kes varastas jõehobu?

Archive for November, 2005

Published by Liina on 29 Nov 2005

Nagu lennates

Täna olin ma kiirem nii bussidest, kui autodest… isegi tramm jäi kaugele maha. Nii mõnus oli neist mööduda omal kahel jalal ja vaadata närvitsevaid ja rahulikke juhte sõidukite roolide taga. Ummik oli Narva maanteel ja kaugemal veel… mina aga jalutasin rahulikult Nukuteatrisse filmi vaatama – Sinilind.

kategooriata

Published by Liina on 28 Nov 2005

Läbi kolme päeva

Läbi kolme päeva on mind tõmmanud erinevatel põhjustel välja oma hubasest toeas: küll on vaja kuskil melu ja sagimises sees lobiseda ning naerda, siis oli vaja minna rahvateatrit vaatama (mitte kutseliste näitlejate seas on päris andekaid kujusid) ning eile õhtul avas PÖFF end mulle JUST festivali kahe filmi näol (Popmuusika a la Vittula ja Status Yo!), väravaid aitas lukust avada osaltleja, tänud sulle muidu oleksin paljust vahvast ilma jäänud! Samuti ei mäleta ma viimast korda millal ma Eesti Nukuteatris käisin aga eile olin igatahes meeldivalt üllatunud, tore koht, pole midagi paha öelda… need suled seal laes… :)

Muide, seda esimest vaatatud filmi lavastati ka Ugalas, suured reklaamid olid üleval aga millegipärast jäi esietendus ära ja pole siiani tulnud. Tänu sellele pealkirjale ma seda vaatama läksingi, reklaam oli mu meeled segi keeranud ja nime Popmuusika a la Vittula mu alateadvusesse talletanud.

Aga filmdest: Popmuusia a la Vittua: rahavas rõkkas naerust, pole nii üksmeelset naermist vist varem kinos kuulnud aga ega ma sinna komöödiaid ei kipugi vaatama. Mulle jäi kohati kaugeks ehk mind ei ajannud naerma, kuid siiski film mida soovitan vaadata, mõnus põhjamaa huumor ei mingit allapoole vööd nalju aga nagu põhjamaa filmides ikka on seksi ka sees, omal koomilisel moel nii on vaadatud ka kogu ümbritevale elule, koomiliselt, noorte posite igatsused jne. Oi ka häisirvaid kohti aga las see siin olla. Ega ma arvustust kirjutagi, niisama muljetan. Aga see Niila osa mänginud Andreas af Enehielm oli ikka nii Keanu Reeves’i nägu kohati…

Status Yo! oli film noortest ja nende elust ning nende arvmusest, et mida nemad teevad on kõige parem. Eks iga subkuluturi esindaja arvab seda. Eks see hip-hopparite seltskond on ka omaette subkultuur. Väidetavalt olid näitlejateks kohalikud sama kultuuri esindajad – tublid siis sel juhul. Ma ei oskagi midagi arvata, peale filmi tahtsin küll kohe midagi rahustavat mu kõrvadele. Kuid happy end on ju põhilne ja seal oli ka see olemas. Seoses sellega, et seal kajastati ka sakama skin headlust jms. kahevõitlust jne. Tuli mulle meelde KesKus‘is ilmunud Aimar Ventseli artikkel Eene, meene, muu, nazi bist du! Täiskasvanuks saamise lugu: asjatud müüdid neonatside ümber , mulle meeldib lugeda ja vaadata erinevate linnakultuuride siseelu aj eks see film oli ka tükike sellest kuigi mitte väga dokumntaalses mõttes. Seega ei kahetse, kuid kaks tundi oli lihtsalt liialt pikk aeg, et jõudisn tüdimust tunda. Ma pole ammu näinud ka nii kiiret kinost lahkumist nagu sel filmil oli, tiitrid peale ja hops kõik püsti! Ei tea, kas oli asi hilises tunnis või filmis. :) Nendest kahest filmist sai see minu peas auväärse teise koha!

kategooriata

Published by Liina on 24 Nov 2005

Müstiline mõtlemine

Mida arvata inimesest, kes tõsimeeli hakkab mõtlema sellele, et nii tore oleks kui kassidel oleks võime end ühest kehaosast kohati nähtamatuks muuta, ei mitte üleni.. kas siis saba, käpp, keha või pea. Nii tore, oleks kui sulle jalutaks vastu neli käppa, pea ning saba aga keha ei kuskil.

Pikad ja pimedad bussisõidud hakkavad lõpuks ajudele.

kategooriata

Published by Liina on 24 Nov 2005

Rahulolematus ja viltuvedamine…

…on minu tänase päeva ja selle nädala suurimad sõbrad, keda kahjuks küll tahaks heameelega minema ajada, kuid ma viisakas inimene. Kuidas sa teisi ikka minema ajad. Kõik kisub vildakile ja vajub ära, tänane bussist “mahajaäämine” oli tipp! Ma vaatasin lihtsalt kella valesti ja arvasin, et see on läinud aga tegelikut… nu jah. oleks ilusti jõudnud. Sinna hulka veel probleemid kursa- ning diplomitööga ning praktikohast ilmajäämine. Siit moraal: iga inimene vaatab iga päev oma e-postkasti siis ei magata maha häid pakkumis! Eriti kui sa just sinna oled tahtnud ja soovinud saada. Minu seekordseks hukatajaks sai see, et tahtsin oma ema näha kes ei oma kodus väravat internetiavarustesse. Oh jah.

Eks ma istun nüüd ilusti akadeemia arvutiklassis, suhtlen vaikselt oma valutava kõhuga ja loodan, et seekord mu kell ning silmad mind ei peta ning lasevad mind lahkuda. Luksumine siit veel püuudus aga kus on eks sinna tuleb alati juurde!

kategooriata