kes varastas jõehobu?

Internet on minu pahe. Täna ma ei tulnud mõttelegi, et on võimalik inimesega ühenduse saamiseks kasutada ka telefoni!!!! Ok. tuttavate ja sõprade jaoks leiab ikka telefoni üles, kuid kooli asjade ajamiseks? Vat just selliseks on see pidev juurdepääs veebile mind teinud. Kurb.

Väga vaikne on. Kass on komandeeringus, puhkab Haapsalus või tähendab, et meie vist pukame temast. Hommikul andis TV ka otsad. Ainult Härra maha unustatud telefon teeb vahel häält, las ta siis teeb. Lund sajab ka nii vaikselt, et kuulda ei ole. Ja nii veel nädal aega. Nii veider kuidagi, poleks kunagi arvanud et kogusellest lärmist puudust võin tunda… olen sellest nädalast kõrva taha pannud mõned filmijupid, jäävad nägemata siis seekord. Õppima peaks. Palju asju peaks aga sellegi poolest ei tee.

Härra Nilsson ja Pipi

Kogesin oma elu esimest jäätee sõitu, marsruudil Haapsalu-Noarootsi, arvasin, et toredam on aga nii tavaline… ei mingit hirmu ega midagi kuid nii avar. Rändasime mööda külaradu Eesti trikolloor aknal lebamas. Nägime veidraid kohti ja silte. Suure tõenäosusega oli see presidendi suveresidents mille väraval oli hirmuäratav silt teatega, et NO TRESSPASSING VIOLATORS WILL BE SHOT SURVIVORS WILL BE SHOT AGAIN. Kuid see on vist ainult ingliskeele oskajatele mõeldud, ülejäänutele on vaba sissepääs, sest väravad olid kutsuvalt valla. Leidsime ka endale lossi aga meiesugustele ei ole sellised asjad mõeldud. Päike oli nii pimestavalt ere, et tegi Härra ka veel hilisõhtul pimedaks.

Tartu nähtud ja ajutine rahu tagasi saadud. Tekkis küsimus miks me ei käi lasteetendustel? Head huumorit ja ka näitlejaid kaks tundi. Täitsa juhuse tõttu sattus ette Vanemuise väike maja ning Suur kuri hunt. Muhe etendus, mis ei läinu labaseks vaid jäi hea nalja piiresse. Punamütsikese kingad oli tipp topp ja seitse kitsetalle on puhas vale, kitseema ei osanud lihtsalt lugeda neid on neli. Lasteetenduses Hamletit kohata oli ka päris huvitav. Mõnus ajaviide, just see mida ma hetkel vajasin, kuigi algul suhtusin vaatama minemisse pisutt skeptiliselt. Kuid lapsepõlvest on natuke aega möödas ja nii tore oli vaadata. Mäletan, kuidas kaheksandas klassis viidi meid vaatama midagi mis oli mõeldud väiksematele ja olin südamepõhjani solvunud, et meist nii arvatkse. Siis oli suur soov olla vanem kui vanus välja andis ja nn. titekad asjad olid täiesti vastu,meelsed. Nüüd vaatada asju juba distansilt ja teise nurga alat ja leidad enda jaoks ka midagi toredat.

Paraadil käisin ka ära, sõdureid ei näinud ainult ASTORIA PALACE kirja katusel. Inimesi oli liiga palju ja Härra arvas, et ülemised nõlvad liiga libedad olevat. Ju siis olid ka. Praad ise ei olnud midagi märkimisväärset, vähemalt minu koha pealt.

Ma olen sama väsinud kui MP siis kui see pilt sai tehtud. Silmad on väsinud, kuid und ei tule… vajan vaheldust ja homseks selle endale ka plaani lükkasin! TARTU.

Muide väga veider on võõra mehega (keda sai küll juba sinatatud) ja 15 aastase tirtsuga pimedas ruumis istuda umbs 15 min. Eks meil oli tegevust ka aga neist juba siis kui tulemus näha…

Raamatukoguhoidjate seas on selliseid vaikseid ja arakesi liiga palju, kui neile juurde astuda nad peaagu ehmuvad hirmust, et mida sa nüüd küll küsid. Vähemalt siin kus ma praegu olen. On ka paremaid, võib nii öelda. Kunstivallas on asjad aga niimodi. Majanduses teistmoodi. Mõnedele inimestele ei sobi suhtlemine ja nende tööks võiks ikka rohkem jääda sisetöö (kataloogimine, bibliografeerimine). Ma ei olnud kunagi kohandud seda, et raamatukoguhoidja (infotöötaja) lugeja peale karjuma hakkab, kui see oma päringut täpsustas… see oli hirmus ja häbi oli ka. Vastik. Stereotüüpe on äärmiselt palju ja nende lõhkumine on vahel võimatu.

