Archive for November, 2005

Published by Liina on 29 Nov 2005

Nagu lennates

Täna olin ma kiirem nii bussidest, kui autodest… isegi tramm jäi kaugele maha. Nii mõnus oli neist mööduda omal kahel jalal ja vaadata närvitsevaid ja rahulikke juhte sõidukite roolide taga. Ummik oli Narva maanteel ja kaugemal veel… mina aga jalutasin rahulikult Nukuteatrisse filmi vaatama – Sinilind.

kategooriata

Published by Liina on 28 Nov 2005

Läbi kolme päeva

Läbi kolme päeva on mind tõmmanud erinevatel põhjustel välja oma hubasest toeas: küll on vaja kuskil melu ja sagimises sees lobiseda ning naerda, siis oli vaja minna rahvateatrit vaatama (mitte kutseliste näitlejate seas on päris andekaid kujusid) ning eile õhtul avas PÖFF end mulle JUST festivali kahe filmi näol (Popmuusika a la Vittula ja Status Yo!), väravaid aitas lukust avada osaltleja, tänud sulle muidu oleksin paljust vahvast ilma jäänud! Samuti ei mäleta ma viimast korda millal ma Eesti Nukuteatris käisin aga eile olin igatahes meeldivalt üllatunud, tore koht, pole midagi paha öelda… need suled seal laes… :)
Muide, seda esimest vaatatud filmi lavastati ka Ugalas, suured reklaamid olid üleval aga millegipärast jäi esietendus ära ja pole siiani tulnud. Tänu sellele pealkirjale ma seda vaatama läksingi, reklaam oli mu meeled segi keeranud ja nime Popmuusika a la Vittula mu alateadvusesse talletanud.
Aga filmdest: Popmuusia a la Vittua: rahavas rõkkas naerust, pole nii üksmeelset naermist vist varem kinos kuulnud aga ega ma sinna komöödiaid ei kipugi vaatama. Mulle jäi kohati kaugeks ehk mind ei ajannud naerma, kuid siiski film mida soovitan vaadata, mõnus põhjamaa huumor ei mingit allapoole vööd nalju aga nagu põhjamaa filmides ikka on seksi ka sees, omal koomilisel moel nii on vaadatud ka kogu ümbritevale elule, koomiliselt, noorte posite igatsused jne. Oi ka häisirvaid kohti aga las see siin olla. Ega ma arvustust kirjutagi, niisama muljetan. Aga see Niila osa mänginud Andreas af Enehielm oli ikka nii Keanu Reeves’i nägu kohati…

Status Yo! oli film noortest ja nende elust ning nende arvmusest, et mida nemad teevad on kõige parem. Eks iga subkuluturi esindaja arvab seda. Eks see hip-hopparite seltskond on ka omaette subkultuur. Väidetavalt olid näitlejateks kohalikud sama kultuuri esindajad – tublid siis sel juhul. Ma ei oskagi midagi arvata, peale filmi tahtsin küll kohe midagi rahustavat mu kõrvadele. Kuid happy end on ju põhilne ja seal oli ka see olemas. Seoses sellega, et seal kajastati ka sakama skin headlust jms. kahevõitlust jne. Tuli mulle meelde KesKus‘is ilmunud Aimar Ventseli artikkel Eene, meene, muu, nazi bist du! Täiskasvanuks saamise lugu: asjatud müüdid neonatside ümber , mulle meeldib lugeda ja vaadata erinevate linnakultuuride siseelu aj eks see film oli ka tükike sellest kuigi mitte väga dokumntaalses mõttes. Seega ei kahetse, kuid kaks tundi oli lihtsalt liialt pikk aeg, et jõudisn tüdimust tunda. Ma pole ammu näinud ka nii kiiret kinost lahkumist nagu sel filmil oli, tiitrid peale ja hops kõik püsti! Ei tea, kas oli asi hilises tunnis või filmis. :) Nendest kahest filmist sai see minu peas auväärse teise koha!

