Archive for December, 2005

Published by Liina on 30 Dec 2005

No ei ole minu päev

Istun siin kodus. Juba pikemat aega. Kuhugi minna kohustust ei ole, peale selle et pean teise jaanuari õhtaks ühe intervjuuga hakkama saama, selleks tuleb ennast täna küll õue ja värske õhu kätte lükata võib-olla tuleb kasuks mu üles paistetanud kurgule, kes teab. Usun, et haigeid inimesi ei lasta homme isegi mitte üle piiri, jään eestisse maha ja võtan aastavahetuse vastu kassi, tee ja iseendaga. Muide, hetkel on see mõte üsna ahvatlev.
tihane kuubis
Kõige tipuks, ei julge ma endale enam teed teha. Valasin uhkesse suurde ja oma kätega natukene Härrale meisterdatud tassi teed aga ju on meie köögis kraadid liialt madalad… käis krõps ja tee voolas põrandale… suhtelsielt kiirelt… ma vaatasin, paanitsemisest ei oleks vist midagi head tulnud. Vajan põetamist, olen veendunud et ma ei saa enam üksi hakkama või hakkab kodus passimine mulle juba lihtsalt ajudele. Eile tõid kaks neidist meile siia värsket õhku ja mulinat, neid oodates muutusin lausa kärsituks. Kui inimesi pole eriti näinud, siis on selline kärsitus ju täiesti loogiline ja loodan, et ka aksepteeritav.
Kuid tõsine paanika on sellega, et ma ei julge õue minna. Seal on patsillid, külm ja ma ei tea… linnugripp kasvõi. Mütsi mul ka ei ole. Lihtsalt kaubanduses ei ole saadaval mütsi, mis mulle sobiks! On asi mütsides, või minu peas, tegelikult on suures osas süüdi ka mu mantel! ai, ai, ai, ai… Ving, ving, ving, ving Kuduma ma ka ei hakka, sest ma ei tea ju mis sellest välja tuleb ja on üsna tõenäoline, et mulle ei sobi! Oh, seda elu elukest.

kategooriata

Published by Liina on 29 Dec 2005

Lennatakse ainult muinasjuttudes, aga elus ronitakse mööda treppi.

Ma olen nagu titemamma, istun kodus ja pildistan oma kassi. Üsna liikuv on ta ka nagu näha . Elate ehk üle. Ta paneb siin igasugu hitte! Hetkel on otsustanud, et minu õlg ja minu juuste närimine on parim tegevus maailmas. Aga see selleks.

Täna vestlesin korra hea sõbraga, msn-is loomulikult, infoajastu ju! :) Tema teatas mulle, et peale kõrgharidust tõendava diplomi kättesaamist ei ole üldse tunnet, et nüüd olen kõrgaharitud. Ma ikka lootsin, et koos diplomiga voolab ka tarkus mu sisse aga purustati mu unistused! Need neli aastat mis ma akadeemia pinki nühkinud olen on mind teinud targemaks, avardanud silmaringi tublisti, lisanud mu ümbrusesse häid sõpru, olen avastanud mida ma elus teha tahan. Kahju on ainult sellest, et see tahtmine erineb suuresti sellest mis diplomi ma vastu jaanipäeva kätevahele loodan saada. Aga ega ükski haridus mööda külgi maha jookse! Olen ju kaks kuud ka kutsekooli pingis istunud ja näinud selle hariduse kehvapoolsust. Saan täiesti aru sellest, et sinna suunda on vaja teha suuremaid rahasüste, sest seda mida ja millega seal õpetati ning kes seda tegid, emm… ma ei ootagi sealt professionaale. Kindlasti on koole ja erialasid mis annavad välja korraliku haridusega töötajaid aga seal kus mina oma aega veetsin tekkis küll vahel küsimus miks? Kui näiteks õpetati riistadega, mis juba rohkem rekvisiitideks olid muutunud :) Ja seda ma jõudsin näha vaid selle hädise kahe kuu jooksul. Elu on vahel kummaline. Viib igasugu kohti nägema. Aga teeb seetõttu ka targemaks.