Täna on eriti vaikne päev. Mitte kedagi ei ole. Ootan, et saaks tüüdata oma küsimustikuga, olukord muutub juba masendavaks. Tundub, et mu tööd jäävad sel aastal kaitsmata kui nii edasi läheb.

Peale 2 kilo hapusid mandariine (kolme päeva jooksul) tunduvad vähemhapud taevalikult magusad. Mind on tabanud hullusehood, mandariini sõltuvus on muutunud kontrollimatuks. Üritan oma kassi koolitada, minu vere hinnaga, siiski pean tunnistama end kaotajaks pooleks.

kaks põlvkonda

Vananemine, vanaks saaimine, vana olemine, vanad inimesed, vanavanemad. Miks inimesed kardavad vanadust? Meie ühiskond vist lihtsalt on selline, et vana olemine ei ole prestiižne. Kogu see pensionite jama jne. Eestis ei ole enamus pensionäridest heal järjel. Noored kardavad seda aega oma tulevikus. Kuig minu meelest peaks sellises eas olema juba piisavalt tarkust kogutud, vanad inimesed on minu jaoks tihti tunduvalt huvitavamad kui minu eakaaslased, neil on seda aastatega tulnud elutarkust ja tedamisi mida noorelt ei saagi oodata. Kahjuks muutuvad ka nemad kitsarinnaliseks ja ei suuda ajaga sammu pidada, mingil määral peaks oskama leida ka vanemas eas sidet noortega, nii nagu mina püüan hetkel noorena teha – leida sidet nende mõttemaailmaga. Muide, vanad inimesed on ka fotodel tunduvalt huvitavamad, kortsud mida niiväga kardetakse ja nende tekkimist erinevate imevahenditega püütakse peatada… kuid tegelikult on need huvitavad. Kuigi olen täiesti kindel, et oma esimeste kurdude üle ei ole ka mina kuigi rõõmus. Vanematel inimestelt on palju õppida, miks karta elutarkust? Tean, et see on igavene teema. Me kõik ei vanane ideaalselt ja paljudele meist sellist võimalust üldse ei anta, kuid mina tahaks selle küll enne ära proovida. Vanad inimesed on kui kortsus mandariinid, kest ei ole enam kaubanduslik kuid sisu on ikka veel hea.
Mida ma vananemise juures kardan on see, et pean pealt vaatama kuidas mu lähedased, minu ealised lahkuvad… lähedaste surm ja lahkumine on minu jaoks raske teema, kardan seda rohkem kui enda kadumist.

Kõike seda ajaendas kirjutama osatleja.

Vaikus enne tormi… totaalne rahu valitseb me majas, kui see tüüp magab. Kui ei maga ei maga ka meie.

Tahaks uskuda, et killud toovad õnne! Viimase nädala jooksul on läinud üks taldrik, üks tass ja üks klaas sekund tagasi! Kui vaadata natuke rohkem tagasi siis mõne nädala eest lõhkus Härra kogemata ära peegli. Räägitakse, et see pidi seitse aastat õnnetust tooma? Seda nüüd küll vaja ei ole.

26. märts 2005 Tallinn

Kevadine luikede tulemine ei ole kunagi enam selline nagu varem. Tänu linnugripile ei julge enam keegi neid vataama minna, äkki hakkab külge. Iga päev avastatkse üha enam uusi surnud luikesid. Pluss veel kogu see reostus… Enam ei ole ka kuulda külmunud luikdest veekogudel, uudistes ju ikka vahel räägiti, et minge luiki toitma jne. Linnugripihirm võtab kõik selle ära! Luiged surevad… ah, nad on lihtsalt nii ilusad, nii suured ja täiuslikud.

Fred Jüssi Luigetalvevaevad

Voodipidu! Minu tagasihoidlik veinikelder suurenes tugevalt, seega kutsun külla, külla, külla… külmakapist võib otsimise peale imehead juustu ka leida. Minu kartus, et erinevad seltskonnad ei segune ei osutunund tõeks…ei olnud häda midagi… Härra tsunft ja minu tagasihoidlikult esindatud seltskond segunesid nagu marjad ämbrijoogis (muide seda on ka veel natuke). Alias aitab alati!