kes varastas jõehobu?

Ma olen sama väsinud kui MP siis kui see pilt sai tehtud. Silmad on väsinud, kuid und ei tule… vajan vaheldust ja homseks selle endale ka plaani lükkasin! TARTU.

Muide väga veider on võõra mehega (keda sai küll juba sinatatud) ja 15 aastase tirtsuga pimedas ruumis istuda umbs 15 min. Eks meil oli tegevust ka aga neist juba siis kui tulemus näha…

Raamatukoguhoidjate seas on selliseid vaikseid ja arakesi liiga palju, kui neile juurde astuda nad peaagu ehmuvad hirmust, et mida sa nüüd küll küsid. Vähemalt siin kus ma praegu olen. On ka paremaid, võib nii öelda. Kunstivallas on asjad aga niimodi. Majanduses teistmoodi. Mõnedele inimestele ei sobi suhtlemine ja nende tööks võiks ikka rohkem jääda sisetöö (kataloogimine, bibliografeerimine). Ma ei olnud kunagi kohandud seda, et raamatukoguhoidja (infotöötaja) lugeja peale karjuma hakkab, kui see oma päringut täpsustas… see oli hirmus ja häbi oli ka. Vastik. Stereotüüpe on äärmiselt palju ja nende lõhkumine on vahel võimatu.

Täna on eriti vaikne päev. Mitte kedagi ei ole. Ootan, et saaks tüüdata oma küsimustikuga, olukord muutub juba masendavaks. Tundub, et mu tööd jäävad sel aastal kaitsmata kui nii edasi läheb.

Peale 2 kilo hapusid mandariine (kolme päeva jooksul) tunduvad vähemhapud taevalikult magusad. Mind on tabanud hullusehood, mandariini sõltuvus on muutunud kontrollimatuks. Üritan oma kassi koolitada, minu vere hinnaga, siiski pean tunnistama end kaotajaks pooleks.

kaks põlvkonda

Vananemine, vanaks saaimine, vana olemine, vanad inimesed, vanavanemad. Miks inimesed kardavad vanadust? Meie ühiskond vist lihtsalt on selline, et vana olemine ei ole prestiižne. Kogu see pensionite jama jne. Eestis ei ole enamus pensionäridest heal järjel. Noored kardavad seda aega oma tulevikus. Kuig minu meelest peaks sellises eas olema juba piisavalt tarkust kogutud, vanad inimesed on minu jaoks tihti tunduvalt huvitavamad kui minu eakaaslased, neil on seda aastatega tulnud elutarkust ja tedamisi mida noorelt ei saagi oodata. Kahjuks muutuvad ka nemad kitsarinnaliseks ja ei suuda ajaga sammu pidada, mingil määral peaks oskama leida ka vanemas eas sidet noortega, nii nagu mina püüan hetkel noorena teha – leida sidet nende mõttemaailmaga. Muide, vanad inimesed on ka fotodel tunduvalt huvitavamad, kortsud mida niiväga kardetakse ja nende tekkimist erinevate imevahenditega püütakse peatada… kuid tegelikult on need huvitavad. Kuigi olen täiesti kindel, et oma esimeste kurdude üle ei ole ka mina kuigi rõõmus. Vanematel inimestelt on palju õppida, miks karta elutarkust? Tean, et see on igavene teema. Me kõik ei vanane ideaalselt ja paljudele meist sellist võimalust üldse ei anta, kuid mina tahaks selle küll enne ära proovida. Vanad inimesed on kui kortsus mandariinid, kest ei ole enam kaubanduslik kuid sisu on ikka veel hea.
Mida ma vananemise juures kardan on see, et pean pealt vaatama kuidas mu lähedased, minu ealised lahkuvad… lähedaste surm ja lahkumine on minu jaoks raske teema, kardan seda rohkem kui enda kadumist.

Kõike seda ajaendas kirjutama osatleja.