kes varastas jõehobu?

Ma pean linnast välja saama… ma hakkan lämbuma… mitte sellest keskkonnast, vaid inimestest, tahan olla omaette või inimestega kes mulle tõsiselt sümpatiseerivad ja kellega ma end vabalt tunnen. Mul on paha omadus inimesi mitte omaks võtta. Ma ei suuda nendega olla mina ise – kes selle minus välja toovad, nendest saavda tavaliselt ka minu sõbrad. Sest MINA ISE on üks suhtelislt keeruline olevus… nii nad väidavad – Ma ei saa sinust aru – on lähedastel tihti huultel. TV-st kuulsin täna täpset lauset mis käib täpselt minu kohta… (edastatud vabas vormis)

Ma tunnen end õhupallina karbis, millesse kogu aeg õhku puhutakse aga karp…
karp jääb ju sama suureks!

Lõpuks hakkab see karp mind niimoodi piirama, et ma pean sealt välja saama… tekkib ängistus, viha, tujukus… kohati paisatb päike ka… pro vahelt.

Käisin täna Ülemistes, see karp on minu jaoks liiga suur! Jube, igalt poolt tormab kaupa peale… kisendades anna raha! anna raha! Uhh jah!

Nii… nagu meil vähe asju oleks, ükspäv tuli härra koju käsutas minu alla koos keldrivõtmete ja fotokaga… ma jõudsin sada asja peas selle kahe korruse läbimise ajal mõelda… aga mis mind seal siis ootas…

raadio! Pidi äge olema ja isegi jaald on kaasas! Uunikum? Äkki paneme meie selle sajandi teleka alla? Igatahes hetkel on see tehnikaime pööningul, naabrivalve Aino arvas nimelt, et keldris liiga niiske ja andis lahkelt pööningu võtme! Igatahes, meil on nüüd tehnikat juures… :) Mis sest et mingi monitor nurgas või kaks arvutit teises nurgas või mõned protsessorid voodis on täiesti normaalne igapäeva elu. Et, siis nii on lood siinpool sood. Hetkel on härra kadunud. Mina koristasin, ela veel meestega ühes korteris… aga vahel on neist kasu kah

Selle nädala jooksul läks kaduma postkaart teel Haapsalust (posti pandud eelmise laupäeva õhtul) Vändrasse.

Tundemärgid: tavalise postkaardi suurusega, peal vanaaegse Haapsalu pildid, pruunikad ja postmark väärtusega 3.60 ning kiri Karinile. Kui keegi on leidnud siis palun edastada see kaardi peal märgitud aadressile. Tänan teid väga Eesti Post!

Kahju: 8.60 + Karini raisku läinud ootusärevus ja jalanõude kulutamine seoses pideva postkasti juurde jooksmisega.

Sõpru on alati hea näha, kas pole nii. Tallinnas ei ole mul eriti seda nn. oma seltskonda on ainult teised ja minu jaoks veel mitte nii omad, keeruline kas pole aga ma olengi keeruline vähemalt enda jaoks. Nii hea oli eile enda vabana tunda ja mitte ei pianud enda kontrollima, sest inimene kes mu kõrval käis tundis ja tunneb mind. Nägime ära KUMU,

seal võiks küll töötada. On ju nii sõbrad infoteadlased. Kadriorg on ikka parim paik elamiseks, kõik silmale ilus ja ka inetu (omas mõttes) on lähedal, rahulik. Merd sai varbaga katsutud… minu idee oma plätud puhtsaks saada ei olnud just kõige suurepärasem, sest tagasi tuli minna ju läbi liiva, mu mõtlemine on vahel nii geniaalne.

Ma olen väsinud, mitte remondist :)

Umberto Eco ootab mind nüüd voodis…

Mul pole praegu telki vajagi, maga oma toas nagu õues. Seinas laiutab vaid suur tühi auk juba teist ööd ja päeva… :) Asjad mis seal ees peaksid olema ja mida akendeks nimetatakse ootavad ette panemist kööginurgas, keegi peab need veel ära ka pesema ja pean see keegi just mina olema. Igatahes härra lubas töölt koju kihutada kui vihma peaks sadama hakkama – lohutus seegi, kuigi praegu päike paistab ja soe tuuleiil puhub aknast sisse, mida se veel oskad tahata ning nagu Tallinnale kohane kuuleb meeliülendavat vareste ja kajakate laulu.