kes varastas jõehobu?

Kell tiksub päeva esimest tundi, istun ja jõllitan pimedas toas monitori. “Teen koolitööd”. Päev ei läinud täiega asja ette, vähemalt asjalikust seisukohast vaadates aga kui nüüd natuke kõrvale astun siis ei saa kurta. Neidudega käisime kingapoodides kolmas, kes ostis sokke, kes kummikuid. Jah, mul on olemas nüüd täitsa oma potikud (küll mitte täpilised ja mitte nii kirevad kui ma algul lootsin aga minu jaoks täitsa sobivad. Ei saa salata ka tõsiasja, et need lihtsalt sobisid minu seeliku ja jopega) ja nii tore oli keset veeloiku seista, see tekitas minu niiplaju elevust. Ja jalanudest ei yulegi midagi läbi, jalad kuivas ja soojas. Ma.le kahjuks lennujaama vastu ei jõudnud, minu südametunnistus hakkas piinama ja nii ma siis vantsisingi oma potikutes kodu poole mõtetes helenadav arvutiekraan aga ette jäi hoopis tv ja Härra kallistus, nii ma seal siis kolm tundi veetsingi, et nüüd siis uut päeva alustada “asjalikult”.

24. veebruar, Kopli

Olin vait mis ma olin aga minu vingumine sai minust võitu! Saite nüüd oma kevade! Väljas ei saa kuiva jalaga isegi mitte üle hoovi, rääkimata pikemast teekonnast. Sellest ka idee säärikute ostmiseks (täpilised ikka! aga tegu tegemata ja asi on alles idee faasis) aga samas… mul koolitööd rohkem kui ma teha viitsin ning õu pole mitte see koht kus ma hetkel kolama peaks, arvuti peaks olema mu sõber ja kaaslane hetkel. Ning ka need pruunid koerajunnid, mis paistavad küll kõhulahtisuset tulnud olevat (huvitav kas on maasiline kõhugripp koertel või lihtsalt on kogu selle talve jooksull kakatud junnid lumevees) ja riivavad silma ning jalga. Tänane tee selkusse ja tagasi kulges hüpeldes üle loikude, sulalume ja pruunide junnide (neid on tõesti massiliselt). Vastik. Ja kõige tipuks, vihm sajab meil taevast otse tuppa koos krohviga (üürikorteri võlud).

Järgmised kaks kuud:

Eksamid:
järgmine esmaspäev: postmodernism
järgmine kolmapäev: muusikaajalugu
ülejärgmine teisipäev: psühholoogia (mingid alused olid vist)
määramata: filosoofia, esteetika

Tööd:
24.aprill: kursatöö esitamise tähtaeg
mai lõpp: diplomi esitamise täjhtaeg

saate ehk aru, miks ma ei suhtle, eks!

Lasen soojal kevadpäikesel oma selga soojendada ja arvutekraanil silmi vaevata. Käed on pidevast trükkimisest väsinud ja nägu ei ole juba mitu päeva saanud tunda värske õhu paitust. Mõnulen siin päikesekäes nagu kass ja võtan hoogu, et tõusta minna ja joosta. Ära siit arvuti juures, kaugele, kaugele, kaugele… Esmaspäeval on praktika aruannete kaitsmine ja üritan neid siin praegu korda ja jutti saada aga lõpule ei ole veel jõudnud, pigem oleks soov eemale lipata.

Tänast päeva ei kergenda asjolu, et eile peale igaõhtust traditsioonilist Sõprade vaatamist, Härraga järgnvat filmi jäime vaatama ning alles peale kaht televiisorikasti sulgesime. Aga film nii sobis, suhteliselt üleval hoidis ka.

Olen juba üle aasta suurema osa oma ajast veetnud ja suisa elanud Tallinnas. Esimest korda oma elus olen seetõttu rohkem kokku puutunud linnasisese ühistranspordiga, viimase kahe kuu jooksul juba iga päev, nüüd jälle vähem. Nii palju kui saan üritan jala igale poole pääseda, sest minu õnneks elan ma sellise koha peal, et kesklinn on siit viis minutit, samuti on lood ka merega. Aga nüüd siis trammist, trollist ja bussist.

Esiteks. Pelgan neis istuda, sest korra elus olen venekeelse sõnavalingu osaliseks saanud just põhjusel et ma istunud ja mul ei olnud taipu, et püsti tõusta kui vanainme sisse tuli. Ma vähemal arvan, et see oli põhjuseks, tema käitumisest võis seda selgelt välja lugeda, sest kahjusk on nii, et ma tõesti ei oska seda idanaabrite keelt (see ka üks põhjus miks vanemad inimesed minu peale alati kõõritavad, et “Kuidas siis nii???“) Kui transporivahend tühjem siis loomulikult kui vaja siis potsatan kuhugi aga tavaliselt hoain kukilt torust ja üritan jalgel seista. Torust kinni hiodmisega on ka toredaid lugusid, nimelt eestlastele ei meeldi võõra inimese puududtus ning vahel olen tundundu, et mõni toruke on mõne isiklik omand. Võib-olla minu paranoiad aga pilk on küll selline, et miks sa sealt teisest kinni ei võtnud, see siin on minu post!

