Kõik karjuvad, rõõmustavad, et esimene lumi! Mina küll lund ei näe! Olen vist pimedaks jäänud! Väljas on vastik lörts ja vihm… ja see hall asi mis maas on, seda nüüd lumeks küll nimetada ei saa. Lisaks kõigele tuleb meie õuele küll sild ehitada ja nagu iriak pean ka mina varsti saabaste jaoks korjanuse tegema, minu jalavarjud võivad küll olla väga ilusad, nummid ja toredad aga neil on 3 miinust:

  1. neis on varvastel külm
  2. libedal teel olen hullem kui auto suverehvidega (nb! mulle tehti selgeks, et autol on rehvid, kumme võib apteegist osta!)
  3. nad ei kannata märga, jalad ligunevad neis vihmastel ilmadel

Niipalju siis saabastest. Naise aju on ikka naise aju – poes. Praktilisusest ei ole haisugi.

Bussijuhtidele peaks nende ilmadega ka südamele panema, et sooja sisse lükkamine reisjate poolele ei ole kriminaalselt karistatav. Aga minul on ikka külm, igal ajal, igas kohas. Suur, must sallrätik on mu parim kaaslane. Tekk on veel parem aga ma ei jõua seda lihtsalt kaasas tirida, keeruliseks läheb.

Aga esimene lumi on see, kus lumhelbeid langeb õrnalt ja sa näed neid tänavalampide valguses sillerdamas. Ei ole tuult, vaikne on, külm on ka arvatavasti aga kuramuse ilus on ka. Vat see on alles esimene lumi, mitte see hall ollus. Vuihh.