Nalja peab ka saama
Pelikan, kes esiplaanil ei tea tegelikult üldse mis taga toimub, ta lihtsalt poosetab. Homme siis teab.

Kevad käes, teatas mulle üks neid täna. Kuu ei loe, vaadaku mid väljas toimub. Ahah! Nu jah, kevade hõngu on küll ninna vaikselt tunginud, päike ja tilkuvad räästad on nii meeliülendavad. Olen viimaste päevade jooksul sõitnud läbi erinavetest Eestimaa paikadest, näinud tuttavaid, istunud kahe suure sünnipäeva laua ääres, ehhh just nagu jõulud. Kolanud metsades, karjäärides ja Kurgjal. Saanud aru, et need päris väikesed lapsed on tunduvalt armsamad ja minu jaoks ka talutavamad kui just kooli läinud jõmpsikad, uhhh… ei ole mina lastega suhtlemiseks loodud. Aga muidu olen ma hea inimene, ainus kes tänase “märja” lumega 2 lumeinglit valmis meisterdas. Ega Härra ei saa kurta, et tal igav naine on, draamat, lõbu ja naeru, kõike pakun. Elu pakub nii palju lõbusat, samas ei saa draamat ja intriige eemale jätta. See olen ju mina, Präänik. Lihtne ja loogiline. Isegi oma vanust ei tea, panin aasta otsa.

Lumeingel
Ja mis kõige tähtsam, minu kallis, kallis esivanem ema sai täna poolesajandi künnisele. Kuigi ta seda ei loe, siiski KALLID JA ÕNNED taas sinna poole, tegelikult ei tahtnud ma ju täna tema juurest lahkuda aga homme on argipäeval mind taas vaja.