kes varastas jõehobu?

Lund ei ole, sest lumi leidis pesa.

Päike kadus ära. Masendav. Päeva päikest asendas täpiline seelik mille ühest keldripoest leidsin. Ähh, igav on ju nii, tuli kevad ja nüüd jäi järele ainult sügis. Tänane päev rääkis mulle ka seda, et tegelikult ei olegi ju oskused nii olulised tööle asumisel, kõike saab õppida. Tähtis on inimene, seega otsitakse uusi töötajaid ka nii, et tuttava tuttav. Personalijuht tähtsa näoga rääkis meile praktikantidele nii. Aga samas, ehhh… veider… kõik ju teavad, et meie erialal on nii, et kõrgahriduse puudumine viib su palgast nii mõnedki tuhanded. Asutusest maaliti meile selline ilus pilt… samas, argipäev on seal küll suht igav.

Aga Eesti blogides mängitakse jälle. Leid Osatleja juurest.

Raamatumäng
Reeglid järgmised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Eesimesel raamatul laiutas leheküljel 123 pilt, tegu oli filmiraamatuga. Järgmine lähedalasuv oli: Hanif Kureishi “Gabreli and”
“Miks sa nüüd närvi lähed?”
“Sinu rumalus ajab mu närvi! Anna mulle juua!”

Pelikan, kes esiplaanil ei tea tegelikult üldse mis taga toimub, ta lihtsalt poosetab. Homme siis teab.

Kevad käes, teatas mulle üks neid täna. Kuu ei loe, vaadaku mid väljas toimub. Ahah! Nu jah, kevade hõngu on küll ninna vaikselt tunginud, päike ja tilkuvad räästad on nii meeliülendavad. Olen viimaste päevade jooksul sõitnud läbi erinavetest Eestimaa paikadest, näinud tuttavaid, istunud kahe suure sünnipäeva laua ääres, ehhh just nagu jõulud. Kolanud metsades, karjäärides ja Kurgjal. Saanud aru, et need päris väikesed lapsed on tunduvalt armsamad ja minu jaoks ka talutavamad kui just kooli läinud jõmpsikad, uhhh… ei ole mina lastega suhtlemiseks loodud. Aga muidu olen ma hea inimene, ainus kes tänase “märja” lumega 2 lumeinglit valmis meisterdas. Ega Härra ei saa kurta, et tal igav naine on, draamat, lõbu ja naeru, kõike pakun. Elu pakub nii palju lõbusat, samas ei saa draamat ja intriige eemale jätta. See olen ju mina, Präänik. Lihtne ja loogiline. Isegi oma vanust ei tea, panin aasta otsa.

Ja mis kõige tähtsam, minu kallis, kallis esivanem ema sai täna poolesajandi künnisele. Kuigi ta seda ei loe, siiski KALLID JA ÕNNED taas sinna poole, tegelikult ei tahtnud ma ju täna tema juurest lahkuda aga homme on argipäeval mind taas vaja.

Eestlased on üles võtnud ahela, mida mina kui samuti eestlane siinkohal jätkan…

1. Avalda kogu nimekiri oma blogis.
2. Tee rasvaseks väited, mis kehtivad Sinu kohta.
3. Lisa üks väide, mis kehtib Sinu kohta.
4. Järgmise nimekirja avaldaja leiad sissekande kommentaaridest.

