Ma olen nagu titemamma, istun kodus ja pildistan oma kassi. Üsna liikuv on ta ka nagu näha . Elate ehk üle. Ta paneb siin igasugu hitte! Hetkel on otsustanud, et minu õlg ja minu juuste närimine on parim tegevus maailmas. Aga see selleks.

Täna vestlesin korra hea sõbraga, msn-is loomulikult, infoajastu ju! :) Tema teatas mulle, et peale kõrgharidust tõendava diplomi kättesaamist ei ole üldse tunnet, et nüüd olen kõrgaharitud. Ma ikka lootsin, et koos diplomiga voolab ka tarkus mu sisse aga purustati mu unistused! Need neli aastat mis ma akadeemia pinki nühkinud olen on mind teinud targemaks, avardanud silmaringi tublisti, lisanud mu ümbrusesse häid sõpru, olen avastanud mida ma elus teha tahan. Kahju on ainult sellest, et see tahtmine erineb suuresti sellest mis diplomi ma vastu jaanipäeva kätevahele loodan saada. Aga ega ükski haridus mööda külgi maha jookse! Olen ju kaks kuud ka kutsekooli pingis istunud ja näinud selle hariduse kehvapoolsust. Saan täiesti aru sellest, et sinna suunda on vaja teha suuremaid rahasüste, sest seda mida ja millega seal õpetati ning kes seda tegid, emm… ma ei ootagi sealt professionaale. Kindlasti on koole ja erialasid mis annavad välja korraliku haridusega töötajaid aga seal kus mina oma aega veetsin tekkis küll vahel küsimus miks? Kui näiteks õpetati riistadega, mis juba rohkem rekvisiitideks olid muutunud :) Ja seda ma jõudsin näha vaid selle hädise kahe kuu jooksul. Elu on vahel kummaline. Viib igasugu kohti nägema. Aga teeb seetõttu ka targemaks.