kes varastas jõehobu? » 2005

Archive for December, 2005

Published by Liina on 30 Dec 2005

No ei ole minu päev

Istun siin kodus. Juba pikemat aega. Kuhugi minna kohustust ei ole, peale selle et pean teise jaanuari õhtaks ühe intervjuuga hakkama saama, selleks tuleb ennast täna küll õue ja värske õhu kätte lükata võib-olla tuleb kasuks mu üles paistetanud kurgule, kes teab. Usun, et haigeid inimesi ei lasta homme isegi mitte üle piiri, jään eestisse maha ja võtan aastavahetuse vastu kassi, tee ja iseendaga. Muide, hetkel on see mõte üsna ahvatlev.

tihane kuubis

Kõige tipuks, ei julge ma endale enam teed teha. Valasin uhkesse suurde ja oma kätega natukene Härrale meisterdatud tassi teed aga ju on meie köögis kraadid liialt madalad… käis krõps ja tee voolas põrandale… suhtelsielt kiirelt… ma vaatasin, paanitsemisest ei oleks vist midagi head tulnud. Vajan põetamist, olen veendunud et ma ei saa enam üksi hakkama või hakkab kodus passimine mulle juba lihtsalt ajudele. Eile tõid kaks neidist meile siia värsket õhku ja mulinat, neid oodates muutusin lausa kärsituks. Kui inimesi pole eriti näinud, siis on selline kärsitus ju täiesti loogiline ja loodan, et ka aksepteeritav.

Kuid tõsine paanika on sellega, et ma ei julge õue minna. Seal on patsillid, külm ja ma ei tea… linnugripp kasvõi. Mütsi mul ka ei ole. Lihtsalt kaubanduses ei ole saadaval mütsi, mis mulle sobiks! On asi mütsides, või minu peas, tegelikult on suures osas süüdi ka mu mantel! ai, ai, ai, ai… Ving, ving, ving, ving Kuduma ma ka ei hakka, sest ma ei tea ju mis sellest välja tuleb ja on üsna tõenäoline, et mulle ei sobi! Oh, seda elu elukest.

kategooriata

Published by Liina on 29 Dec 2005

Lennatakse ainult muinasjuttudes, aga elus ronitakse mööda treppi.

Ma olen nagu titemamma, istun kodus ja pildistan oma kassi. Üsna liikuv on ta ka nagu näha . Elate ehk üle. Ta paneb siin igasugu hitte! Hetkel on otsustanud, et minu õlg ja minu juuste närimine on parim tegevus maailmas. Aga see selleks.

Täna vestlesin korra hea sõbraga, msn-is loomulikult, infoajastu ju! :) Tema teatas mulle, et peale kõrgharidust tõendava diplomi kättesaamist ei ole üldse tunnet, et nüüd olen kõrgaharitud. Ma ikka lootsin, et koos diplomiga voolab ka tarkus mu sisse aga purustati mu unistused! Need neli aastat mis ma akadeemia pinki nühkinud olen on mind teinud targemaks, avardanud silmaringi tublisti, lisanud mu ümbrusesse häid sõpru, olen avastanud mida ma elus teha tahan. Kahju on ainult sellest, et see tahtmine erineb suuresti sellest mis diplomi ma vastu jaanipäeva kätevahele loodan saada. Aga ega ükski haridus mööda külgi maha jookse! Olen ju kaks kuud ka kutsekooli pingis istunud ja näinud selle hariduse kehvapoolsust. Saan täiesti aru sellest, et sinna suunda on vaja teha suuremaid rahasüste, sest seda mida ja millega seal õpetati ning kes seda tegid, emm… ma ei ootagi sealt professionaale. Kindlasti on koole ja erialasid mis annavad välja korraliku haridusega töötajaid aga seal kus mina oma aega veetsin tekkis küll vahel küsimus miks? Kui näiteks õpetati riistadega, mis juba rohkem rekvisiitideks olid muutunud :) Ja seda ma jõudsin näha vaid selle hädise kahe kuu jooksul. Elu on vahel kummaline. Viib igasugu kohti nägema. Aga teeb seetõttu ka targemaks.

