Nüüd võib öelda, et jõulud on möödas, salmid loetud, pakid käes, sugulased ära nähtud nii uued kui vanad, noored ja vanemad… Lumi halastas ja sadas end maha. Söögid on söödud ja kilo juurde võetud. Kass on näinud peaaegu kogu eestimaad ja olnud kogu selle aja tähelepanu keskpunktis. Koos jõulupühadega läks ka minu tervis, nii et see kingiks saadud meepott on täitsa kasuks hetkel.

Õdede Nublunnide juurest tulles kõndis minu eest mees kuusega, pilt, mille õnneks saan ka siia tuua, sest fotokas kotis on vahel ikka väga hea idee.
Ja saage aru, et kartulisalat on kõige parem jõulutoit, siiani ei ole mulle maitsema hakanund verivorstid ja hapukapsas. Kartulisalatit võib aga suuremate pühade puhul endale ikka lubada.

Nähes teiste kuuski tunduvad need mulle alati nii tühjad, meie kuusk ei ole küll teab mis suur aga alati saab see kaetud rohkete ehetega, nende hulgas võib leida ka jäänukeid nõuka ajast aga neist ei suuda me veel loobuda ja miks peakski. Ühesõnaga olid jõulud reisi, emotsioonide ja toidu rohked. Aga kingiks kilo šokolaadi saada on küll üks… hõmm… ütleme et see ei olnud väga hea idee :)

Ja eile oli Kanal 2-s pisaraid välja kiskuv film… Pay It Forward… ilus idee ilusale jõulu lõpule, sest vahel on ikka nii, et kõik võiksid siin maailmas natuke paremad olla. Idee, mis tänases maailmas ehk mingil moel ka töötaks, kõik oleneb sellest mis heateoks lugeda. Hea peab tulema pigem südamest aga kas see ka maailma paremaks muudaks, üks inimene teeb kolm heategu… aga kui ta peale nende enam ühtegi ei tee? (sry, kui te aru ei saanud… siis ei vaadnud te ka filmi)

Nüüd aga istume Nummiga kahekesi voodis, mina sellepärast, et lihtsalt pole tervist, kass tahab aga magada. Vaatame akna taga olevat puud ja vahel lehitseme mõne lehe filmiraamatust, mis jõuluvana kotsit mulle paki sisse tuli, klõpsutame telekapulti ja ootame Härrat töölt koju.