kategooriata

Published by Liina on 28 Dec 2005

Kummaline

Igavus ja totter kehaline olek (loe kurguvalu, pealesunnitud köha jne) on teinud mu olemise mitte nii mugavaks aga saab hakkama. Jalad ka veel külemtavad, peab sokki kuduma hakkama, kinnastega ma juba sain hakkama! Jaaa.. täitsa ise kudusin Härrale lumememmedega käpikud! Esimest korda elus, kui mitte lugeda seda eelmist esimeseks – kaheksandas klassis sai kah kootud, sunniviisiliselt. Kui õp. Kuusk neid nägi ütles, et kui ma talle ka sellise inimese tooksin kellele, ned mõeldud on saan 5! Probleem oli lihtne: mõlemad oli ühe käe omad, imelikult pikad ja kitsad. Ma ei mäleta hinnet aga seekord ehk oleks saanud ka parema, sest selline inimene on täitsa olemas kellele need sobivad.
Tänasel päeval alustasin suure hurraaga koolitööga! Tubli aga juba esimese esseega vandusin alla ja hakkasin juurdlema Läänemaa ajakirjanudse üle, see kah koolitöö. Vend karastas mind vahepeal ka huvitava faktiga Jaapani vulkaanide arvust aga selle olen ma jõudnud juba unustada. Tähestikku ei oska? Seda inglise oma? Hakkate oskama, kui sellega tegelete >http://frenzy.morpheme.co.uk/frenzy/ Tänane tööpäev pole Härral küll vist selle mängu tõttu eriti viljakas olnud! Hasart! Mis teha, isegi laevas loobus ta minu poputamisest ja mängis automaadiga pokkerit aga austusega pean ütlema, et Härra taastas meie kulutatud eurod! Osavnäpp.
Aga tuttavatele: Test minu kohta! Mingi totrusega sain jälle hakkama. Kui mind ei tea, pole piiluda mõtet. Kui aga arvad teadvat, nu minugi poolest. P.S. kõik küsimused on ikkagi minu pihta! Saage juba aru, et mu EGO on ülimalt kasvuvõimeline ja paisub iga päevaga! Ma toidan teda regulaarselt.

kategooriata

Published by Liina on 27 Dec 2005

Jõuluvana valge habe kasvas suvel maani…

Nüüd võib öelda, et jõulud on möödas, salmid loetud, pakid käes, sugulased ära nähtud nii uued kui vanad, noored ja vanemad… Lumi halastas ja sadas end maha. Söögid on söödud ja kilo juurde võetud. Kass on näinud peaaegu kogu eestimaad ja olnud kogu selle aja tähelepanu keskpunktis. Koos jõulupühadega läks ka minu tervis, nii et see kingiks saadud meepott on täitsa kasuks hetkel.

Õdede Nublunnide juurest tulles kõndis minu eest mees kuusega, pilt, mille õnneks saan ka siia tuua, sest fotokas kotis on vahel ikka väga hea idee.
Ja saage aru, et kartulisalat on kõige parem jõulutoit, siiani ei ole mulle maitsema hakanund verivorstid ja hapukapsas. Kartulisalatit võib aga suuremate pühade puhul endale ikka lubada.

Nähes teiste kuuski tunduvad need mulle alati nii tühjad, meie kuusk ei ole küll teab mis suur aga alati saab see kaetud rohkete ehetega, nende hulgas võib leida ka jäänukeid nõuka ajast aga neist ei suuda me veel loobuda ja miks peakski. Ühesõnaga olid jõulud reisi, emotsioonide ja toidu rohked. Aga kingiks kilo šokolaadi saada on küll üks… hõmm… ütleme et see ei olnud väga hea idee :)

Ja eile oli Kanal 2-s pisaraid välja kiskuv film… Pay It Forward… ilus idee ilusale jõulu lõpule, sest vahel on ikka nii, et kõik võiksid siin maailmas natuke paremad olla. Idee, mis tänases maailmas ehk mingil moel ka töötaks, kõik oleneb sellest mis heateoks lugeda. Hea peab tulema pigem südamest aga kas see ka maailma paremaks muudaks, üks inimene teeb kolm heategu… aga kui ta peale nende enam ühtegi ei tee? (sry, kui te aru ei saanud… siis ei vaadnud te ka filmi)

Nüüd aga istume Nummiga kahekesi voodis, mina sellepärast, et lihtsalt pole tervist, kass tahab aga magada. Vaatame akna taga olevat puud ja vahel lehitseme mõne lehe filmiraamatust, mis jõuluvana kotsit mulle paki sisse tuli, klõpsutame telekapulti ja ootame Härrat töölt koju.

kategooriata

Published by Liina on 21 Dec 2005

Rahu, ainult rahu…

Olen vait olnud… kurk on ka nii valutav, et ei tahagi rääkida. Tegemist on olnud… ehhh Nummiga, ta on meil selline argpüks, et kui üksi on tunnike kodus pidanud olema, siis meie tulek pagendab ta teiseks tunniks voodi alla. Pärast oleme jälle sõbrad. Olen siin kirjutanud oma kursatööst ja juhendaja hoolikast mittevastamise plaanist, ega ta täna pole ka veel vastanud ja seda küsitlust ei taha heaks kiitmata ankeediga nagu teha ka. Võtan rahulikult… leppisin ndaga kokku, et jaanuaris ei kaitse siis, minu süü see ei ole ja süümekaid ei ole. Aprillis nad vist teevad meile, lõpetajatele, vel ühe kaitsmise. Siis aega veel ka diplomitööd teha. Võtame rahulikult… Nummi on ülihea stressimaandaja. Täna alevisse!

kategooriata

Next »