kes varastas jõehobu?

Juuuulia, Juuulia… Draamateatris käisin. Tiit Ojasoo lavastatud Juliat kaemas. Ma pole elus sees ühegi etenduse ajal veel sositanud “see ei ole võimalik!” ja peale etendust istuma jäänud, suu totakalt ammuli ja veel tahtnud plaksutada ehk siis kogesin oma elu üht tõeliselt parimat teatri elamust. Ja õpetajad: põhikoolile oli tükk küll natuke raske ehk valiks neile midagi muud. Nende sobimatud kommentaarid viisid kopsu üle maksa, kuigi püüdsin neist mitte välja teha aga Malstenil (üks Romeo) olid seksikad bokserid, seda sain ma küll teada, ise ei jõudnuki näe märgata (jah, ma istusin ühes reas kooliekskursiooniga). Kasutatud oli ära palju lava võimalusi, sisse toodud filmi ja kaamerat ja muuuuusika!!! muuuusika!!! valgus. Ning kava – vat nii paksu kava mul ei olegi . nüüd on – 156 lk. Ja lõpp. Oh.

Me ei pane kohe kostüüme selga ega page kaugesse Veronasse. Kõik juhtub siin ja praegu, Kõnelgu värss ja kirg, mida selleni jõudmine meis tekitab.
Me ei loe pikki ja igavaid luuletusi, millest ise ka vaevu aru saame, ei…
…me näitame teile nippi. Ja veel millist!

Minge vaatama, tõsiselt, 3.veebruaril on vist järgmine võimalus.

Ja mina jäin haigeks, etenduse ajal, teisipäeval, seepärast ka see postitus nii hiline. Palavik on piinav.

Vahel on päevad lihtsalt nii lihtsad, et sõnu selle kirjeldamiseks ei ole vajagi. Midagi on tehtud ja midagi tegemata, on käidud ja käimata. Nii lihtne on, isegi söök tänasel laual oli lihtne ja kodune. Nii lihtne on olla. Homme hommiku tõusta ei taha.

Minu päevane päike, natuke väike… ja viltune aga just niisugene nagu ta hetkel välja tuli. Ja mingi plekk on ka veel jäänud, ai, ai , ai.
Viimasel ajal on populaarseks läinud igasugu mängud, et ühesõnaga sai täna tutvust tehtud jälle ühe minu jaoks siiani tundmatu lauamänguga, hea vaikne mäng, pingeline, mõttetegevus igatahes töötab. Ise pole poes ega mujal sellist kohanud aga kaks tundi oli sisustatud nagu niuhti.

Suurepärane õhupallisõit”

Täringumäng, milles iga mängija spondeerib kolme õhupalli, mis tuleb enne teisi fini¡isse lennutada. Samal ajal on võimalik, et ka teised mängijad spondeerivad samu õhupalle.
Õhupallid lendavad kaardilt kaardile mööda ohtuderikast marsruuti. Teel võib ette tulla nii äikest kui päikest, samuti võib tuul ootamatult suunda muuta või õhupall tühjeneda. Võidule aitavad kaasa kavalus ja mänguõnn.

Igasugu vahavad lauamängud on vahava ajaviide, Eesti Mälumäng on kui takistuset rada ja kuigi küsimused võivad olla utooplised ei tule vahel siiski meelde ka kõige lihtsam asi. Kes on Luule Tull? Ah, kas teate? Mina nüüd juba tean. Ja haug on ikka hea küll, kui see on hästi valmistatud ja veinist ma ei räägigi.

Kehv on olla, olen saanud vist päikesepiste, see kera paistab mulle otse näkku (ei kurda). Kogu see suur pakane pole ka minule hästi mõjunud, tegelikult ei mõju mulle hästi ükski ilm mis õues end ilmutab, pidev põhjus virisemiseks, sest ikka on nii, et võiks teisitI olla. Trammis oli külmem kui õues, seal ju ei saa eriti liikuda, üles-alla hüppamine tundus kohatu ning rahvast oli ka nii palju, et kõndida ei saanud. Uhiuut mütsi hoidsin peas pea-aegu öö otsa, nii igaks juhuks, et äkki hommiku unustan ja siis pärast pole kõrvu millega kuulata. Täna ei kuule mitte millestki muust, kui külmast ilmast ning presidendi lapselastest, lahe, meil on nüüd oma skandaal. Vähemalt on inimestel millest omavahel kõneleda, mida kirjutada ja lugeda, ei pea kohmetult vaikima.

http://president.ahju.ee Kui kiiresti ikka sellised leheküljed tekivad, täiesti müstika. Kas selle aadressinimega ei tule probleeme? Korra on kommaritega juba jama olnud.

Nii, mis mõtet on inimest varahommiku tööle ajada, esimene tund aega ta niikuinii jobutab. Teeme parem nii, et tuleme tööle hiljem hakkame kohe tööga pihta ja kõik on rahul, ei ole mingit raha eest tukkumist. Ma tukun hetkel tasuta ja seega ei tunne ka süüd. Aga ei viitsi, silmad ei taha tööle hakata, isegi jalgu kõvaks külmutav pakane ei suutnud mind üles äratada, mis sest et hommiku sai isegi väikne jooks tehtud (kui pea ei jaga, jagavad jalad). Ja muide, see, et hiljem tööle tuleme ei tähendaks seda, et ka hiljem lahti saame ja palun, palun rohkem puhkepäevi. Toompea mehed võiksid mõistuse pähe võtta ning tagastada inimestele nädalavahetuse tõttu saamata jäänud puhkepäevad (soovitavalt kolm aastat tagant järgi ka!). Ja võtke seadus vastu enne minu päriselt tööle asumist. Ok. kui töö on meeltmööda võin ka varem tulla. Aga kas seda raha ka meeldiva asja tegemise eest antakse? Vähestele! Õnnelikud inimesed. Ega ma ka nukker ei ole, täitsa õnnelik kohe. MÜTSI on vaja, MÜTSI! Aga taevas on ilus ja päike kõõritab!