kategooriata

Published by Liina on 28 Dec 2005

Kummaline

Igavus ja totter kehaline olek (loe kurguvalu, pealesunnitud köha jne) on teinud mu olemise mitte nii mugavaks aga saab hakkama. Jalad ka veel külemtavad, peab sokki kuduma hakkama, kinnastega ma juba sain hakkama! Jaaa.. täitsa ise kudusin Härrale lumememmedega käpikud! Esimest korda elus, kui mitte lugeda seda eelmist esimeseks – kaheksandas klassis sai kah kootud, sunniviisiliselt. Kui õp. Kuusk neid nägi ütles, et kui ma talle ka sellise inimese tooksin kellele, ned mõeldud on saan 5! Probleem oli lihtne: mõlemad oli ühe käe omad, imelikult pikad ja kitsad. Ma ei mäleta hinnet aga seekord ehk oleks saanud ka parema, sest selline inimene on täitsa olemas kellele need sobivad.

Tänasel päeval alustasin suure hurraaga koolitööga! Tubli aga juba esimese esseega vandusin alla ja hakkasin juurdlema Läänemaa ajakirjanudse üle, see kah koolitöö. Vend karastas mind vahepeal ka huvitava faktiga Jaapani vulkaanide arvust aga selle olen ma jõudnud juba unustada. Tähestikku ei oska? Seda inglise oma? Hakkate oskama, kui sellega tegelete >http://frenzy.morpheme.co.uk/frenzy/ Tänane tööpäev pole Härral küll vist selle mängu tõttu eriti viljakas olnud! Hasart! Mis teha, isegi laevas loobus ta minu poputamisest ja mängis automaadiga pokkerit aga austusega pean ütlema, et Härra taastas meie kulutatud eurod! Osavnäpp.

Aga tuttavatele: Test minu kohta! Mingi totrusega sain jälle hakkama. Kui mind ei tea, pole piiluda mõtet. Kui aga arvad teadvat, nu minugi poolest. P.S. kõik küsimused on ikkagi minu pihta! Saage juba aru, et mu EGO on ülimalt kasvuvõimeline ja paisub iga päevaga! Ma toidan teda regulaarselt.

kategooriata

Published by Liina on 27 Dec 2005

Jõuluvana valge habe kasvas suvel maani…

Nüüd võib öelda, et jõulud on möödas, salmid loetud, pakid käes, sugulased ära nähtud nii uued kui vanad, noored ja vanemad… Lumi halastas ja sadas end maha. Söögid on söödud ja kilo juurde võetud. Kass on näinud peaaegu kogu eestimaad ja olnud kogu selle aja tähelepanu keskpunktis. Koos jõulupühadega läks ka minu tervis, nii et see kingiks saadud meepott on täitsa kasuks hetkel.

Õdede Nublunnide juurest tulles kõndis minu eest mees kuusega, pilt, mille õnneks saan ka siia tuua, sest fotokas kotis on vahel ikka väga hea idee.

Ja saage aru, et kartulisalat on kõige parem jõulutoit, siiani ei ole mulle maitsema hakanund verivorstid ja hapukapsas. Kartulisalatit võib aga suuremate pühade puhul endale ikka lubada.

Nähes teiste kuuski tunduvad need mulle alati nii tühjad, meie kuusk ei ole küll teab mis suur aga alati saab see kaetud rohkete ehetega, nende hulgas võib leida ka jäänukeid nõuka ajast aga neist ei suuda me veel loobuda ja miks peakski. Ühesõnaga olid jõulud reisi, emotsioonide ja toidu rohked. Aga kingiks kilo šokolaadi saada on küll üks… hõmm… ütleme et see ei olnud väga hea idee :)

