kes varastas jõehobu?

Internet on minu pahe. Täna ma ei tulnud mõttelegi, et on võimalik inimesega ühenduse saamiseks kasutada ka telefoni!!!! Ok. tuttavate ja sõprade jaoks leiab ikka telefoni üles, kuid kooli asjade ajamiseks? Vat just selliseks on see pidev juurdepääs veebile mind teinud. Kurb.

Väga vaikne on. Kass on komandeeringus, puhkab Haapsalus või tähendab, et meie vist pukame temast. Hommikul andis TV ka otsad. Ainult Härra maha unustatud telefon teeb vahel häält, las ta siis teeb. Lund sajab ka nii vaikselt, et kuulda ei ole. Ja nii veel nädal aega. Nii veider kuidagi, poleks kunagi arvanud et kogusellest lärmist puudust võin tunda… olen sellest nädalast kõrva taha pannud mõned filmijupid, jäävad nägemata siis seekord. Õppima peaks. Palju asju peaks aga sellegi poolest ei tee.

Härra Nilsson ja Pipi

Kogesin oma elu esimest jäätee sõitu, marsruudil Haapsalu-Noarootsi, arvasin, et toredam on aga nii tavaline… ei mingit hirmu ega midagi kuid nii avar. Rändasime mööda külaradu Eesti trikolloor aknal lebamas. Nägime veidraid kohti ja silte. Suure tõenäosusega oli see presidendi suveresidents mille väraval oli hirmuäratav silt teatega, et NO TRESSPASSING VIOLATORS WILL BE SHOT SURVIVORS WILL BE SHOT AGAIN. Kuid see on vist ainult ingliskeele oskajatele mõeldud, ülejäänutele on vaba sissepääs, sest väravad olid kutsuvalt valla. Leidsime ka endale lossi aga meiesugustele ei ole sellised asjad mõeldud. Päike oli nii pimestavalt ere, et tegi Härra ka veel hilisõhtul pimedaks.

Tartu nähtud ja ajutine rahu tagasi saadud. Tekkis küsimus miks me ei käi lasteetendustel? Head huumorit ja ka näitlejaid kaks tundi. Täitsa juhuse tõttu sattus ette Vanemuise väike maja ning Suur kuri hunt. Muhe etendus, mis ei läinu labaseks vaid jäi hea nalja piiresse. Punamütsikese kingad oli tipp topp ja seitse kitsetalle on puhas vale, kitseema ei osanud lihtsalt lugeda neid on neli. Lasteetenduses Hamletit kohata oli ka päris huvitav. Mõnus ajaviide, just see mida ma hetkel vajasin, kuigi algul suhtusin vaatama minemisse pisutt skeptiliselt. Kuid lapsepõlvest on natuke aega möödas ja nii tore oli vaadata. Mäletan, kuidas kaheksandas klassis viidi meid vaatama midagi mis oli mõeldud väiksematele ja olin südamepõhjani solvunud, et meist nii arvatkse. Siis oli suur soov olla vanem kui vanus välja andis ja nn. titekad asjad olid täiesti vastu,meelsed. Nüüd vaatada asju juba distansilt ja teise nurga alat ja leidad enda jaoks ka midagi toredat.

Paraadil käisin ka ära, sõdureid ei näinud ainult ASTORIA PALACE kirja katusel. Inimesi oli liiga palju ja Härra arvas, et ülemised nõlvad liiga libedad olevat. Ju siis olid ka. Praad ise ei olnud midagi märkimisväärset, vähemalt minu koha pealt.

Ma olen sama väsinud kui MP siis kui see pilt sai tehtud. Silmad on väsinud, kuid und ei tule… vajan vaheldust ja homseks selle endale ka plaani lükkasin! TARTU.

Muide väga veider on võõra mehega (keda sai küll juba sinatatud) ja 15 aastase tirtsuga pimedas ruumis istuda umbs 15 min. Eks meil oli tegevust ka aga neist juba siis kui tulemus näha…