kes varastas jõehobu?

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui saab selgeks et on lähenemas
suve viimne tärmin
oh luiged ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Jaan Tätte

Oeh, jälle ma ohkan. Aga hakkab ikka vaiksel juba närvi ajama küll. Täna pakin kokku oma ligemad riided ja sõidan emakoju, kus esmaspäeval tuleb tee kooli jalgealla võtta. Ei taha, ei taha. Olen endale niipalju kohustusi ja ülesandeid kaela võtnud – juba jah. Mitte ainult ühiskondlikud vaid olen enale seadnud ette kuupäevad ning tähtajad, et oma enda asjadega hästi hakkama saada. Peab. Elamiskohta ei ole, ei ole… ah, saab niisama ka hakkama ehk. Loenguplaan ei näe ette eriti tihedat Viljandis viibmist. Aga siiski ei taha, ei taha… Lükkaks suve edasi kui see võimalik oleks… Aga kodualevis on päevad – kõik tasuta! Smilers jne. Ma ei mäleta kas ma olen seda ansamblit varem näinud või ei… ju siis nüüd näeb.

Tegelikult on september ka tore – hakkan enamvähem kõrvalt kuulma ühe õpetajatee esimesi samme… :) eheeee… peale selle, et ta ise seda ei usu, pole ka minu ajus selline tee veel võimalikuks saanud. Septembrialgus peaks ilmale tooma ka ühe poisipõnni, kes 20 aasta pärast tüdrikuid hullutama hakkab :) Vaadates tema isa pealt :) Oeh.

Detsembris panin siin ühes postituses kõrvuti kaks pilti >>> Kes aru ei saanud siis neile nüüd selgitus, pildid on filmist Girl with a Pearl Earring, mida ma siis PÖFFI raames vaatama käisin. Üks on Johannes Vermeeri originaal, teine aga kaader filmist. Täna käisime härraga Sõpruses sama filmi kaemas, kui ikka on tasuta piletid siis miks mitte minna. Juba teist korda lunastas Sõprus mulle oma sõbrapileti :) Nii armas. Abiks oli loomulikult KesKus.Ka teisel korral oli film äärmiselt nauditav, nüüd vaid ei kostnud mu huutle ahhhhhh…. kui Scarlett Johansson oli täiesti Johannes Vermeeri portree moodi. Ka saalist ei kuulnud seda. Film oli nauditav just ka visuaalsest poolest, minu meelst oleks võinud pooled kaadrid olla maaild… natukese liialdusega. Kuid telefoniga rääkimine on küll filmi ajal patt :) Mida mina pole õnneks kunagi teinud. Igatahes soovitan linateost soojalt, isegi siis kui oled juba näinud on seda mõnus jälgida… mina ei pettunud ka seekord. Maali sünd… Oeh.

Võtab ikka ohkama küll. Järgmisel esmaspäeval on kooliaasta avaaktus, minu jaoks viimane. Pean ennast selleks kohale venitama, sest juba teist aastat olen esimesele kursusele tuutoriks… kuid… mul pole kohta kus elada. Eelmisel aastal kirjeldasin siin oma korteriotsimise saagat, siis seekord loobusin sellest ja mõtlesin et teeks ühe ühika semestri… aga nii palju siis sellest, et tutkit ma kohta sain! Nu jah, tahtjaid on meie väikeses koolis palju ja kohti on ikka väga vähe ka ning mul on tervise tõttu tekkinud võlad aga keda see põhjus siis huvitab. Meie koolis võlgadega ühikasse ei saa :) Keeruline. Idee sai kursaõega paika pandud, kuna peaaegu pool meie kursusest on kodutud (4 inimest) peaks moodustama kommuuni, et odavalt toime saada ja enamus meist veedavad just niipalju aega Viljandis kui loengutes olemiseks vaja on. Hetkel on mulle pakutud põrandat ja ka üheks nädalaks voodit, pakkumis on veel tulnud… sõbrad on head, nad ei jäta sind iial hätta… ka eelmisel aastal ei jätnud.

Aga kas sul on mõni saladus?

