keldrist aga avanes hoopiski huvitav vaade. Mõni ütleks, et vaadet ei ole… minu meelest oli… seda näeb ehk korra aastas või veel harvem.

Nii ma istun siis siin ja mitte midagi ei tee… ei, ma siiski mõtlen ja kirjutan see ka ju tegevus. Ma tean, et palju on teha aga täna on lihtsalt olemise lihtne rõõm.

Kairi kui sa seda loed, siis ma mõtlesin täna so peale… noh niisama… leidisn pilt.ee-st sinu lisatud pildid! Oleks ilm soosivam siis läheks vaataks pilvi või mis? Ma olen liiga laisk, et e-maili kirjutada… aga samas sa võid tulla, teeme väikse tee? Ma olen täna lahke, kasutage mind ära!

Ma lugesin täna ühest MSN-i nimest, et üks on väärikas… mõtlesin, et näe kui tore aga hiljem avastasin, et seda inimest nimetati väärakaks… keeruline.

Olen vältinud siin teemat remont aga kahjuks ei saa ma sellest ei üle ega ka ümber. Tapeet on nüüd seinas – nii hästi kui me suutsime, pildilt pole küll selle üiget värvi näha, nats tumedam on. Mina ei ole igugu remondi jaoks ikka loodaud, rääkimata tööst mida peab kätega tegema (v.a kunst), oskuslikult suutsin ma tapeedipintsliga endale villi käe peale meelitada. Jama.

Eile olin ma tegelikult eriliselt tubli, äkitselt lõi minus välja puhtusearmastus – küürisin u. neli tundi pliiti ja kraanikaussi, hiljem kartsin, et kui korterinaabrid koju jõuavad jäävad nad köögis pimedaks (nii ilusti valge oli kõik) aga loomulikult ei juhtund midagi. Kahju.

Õhtul kella kümne ajal avastasin, et kui linoleumi (imelik sõna) nii natukese haaval nühkida, läheb see ka valgemaks aga härra arvas, et kas täna enam tasub ikka seda teha. Aga nppd kui ka juba täna on ei viitsi ma küll enam mitte mitte midagi teha – mind tuleb kohe ära kasutada.

Arvasin, et peale sellist ilusat tööd ja tegemist olen ma palju head ära teeninud aga ju ei olnud siis.Aa… muidu ma käisin maal ja saunas jne. Selline puhkamisrikas töine nädalavahetus oli.

Räägivad

kuidgi kurb on

Ma pean linnast välja saama… ma hakkan lämbuma… mitte sellest keskkonnast, vaid inimestest, tahan olla omaette või inimestega kes mulle tõsiselt sümpatiseerivad ja kellega ma end vabalt tunnen. Mul on paha omadus inimesi mitte omaks võtta. Ma ei suuda nendega olla mina ise – kes selle minus välja toovad, nendest saavda tavaliselt ka minu sõbrad. Sest MINA ISE on üks suhtelislt keeruline olevus… nii nad väidavad – Ma ei saa sinust aru – on lähedastel tihti huultel. TV-st kuulsin täna täpset lauset mis käib täpselt minu kohta… (edastatud vabas vormis)

Ma tunnen end õhupallina karbis, millesse kogu aeg õhku puhutakse aga karp…
karp jääb ju sama suureks!

Lõpuks hakkab see karp mind niimoodi piirama, et ma pean sealt välja saama… tekkib ängistus, viha, tujukus… kohati paisatb päike ka… pro vahelt.

Käisin täna Ülemistes, see karp on minu jaoks liiga suur! Jube, igalt poolt tormab kaupa peale… kisendades anna raha! anna raha! Uhh jah!

Nii… nagu meil vähe asju oleks, ükspäv tuli härra koju käsutas minu alla koos keldrivõtmete ja fotokaga… ma jõudsin sada asja peas selle kahe korruse läbimise ajal mõelda… aga mis mind seal siis ootas…

raadio! Pidi äge olema ja isegi jaald on kaasas! Uunikum? Äkki paneme meie selle sajandi teleka alla? Igatahes hetkel on see tehnikaime pööningul, naabrivalve Aino arvas nimelt, et keldris liiga niiske ja andis lahkelt pööningu võtme! Igatahes, meil on nüüd tehnikat juures… :) Mis sest et mingi monitor nurgas või kaks arvutit teises nurgas või mõned protsessorid voodis on täiesti normaalne igapäeva elu. Et, siis nii on lood siinpool sood. Hetkel on härra kadunud. Mina koristasin, ela veel meestega ühes korteris… aga vahel on neist kasu kah

Selle nädala jooksul läks kaduma postkaart teel Haapsalust (posti pandud eelmise laupäeva õhtul) Vändrasse.

Tundemärgid: tavalise postkaardi suurusega, peal vanaaegse Haapsalu pildid, pruunikad ja postmark väärtusega 3.60 ning kiri Karinile. Kui keegi on leidnud siis palun edastada see kaardi peal märgitud aadressile. Tänan teid väga Eesti Post!

Kahju: 8.60 + Karini raisku läinud ootusärevus ja jalanõude kulutamine seoses pideva postkasti juurde jooksmisega.

Sõpru on alati hea näha, kas pole nii. Tallinnas ei ole mul eriti seda nn. oma seltskonda on ainult teised ja minu jaoks veel mitte nii omad, keeruline kas pole aga ma olengi keeruline vähemalt enda jaoks. Nii hea oli eile enda vabana tunda ja mitte ei pianud enda kontrollima, sest inimene kes mu kõrval käis tundis ja tunneb mind. Nägime ära KUMU,

seal võiks küll töötada. On ju nii sõbrad infoteadlased. Kadriorg on ikka parim paik elamiseks, kõik silmale ilus ja ka inetu (omas mõttes) on lähedal, rahulik. Merd sai varbaga katsutud… minu idee oma plätud puhtsaks saada ei olnud just kõige suurepärasem, sest tagasi tuli minna ju läbi liiva, mu mõtlemine on vahel nii geniaalne.

Ma olen väsinud, mitte remondist :)

Umberto Eco ootab mind nüüd voodis…

Mul pole praegu telki vajagi, maga oma toas nagu õues. Seinas laiutab vaid suur tühi auk juba teist ööd ja päeva… :) Asjad mis seal ees peaksid olema ja mida akendeks nimetatakse ootavad ette panemist kööginurgas, keegi peab need veel ära ka pesema ja pean see keegi just mina olema. Igatahes härra lubas töölt koju kihutada kui vihma peaks sadama hakkama – lohutus seegi, kuigi praegu päike paistab ja soe tuuleiil puhub aknast sisse, mida se veel oskad tahata ning nagu Tallinnale kohane kuuleb meeliülendavat vareste ja kajakate laulu.