kategooriata

Published by Liina on 24 Nov 2005

Müstiline mõtlemine

Mida arvata inimesest, kes tõsimeeli hakkab mõtlema sellele, et nii tore oleks kui kassidel oleks võime end ühest kehaosast kohati nähtamatuks muuta, ei mitte üleni.. kas siis saba, käpp, keha või pea. Nii tore, oleks kui sulle jalutaks vastu neli käppa, pea ning saba aga keha ei kuskil.
Pikad ja pimedad bussisõidud hakkavad lõpuks ajudele.

kategooriata

Published by Liina on 24 Nov 2005

Rahulolematus ja viltuvedamine…

…on minu tänase päeva ja selle nädala suurimad sõbrad, keda kahjuks küll tahaks heameelega minema ajada, kuid ma viisakas inimene. Kuidas sa teisi ikka minema ajad. Kõik kisub vildakile ja vajub ära, tänane bussist “mahajaäämine” oli tipp! Ma vaatasin lihtsalt kella valesti ja arvasin, et see on läinud aga tegelikut… nu jah. oleks ilusti jõudnud. Sinna hulka veel probleemid kursa- ning diplomitööga ning praktikohast ilmajäämine. Siit moraal: iga inimene vaatab iga päev oma e-postkasti siis ei magata maha häid pakkumis! Eriti kui sa just sinna oled tahtnud ja soovinud saada. Minu seekordseks hukatajaks sai see, et tahtsin oma ema näha kes ei oma kodus väravat internetiavarustesse. Oh jah.
Eks ma istun nüüd ilusti akadeemia arvutiklassis, suhtlen vaikselt oma valutava kõhuga ja loodan, et seekord mu kell ning silmad mind ei peta ning lasevad mind lahkuda. Luksumine siit veel püuudus aga kus on eks sinna tuleb alati juurde!

kategooriata

Published by Liina on 21 Nov 2005

hommikust

kategooriata

Published by Liina on 20 Nov 2005

ilm.ee ja “geniaalsed” joonistused

Otepää “geniaalsed” noored on leidnud endale uue, “huvitava” ning avaliku väljenudusvormi, eksponeerides oma töid kogu eesti rahvale tasuta ja reaalajas ilm.ee vahendusel. Missugusele kunstnikule see siis ei meeldiks? Jätkake aga järgmine kord aga ootaks siiski midagi geniaalsemat kui seda millega iga inimene tuttav on ja igalt vähegi räpasema peldiku seinalt sellist leida võib… nii võidakse kunstiteos ka plagiaadiks kuulutada. Aga samas ku nii räpaselt ei mõtleks, siis võib pildis leida ka midagi muud… emmm… suurte silmadega onu ju tema suur nina? Eks kunst ja sellest oma leidmine ole vaataja asi, see mida nemad sellega mõtlesid ei olegi oluline. Aga saavutatud on kuulsus ning salapära, sest “kõik” teavad et tehti kuid õhku jääb küsimus… kes tegi? (kui keegi oleks huvitatud) nagu kunagi oli mingi amatöörse räpilooga, emmm… botased kuluvad oli vist üllitise nimi.
Kui kunagi oli olemas TV1, mis näitas Pirita teed (vist) öösiti siis käidi ka seal ees lehvitamas ning autodega rallitamas. Nüüd siis on asi kolinud netti :) Ma olen oma lumejoonistusi teinud vähe salastatumalt… kord sai kursaõega ühe sõbra sünnipäeva puhul tema maja ees olevasse parki maalitud hangede vahele sünnipäevalapse nimi ning õnnesoovid. Jäädvustust sellest säilinud ei ole aga asjaosalistele jäi vaid ilus mälestus… vahel tähtsam kui pildid albumikaante vahel.
Lisa:
Ka Jõhvi poisid pole papist. Ka nemad on oma genitaalidega lagedale tulnud. Kumb neist saab alustamisõiguse jäägu neil omavahel karelda. Kaklused noortejõukude seas paistavad levinud olevat, kui sõnu piisavalt ei osata siis loomulikult tuleb kõiki asju füüsiliselt lahendada. Elagu eestimaa jõmlus!

kategooriata

Published by Liina on 18 Nov 2005

Stand back! There may be a large rabbit dropping!