Ja eile oli Kanal 2-s pisaraid välja kiskuv film… Pay It Forward… ilus idee ilusale jõulu lõpule, sest vahel on ikka nii, et kõik võiksid siin maailmas natuke paremad olla. Idee, mis tänases maailmas ehk mingil moel ka töötaks, kõik oleneb sellest mis heateoks lugeda. Hea peab tulema pigem südamest aga kas see ka maailma paremaks muudaks, üks inimene teeb kolm heategu… aga kui ta peale nende enam ühtegi ei tee? (sry, kui te aru ei saanud… siis ei vaadnud te ka filmi)

Nüüd aga istume Nummiga kahekesi voodis, mina sellepärast, et lihtsalt pole tervist, kass tahab aga magada. Vaatame akna taga olevat puud ja vahel lehitseme mõne lehe filmiraamatust, mis jõuluvana kotsit mulle paki sisse tuli, klõpsutame telekapulti ja ootame Härrat töölt koju.

kategooriata

Published by Liina on 21 Dec 2005

Rahu, ainult rahu…

Olen vait olnud… kurk on ka nii valutav, et ei tahagi rääkida. Tegemist on olnud… ehhh Nummiga, ta on meil selline argpüks, et kui üksi on tunnike kodus pidanud olema, siis meie tulek pagendab ta teiseks tunniks voodi alla. Pärast oleme jälle sõbrad. Olen siin kirjutanud oma kursatööst ja juhendaja hoolikast mittevastamise plaanist, ega ta täna pole ka veel vastanud ja seda küsitlust ei taha heaks kiitmata ankeediga nagu teha ka. Võtan rahulikult… leppisin ndaga kokku, et jaanuaris ei kaitse siis, minu süü see ei ole ja süümekaid ei ole. Aprillis nad vist teevad meile, lõpetajatele, vel ühe kaitsmise. Siis aega veel ka diplomitööd teha. Võtame rahulikult… Nummi on ülihea stressimaandaja. Täna alevisse!

kategooriata

Published by Liina on 19 Dec 2005

Koer on sinu oma, aga kassi sa söödad

Nii, oma kogemustest kassidega tean, et kassi omada… pärislet omada on raske. Nad on selleks liiga intelligentsed loomad. Kui nad tahavad, siis lubavad sul endeid omada. Minu ellu on tulnud taakord üks väike uljaspea :) Nummi-Vurrik! Saage tuttavaks!

Võib öelda, et tema igapäevane nimi on siiski Nummi! Hetkel on ta veel natuke arglik ning juba öösel pani meid enda pilli järgi tantsima! Sellised oskused on tal tugevad!

Minu kassiajaloos on tema siis neljas aga seekord päris minu oma, ise toidan, hoolitsen ja koristan. Härral jääb üle vaid mängida temaga. Esimene vurruline tuli mu ellu 6 aastaselt, väga suurt kasvu isane kõuts Motu, kes alati minu juures oli kui ma haige olin ning siiani räägitakse veel lugusi sellest kuidas ma pisikese tüdrukuna isaste kasside kaklusesse tihti vahele astusin ja selle suure kassi koju tõin. Aga ta ei hakanud mull vastu ka. Peale Motu õnnetut magama panemist loomaarsti juures ei läinud kaua mööda, kui tõin keldrist koju Nurr, keda ema lubas tuppa üheks ööks aga siiani peesitab kassike patjade peal ema juures, juba 9 aastat! Kitu, kelle pilte on ka siin lehel näha olnud, oli Nurru pojake ja lahkus kassitaevasse peale kaht suurepäraselt elatud aastat. Siiani igatseme! Aga nüüd on siis Nummi! Eks me vaatame kuidas meil see elu siin minema hakkab. Teine öö ootab ees… ja ega ta täna päeval just väga aktiivne pole olnud, kassid on ju öised loomad!

meenutused, pildiline

Published by Liina on 16 Dec 2005

Mis loom?

You Were a Praying Mantis

You have the still power of a legendary warrior.
You are able to manipulate time – or at least, the perception of it.

What Animal Were You In a Past Life?

