Istun siin kodus. Juba pikemat aega. Kuhugi minna kohustust ei ole, peale selle et pean teise jaanuari õhtaks ühe intervjuuga hakkama saama, selleks tuleb ennast täna küll õue ja värske õhu kätte lükata võib-olla tuleb kasuks mu üles paistetanud kurgule, kes teab. Usun, et haigeid inimesi ei lasta homme isegi mitte üle piiri, jään eestisse maha ja võtan aastavahetuse vastu kassi, tee ja iseendaga. Muide, hetkel on see mõte üsna ahvatlev.
tihane kuubis
Kõige tipuks, ei julge ma endale enam teed teha. Valasin uhkesse suurde ja oma kätega natukene Härrale meisterdatud tassi teed aga ju on meie köögis kraadid liialt madalad… käis krõps ja tee voolas põrandale… suhtelsielt kiirelt… ma vaatasin, paanitsemisest ei oleks vist midagi head tulnud. Vajan põetamist, olen veendunud et ma ei saa enam üksi hakkama või hakkab kodus passimine mulle juba lihtsalt ajudele. Eile tõid kaks neidist meile siia värsket õhku ja mulinat, neid oodates muutusin lausa kärsituks. Kui inimesi pole eriti näinud, siis on selline kärsitus ju täiesti loogiline ja loodan, et ka aksepteeritav.
Kuid tõsine paanika on sellega, et ma ei julge õue minna. Seal on patsillid, külm ja ma ei tea… linnugripp kasvõi. Mütsi mul ka ei ole. Lihtsalt kaubanduses ei ole saadaval mütsi, mis mulle sobiks! On asi mütsides, või minu peas, tegelikult on suures osas süüdi ka mu mantel! ai, ai, ai, ai… Ving, ving, ving, ving Kuduma ma ka ei hakka, sest ma ei tea ju mis sellest välja tuleb ja on üsna tõenäoline, et mulle ei sobi! Oh, seda elu elukest.