Käisime eile õhtul onu Jaanil ja onu Markol külas Pirita kloostri varemetes, istet ei pakutud aga nalla tehti ja lauldi ka. Neile läheks teinekord jälle külla… laulud olid enamasti vanad kuued aga originaalis on neid alati nauditav kuulata, tunduvad kõik kohe uuena. Nende vestlused on oma teema… ka kaks ja pool tundi püsti seistes.

keda kutsusin, need jätsid tulemata
kelle unustasin, aegsalt olid platsis
mõned mehed, kellel habe ajamata
mõned naised, kellel juuksed olid patsis

Tätte ja Matvere laulsid taevast pilved minema, asi lõppes tähistaeva all ja täna päike ka paistab. Mõtlesin vahepeal, et küll sealt ülevalt mõne tähe pealt vaadates sai mõi võõramaine olend hea vaatepildi, arvatavasti murdis ta pead miks seal all kõik niimoodi tihedalt mingisse kasti on surutud… äkki mõni eriline vangistuse viis…

Onu Jaan ja onu Marko.

Leidsin oma suvelõpu elamuse! Ei uskunud ise, et seda sealt leian… Uhke külaskäik oli… suured ekraanid ja puha.

Millegipärast jõudsin ma alles esimest korda elus Pirita kloostri varemetesse… mõtteid sinna minna on alati olnud tagumises ajusopis aga näe ei ole veel jõudnud nende teostamiseni. Mäletan kui olin selline pisike plikatirts siis nii tahtsin minna. Kord siis ema Tallinnas ütles, et lähme… sõitsime bussiga kohale ja puha aga väravatest kaugemale ei saanud. Piletite eest taheti tollal ema jaoks liiga palju raha saada… lihtsal keerulised ajad olid. Mõistsin seda… aga pettumus jäi siiski südamesse. Hea, et onu Jaan ja onu Marko meid külla kutsusid.

CC Plaza ja Charlie and the Chocolate Factory. Film oli muinasjutuline. Kahjuks ei ole ma Roald Dahl’i raamatut lugenud, seega ei saa selle koha pealt sõna võtta, kuid Tim Burton oli omal tasemel. Viimasel ajal vaatan ma filme režissööri järgi… noh vähemalt Hollywoodi toodangut. Ja Tim Burton on end minu jaoks juba ammu tõestanud, loomulikult kõik tema filmid ei ole minu jaoks suurepärased, mõnda ma ei taha ealeski teist korda näha aga fantaasiaga nendes filmides kasinalt ümber käidud ei ole – kes ei mäleta Edward Käärkätt, Pee Wee suur seiklus, Ed Wood, Mars ründab (üks kord sellest filmist piisas), Batman (ei ole näinud ning ei huvita ka) ning nüüd viimase linateosega on asi täiesti täppi läinud. Kaks tundi värviküllast ning fantaasiarikast muinaslugu. Johnny Depp oli oma järjekordses veidrikurollis omal kohal nagu alati. Kui ma ei eksi on see juba Tim Burtoni kolmas film kus ta kasutab Deppi. Aga seda Big Fish, seda tahaks ka näha, ma ei tea sellest filmist suurt midagi, kuid seal on üks koht mis mulle lihtsalt meeldib, kuid mitte niipalju et seda kunagi oleks suurele ekraanile vaatama läinud.

Saalis olid loomulikult lapsed, seda juba sõltuvalt kellaajast ning sa filmi sihtrühmast, kuid ma olin üllatunud kui vaikne kinos oli? Või oli asi minu soodsas istekohas või hoopis heas filmis, mis lastele meeldib… kuigi üks pisike jäi küll tukkuma. Laste seas on juba kasvatatud ilus põvkond paukmaisisööjaid… :)

Ehh… elu on ilus. Sõber helistas lumiste mäetippude vahelt Saksamaalt… õhku pidi vähe olema… tsivilisatsiooni tee raske. Tema nublunne tahaks kunagi raamatukaante vahel näha… minu seinal võiks ka mõni olla. Mõnusad värvilised tegelased.