1. Olen eestlane.
2. Tegelen aktiivselt blogimisega.
3. Olen kunagi murdnud ninaluu.
4. Jumaldan tumedat sokolaadi.
5. Ma tahan Teda kallistada.
6. Mul on kaks last.
7. Minu jalanr on 39.
8. Kirjutan luuletusi.
9. Mõtlen väga-väga ühe kalli inimese peale ja soovin, et ta terveks saaks.
10. Ootan kevadet.
11. Elan Soomes.
12. Armastan merekohinat ja tuuli.
13. Jumaldan mootorrattaga sõitmist.
14. Mulle meeldib kududa.
15. Mul on kodus kaks vallatut kassi.
16. Pean lugu Viljandi Folgist.
17. Naudin lumesajus jalutamist.
18. Ma armastan bossanovat.
19. Olen segaduses kuigi ei tahaks olla.
20. Mul on sinised silmad.
21. Ma elan maal.
22. Mulle meeldivad mittesuitsetavad tüdrukud!
23. Armastan kaua magamist.
24. Ma käin alles ülikoolis.
25. Ootan põnevusega Harry Potteri 7-dat osa.
26. Oma kurbust ei oska ma tavaliselt seletada.

Algust tegi Margo, jätkasid Otto, Daki, Ieska, NjaH, Kajakas, Maret, Liana, Triibik, Aet, Elviina, Oravake, Jutupaun, Ing., Lapiliisu, Greet, Eva-Liisa, Duhh, Terje, Mikk, Elsa, Tiiu, Mait, Kadri, Karin, Triin ja siis mina Präänik.

Kes jätkab, see lisagu karjumine. Üks saab vaid jätkata.

Nublunn ja Nummi ehk lihtsalt kaks enni ja hiir ka, elutu.

Müstika. Tõin Härrale ükspäev keraamikatehase ilusa lambaga tassi, täna võtan selle nõuderestilt ja sealt äärest on tükk väljas, tükk tassi sees. Muide enamikel me tassidel on äärest pisike tükike väljas. Oleme täitsa kindlad, et keegi käib neid öösel närimas. Kassi koera vastu hetkel veel vahetada ei ole plaanis, kuigi Nummi ei saa oma ülesannetega hakkama, koduvalvur või asi. Tema ainult mängiks ja keeraks pahandusi kokku… ja muide… haigust on mul veel näpuotsaga.

Juuuulia, Juuulia… Draamateatris käisin. Tiit Ojasoo lavastatud Juliat kaemas. Ma pole elus sees ühegi etenduse ajal veel sositanud “see ei ole võimalik!” ja peale etendust istuma jäänud, suu totakalt ammuli ja veel tahtnud plaksutada ehk siis kogesin oma elu üht tõeliselt parimat teatri elamust. Ja õpetajad: põhikoolile oli tükk küll natuke raske ehk valiks neile midagi muud. Nende sobimatud kommentaarid viisid kopsu üle maksa, kuigi püüdsin neist mitte välja teha aga Malstenil (üks Romeo) olid seksikad bokserid, seda sain ma küll teada, ise ei jõudnuki näe märgata (jah, ma istusin ühes reas kooliekskursiooniga). Kasutatud oli ära palju lava võimalusi, sisse toodud filmi ja kaamerat ja muuuuusika!!! muuuusika!!! valgus. Ning kava – vat nii paksu kava mul ei olegi . nüüd on – 156 lk. Ja lõpp. Oh.

Me ei pane kohe kostüüme selga ega page kaugesse Veronasse. Kõik juhtub siin ja praegu, Kõnelgu värss ja kirg, mida selleni jõudmine meis tekitab.
Me ei loe pikki ja igavaid luuletusi, millest ise ka vaevu aru saame, ei…
…me näitame teile nippi. Ja veel millist!

Minge vaatama, tõsiselt, 3.veebruaril on vist järgmine võimalus.

Ja mina jäin haigeks, etenduse ajal, teisipäeval, seepärast ka see postitus nii hiline. Palavik on piinav.

Vahel on päevad lihtsalt nii lihtsad, et sõnu selle kirjeldamiseks ei ole vajagi. Midagi on tehtud ja midagi tegemata, on käidud ja käimata. Nii lihtne on, isegi söök tänasel laual oli lihtne ja kodune. Nii lihtne on olla. Homme hommiku tõusta ei taha.