Mis saab siis kui kahe inimesel on tusatuju, ühel natuke nukram kui teisel. See tähendab seda, et lihtsalt niisama ja mõtlemate tormatakse kinno mis hakkab kahekümne minuti pärast, kuid sa oled veel kodus ning peale filmi algust seisad alles järjekorras aga ma ei kurda. Naerda sai natuke ja mõtted muudest asjadest eemale. Wallace & Gromit in The Curse of the Were-Rabbit oli siis seekord linateoseks. Tegelikult oli küll isu minna Sõprusesse vaatama Sophie Scholli viimaseid päevi, kuid kellaaeg ei olnud sobiv, eile veel oli aga täna on ju juba reede. Jälle nädal läbi. Esmaspäeval kirjutasi oma kursatöö (ka diplomitöö) asjus ühte kindlasse EKA struktuuriüksusesse, eile jälle aga täielik vaikus… just nagu surnuaias. Vihastama panev. Ise ei tahtnud niisama kohale minna, tahtsin ikka teada kas ollakse nõus jne aga nüüd siis ei teagi, minu aeg jookseb… Urrrnjäuh!

kategooriata

Published by Liina on 17 Nov 2005

Kolades arvuti tagatoas

Kolades oma arvuti tagatoas võib vahel nii mõndag huvitavat leida. Selle pildi jäädvustamise õhtul tegin ma esimesi pilte oma esimese digiseebiga. Kuidagi lummav hetke oli see minu jaoks (hiljem, mitte just seal ja sel hetkel) ja ju ma pidasin vajalikuks see just selliseks teha nagu pilt koos peal olevate inimestega hetkel välja näeb. Peal on kolm inimest, ühest vaid ainult käsi. Keskpunktis persoon ja kodanik ajaloolane, kes viimaste aastate jooksul kuidagi tähtsaks on saanud ja kuigi aeg on meid erinevatsse linnadesse pillutanud ning rajad erinevat teed läinud. n vahel tunne, et tema on see, kes peab kohe ja praegu siin olema., ei mitte mingid naiste jutud. Tema pole see inimene, ta on inimene kellega koos vaikida on ka hea. Tegelikult tahtsin vaid pildi üles panna aga vat nüüd.

kategooriata

Published by Liina on 17 Nov 2005

Nägemused

judy
You are Judy Garland!
Which Female, Historic Beauty are you? (brought to you by Quizilla)

ok. test testiks. Pealegi on seal lõbupakkuv viga sees, Pariis on tituleeritud riigiks, mitte linnaks :) Eks neid vist testikesi vist koostavad ka USA noored ja sirguvad võsukesed, seda on juba kasutatvast slängist näha aga vahel on neid hea lihtsalt teha, lihtsalt niisama. Neid on siin blogis ka enne nähtud ja ma pole ka ainuke. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Täna oli koolipäev (vahel harva neid ette satub!) ning koolipäevadel on mul nüüd peale Viljandist ära kolimist tavaliselt 2 äratust: nr.1 vastavalt kell 6 või kell 8, olenevalt asupaigast ning nr.2 hiljem juba bussis kui hakkab vaiksel juba see Fellinn paistma. Tänane oli kell 6 nagu korralikule koolitüdrukule kohane, mitte midagi erilist, sest enesetunne oli üks halvemid mida ma hommkul kogenud olen aga venitasin end bussijaama ja bussile, kus külmas õhus koos mantli ja kinnaste sisse mässitult kohe taas maga keerasin. Aga vat selle teise äratuse juurde tahtsin jõuda, u. kell pool 9, päike oli kõrgel (olen seda ilmutist juba kaua oodanud), maad kattis lumi ja puud olid lume ning härmatisega kaunistatud, lisaks oli veel õrn uduvine ning päikesekiired. Olin kui karu kes kaugelt meeipotti imetles. Ohhh… Kahjuks Viljandi jõudes oli unenägu kadunud ning lumi sulas, udu oli paks ning päikest, seda enam ei olnud. Muidu oleksin siiagi killukese muinasjuttu ühe väikse foto näol toonud!