P.S. Seal tule igakord uus vastus vali endale meelepärane, ma valisin esimese mis tuli :) Jah, ma tean kui mõttetud need testikesed on aga vahelongi vaja mõttetuid asju, et viia mõtteid eemale tõsisematest asjadest nagu näiteks sellest, et kui mu juhendaja lähipäevil ei vasta siis suure tõenäosusega ei kaitse ma jaanuaris oma tööd! Natuke muserdav on, sest mina olen hetkel kõik endast sõltuva teinud! Ok. natuke venitamist oli ka minu poolt aga kui palju ühe küsitluse läbi vaatamine ikka aega võta? Ehhh… aga elu lähe edasi.

kategooriata

Published by Liina on 14 Dec 2005

Asoo jah, ma käsin vahepeal kinos ja…

No on nüüd lood lahti. PÖFF‘i põhiprogrammile ma ei jõudnud aga koos lastehordidega käisime ära uut Harry Potter´i filmi vaatamas! Varem kirjutasin Härra avastusest seoses selle noormehega ja nüüd ei saa ju seerjat poolikuks jätta. Tegelikult on need filmid hästi tehtud ja pean kordama ennas, et ma tõesti saan aru miks see nii paljudele meeldib! Film oli katkematu ja ei jäänud venima, mis on paljude nii pikkade filmide viga kahjuks. Lapsed loevad… ja vahepeal kui Potteri uut raamatut veel ilmunud pole tuleb ju see ehk millegi muu teosega sisustada, loodetavasti. Aga see on vana teema. Igatahes kõik populaarne ja masside lemmik ei ole veel saast! Kuigi noorte muusikamaitse ajab vahel tõesti naerma :) Aga igal ühel on õigus oma arvamusele.

Tänane muusika mu kõrvades kõlab Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli esituses. Tahtsin nende kontserdile minna, siis kui olin plaadilt kuulnud vaid ühe loo. Nüüd ära kuulanud ja nautinud kõiki on minemata jätmise pärast tõsiselt kahju. Mõnus rahulik.. sobib minu tänasesse päeva kus kell näitab juba kahe peale aga ma ei ole hommikumantlist kaugemale jõudnud. Sassispeaga istun siin oma natuke jahedas toas, varbad teki sees… ja joon täpilisest tassist teed ning unistan valgest lumest. Pruun värv ei meeldi mulle aga langenud lehed mu akna taga on just seda karva.

Aina kordan sinu nime, aina kordan, sinu nime…

Kuid muud mul ei ole, ma hämaruses vaikselt, nii vaikselt ümisen su nime…

Eestis on tehtud häid muusikapalu, mis on jäänud tolmnema muusikasalvede tagatuppa, nende uuesti avastamised ja vanade versooonide tänapäevastesse vormidesse panemine on tänuväärne nähtus. Mina ei elanud sel ajal. Sündisin ju kaheksekümnendate algul ning teadlikuks muusikakuulajaks sain alles peale Eesti Vabariigi taassündi… kuigi mäletan ka aega kuidas ma isa vanale lintmakilt (ei, mitte kassettmakile) lindistasin suurest raadiost erinevaid laule… eriti oli mu lemmik… vana pildiraam… (mis tegelikult ei ole vist eestlaste originaal looming, emm mul on isegi olemas selle orginaal verisoon kuskil plaadil aga hetkel ei meenu esitaja…).

kino/film

Published by Liina on 13 Dec 2005

Oh, seda aju ajukest

Eile sain siin kõeldud soojast valgusest, sai ka pilti näidatud. Aga juba varsti selgus, et ahju otsa küünalde panemine võib osutuda mitte nii kavalaks ideeks! Nimelt otsustasin ma eile kütta ja kui mina juba kütan siis on köetud… soojus peab majas olema, olgu või 31 kraadi! :) Juba leegitud küünlad otststasid kõige selle soojus sees altpoolt ilusti sulama hakata ning käisid kummuli kui lumememmed sulailmaga!

Omamoodi vahava vaatepilt seal ahju otsas. Ega neist paljudest enam elulloma küll pole… :) ehh aga küll ma nad elama peanen. Toon alla ning remondin veidi. Aga nii ilus oli ju!

kategooriata

Published by Liina on 12 Dec 2005