Minu päevane päike, natuke väike… ja viltune aga just niisugene nagu ta hetkel välja tuli. Ja mingi plekk on ka veel jäänud, ai, ai , ai.
Viimasel ajal on populaarseks läinud igasugu mängud, et ühesõnaga sai täna tutvust tehtud jälle ühe minu jaoks siiani tundmatu lauamänguga, hea vaikne mäng, pingeline, mõttetegevus igatahes töötab. Ise pole poes ega mujal sellist kohanud aga kaks tundi oli sisustatud nagu niuhti.

Suurepärane õhupallisõit”

Täringumäng, milles iga mängija spondeerib kolme õhupalli, mis tuleb enne teisi fini¡isse lennutada. Samal ajal on võimalik, et ka teised mängijad spondeerivad samu õhupalle.
Õhupallid lendavad kaardilt kaardile mööda ohtuderikast marsruuti. Teel võib ette tulla nii äikest kui päikest, samuti võib tuul ootamatult suunda muuta või õhupall tühjeneda. Võidule aitavad kaasa kavalus ja mänguõnn.

Igasugu vahavad lauamängud on vahava ajaviide, Eesti Mälumäng on kui takistuset rada ja kuigi küsimused võivad olla utooplised ei tule vahel siiski meelde ka kõige lihtsam asi. Kes on Luule Tull? Ah, kas teate? Mina nüüd juba tean. Ja haug on ikka hea küll, kui see on hästi valmistatud ja veinist ma ei räägigi.

Kehv on olla, olen saanud vist päikesepiste, see kera paistab mulle otse näkku (ei kurda). Kogu see suur pakane pole ka minule hästi mõjunud, tegelikult ei mõju mulle hästi ükski ilm mis õues end ilmutab, pidev põhjus virisemiseks, sest ikka on nii, et võiks teisitI olla. Trammis oli külmem kui õues, seal ju ei saa eriti liikuda, üles-alla hüppamine tundus kohatu ning rahvast oli ka nii palju, et kõndida ei saanud. Uhiuut mütsi hoidsin peas pea-aegu öö otsa, nii igaks juhuks, et äkki hommiku unustan ja siis pärast pole kõrvu millega kuulata. Täna ei kuule mitte millestki muust, kui külmast ilmast ning presidendi lapselastest, lahe, meil on nüüd oma skandaal. Vähemalt on inimestel millest omavahel kõneleda, mida kirjutada ja lugeda, ei pea kohmetult vaikima.

http://president.ahju.ee Kui kiiresti ikka sellised leheküljed tekivad, täiesti müstika. Kas selle aadressinimega ei tule probleeme? Korra on kommaritega juba jama olnud.

Nii, mis mõtet on inimest varahommiku tööle ajada, esimene tund aega ta niikuinii jobutab. Teeme parem nii, et tuleme tööle hiljem hakkame kohe tööga pihta ja kõik on rahul, ei ole mingit raha eest tukkumist. Ma tukun hetkel tasuta ja seega ei tunne ka süüd. Aga ei viitsi, silmad ei taha tööle hakata, isegi jalgu kõvaks külmutav pakane ei suutnud mind üles äratada, mis sest et hommiku sai isegi väikne jooks tehtud (kui pea ei jaga, jagavad jalad). Ja muide, see, et hiljem tööle tuleme ei tähendaks seda, et ka hiljem lahti saame ja palun, palun rohkem puhkepäevi. Toompea mehed võiksid mõistuse pähe võtta ning tagastada inimestele nädalavahetuse tõttu saamata jäänud puhkepäevad (soovitavalt kolm aastat tagant järgi ka!). Ja võtke seadus vastu enne minu päriselt tööle asumist. Ok. kui töö on meeltmööda võin ka varem tulla. Aga kas seda raha ka meeldiva asja tegemise eest antakse? Vähestele! Õnnelikud inimesed. Ega ma ka nukker ei ole, täitsa õnnelik kohe. MÜTSI on vaja, MÜTSI! Aga taevas on ilus ja päike kõõritab!