Aga ühe foto tänasest hommikust krabasin siiski ühes. Igal hommikul kui sellel teel sammun näen, et bussijaam näeb kaugelt välja kui Eesti trikoloor! Kaugemalt ei ole tekst ka nii eristatav, eriti minusugusele vaiksele pimedale. Aga seal ta seisab SININE ja MUST ja VALGE! Kas on see taotluslik või juhuslik? Aga vahva vaadata igatahes! Ilusad värvid ju!

Ja seda ka, et kes veel ei tea… PÖFFi piletid on tänasest lettidel.

kategooriata

Published by Liina on 16 Nov 2005

Spikrid ja spikerdamine

Peaaegu kõik, kuid mitte kõik on oma elus millalgi kasutanud spikrit. Põhi- ja keskkoolis on see mingilmääral mõistetav, sest tänapäevane koolisüsteem on hinnetekeskne ja tulemused mida sa saad võivad määrata su elu aga kui oled koolist läbi vedanud end ainult spikrite näol võib juba lõpuastmel olla elu väga raske ning riigieksami tulemused ei pruugi nii suurepärased olla, kuid neist sõltub kõik… tundub sel ajal. Palju on olnud pahandusi seoses sellega, et õpetajad aitavad kaasa spikerdamisele riigieksamiel ja selle põhjus ka avalik – koolide pingeread.

Kuid ka spikerdamine kõrgkoolis on väga tavapärane ja kõigile teada tuntud ning näha ja asi läheb iga päevaga hullemaks. Õpilased käivad avalikult kooli internetipunktides endile trükitud spikreid välja printimas ning hiljem kleebivad ja lõiguvad neid, spikreid isegi ei tehta enam tänapäeval ise! Tean õppejõudusid kes ei pööra sellele tähelepanu kuigi näevad tudengit spikreid kasutamas. Võin tunnistada, et ka mina olen vahel vaadanud aga ei soosi ikka kogu töö täielikku mahakirjutamist, lihtsalt selleks, et olla parim! Kuid tänapäeval sõltub ka raha ja su elu paremaks muutmine sinu hinnetest, kõik on hinnetes kinni aga kuidas tulevad siis teadmised? Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ütleb nii…

§7. Põhitoetuse määramine
(2) Põhitoetuse saamiseks taotluse esitanud ja käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavate õpilaste ja üliõpilaste kohta koostatakse paremusjärjestused õppekavati, lähtudes õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppemahu täitmise protsendist.
Sama on ka täiendtoetuse määramisel. Vale, vale, vale… nii jäävad tähelepanuta need, kes seda tõeliselt vajavad ja nii mõnigi neist kes saab ei ole seal üleval pulgal istumist saavutanud oma “suurepäraste” teadmistega vaid lihtsalt oskusega istuda eksami ajal õiges kohas ja kirjutada spikreid suurepäraselt.

Kas selliste probleemile ei peaks äkki tähelepanu suunama EÜL ja üliõpilas esindused koolides? Spikerdamise ja selle soodustamise peaks muutma taunitavaks ja vahelejääjatele rakendama karmimaid meetemeid, sest muidu tulevad meie kõrgkoolidest inimesed kellel ei ole õigeid teadmisi ja oskavad vaid petta. Vahel on ka eksamil tunne, et miks ma seda teadma pean kui ma alati seda vaadata saan, siis ajab vihale küll… kõrgkool pole enam koht kus peaks asju sõnasõnalt pähe tuupima ja seda ma teha ei suudaks ka. Võtame elu mõnuga ja käime loengutes, küll siis tulevad ka teadmised.

kategooriata

Next »