Istumisega seoses veel et, ma ei saa aru neist inimestest, kes puupüsti täis bussis, trammis, trollis jonnakalt istuvad vahekäigu poolsel istmel hoides teisel oma kotti. Keegi just nõudma ka tavaliselt ei hakka ja nii ta siis sõidab seal kahel istmel, külmalt aknast välja vaadates. Ülejäänud üritavad kuidagi püstiseistes hakkama saada, sest olgem ausad ka see on vahel raskendatud.

Teiseks üheks mitte meeldivuse põhjuseks Eestis on jube hais, ma ei tea kas see on minus aga pidevalt ma satun väljakannatamatu haisu (uriin ja muu taoline) keskkonda, nina sallis üritan toime tulla. Kusjuures alles hiljuti oli selline hais just algusest välja sõitnud trammis. Ma tean, et see on vist liiga palju nõutud kui transpordivahend enne liinile laskmist üle nuusutataks… ma loodan vähemalt et hommikuti (õhtuti) neid puhatatakse.

Kolmandaks. Ma ei ole just väga tihe kasutaja ja enne kui kuhugi vaja minna on, siis uurin alati kus ja miteme peatuse pärast pean maha minema ning eriti hea on kui keegi veel ära ka seletab, mida peatuse juures näha võiks. Sest mitte alati ei karjuta peatuse nimesid valjuhääldist või ei lasta automaatset teksti. Kord sain ka meeldiva üllatuse osaliseks sain kord kui trollis levis viirukihõngu, väga positiivne meeleolu tekkis peale sisse astumist.

Ma ei sõida pea kunagi jänest! Vahel juhtub aga sellel on ka põhjuseid. Näiteks. Kui sisenen trolli viimasest ukses ja rahvast on seal rohkem kui inimesi ja pean end vaikides vastu ust suruma, et üldse sinna mahtuda aga mida ukse juures ei ole on pileti komposter (ma ei tea kuidas seda täpselt nimetatakse), pika pingutamise peale näen, et keskmise ukse juures on asi täitsa olemas aga et mu pilet sinna ja tagasi jõuaks vajaksin ma vähemalt kümne inimese abi, ei hakka paanikat tekitama ja sõidan jänest lootes, et kontrollid nii täis trolli peale ei trügi. Kontrollid on mu paranoia, kui mul piletiti ei ole siis kogu tee lööb pulss kiiremini, et just täna nad valivad selle sõiduvahendi välja, et kontrolli teostada. Kuigi kogu siin elatud aja jooksul on minu pileti olemasolu vaid korra kontrollitud. ID-piletiga oli hea rahulik aga kuna ma enam iga päev ei sõida, praktiliselt üldse ei sõida siis ei tasu see ka ära aga muidu oli mugav.

Linnapea Ratas võiks rattateid rohkem planeerida, oleks temale reklaam ja linnale kasulik. Ma ei ole oma ratast veel Tallinna toonud, sel lihtsalt põhjusel, et ma ei julge siin sõita, mis teha mul on vaid alevi praktika.

Neidudega sai täna vaadatud The Hitchhikers Guide to the Galaxy. Jah, suurepäeraste neidudega mitte nii suurepärase suurusega monitorist (täitsa legaalne film oli!). Härra on mind ära hellitanud suurte monitoride ja heade kõlaritega, varem selliste asjad ei häirinud aga nüüd… Härra on kõiges süüdi. Film ise? Mul ei olnud mingeid ootusi ja seega ei saanud ma ka pettuda. Kahjuks ei saa väita, et raamatut lugenud olen seega ei ole olemas ka võrdlusmomenti, kuid ometi meeldis. Marvin the Paranoid Android sai mu vaieldamatuks lemmikuks! Delfiinide laulu kohta ka midagi öeda ei saa. Kahju on ainult sellest, et seda kinno vaatama ei jõudnud. Ja tegelikult olen pöidlaküüdi raamatute lugemist endale juba ammu lubanud (juba enne filmitulekut) aga nende raamatutega on hetkel nagu on. Lõpetan ära siis loen, hetkel tekitab ilukirjanduse lugemine minus totaalseid süümepiinu teemal, et miks ma kooli asju ei loe.

Ja selle üle, et PM homme Pariisi lendab on mul suisa kohustus kade olla (kui ma ei oleks siis ei oleks see enam ka mina).

Come one and all
Man and mammal
Side by side
In life’s great gene pool!

Minu paranoiad on tõeks saanud. Rohkem, kui ühe korra olen akna peal kõõlunud, et järgi vaadata kas meie sõiduvahendit varastatakse! Mingi näruse maki paneeli pärast löödi mõtlematult täna öösel meie kallikese (kõrvalistuja poolne) aken sisse ja ei mingit süümepiinu varaste poolt, isegi vabanduskirja ei jäetud! Parimat aega nad tõesti osanud valida… nad suutsid ära oodata kõige s… aja. Oleks nad seda teadnud, et suvel on just seesama aken kahel korral suisa lahti jäänud, oleksid säästnud endeid akna sisselöömise vaevast ja meid uue akna otsimise vaevast!

Iroonia seisneb selles, et öösi kui Härra Nilssoni sünnipäevalt kodu saabusime, naersime, et näe meie auto ikka ootab meid truult ja ei ole viitsinud end ikka veel ära pesta. Me ei tea kas juba siis oli teda rüvetatud. Ja ta ei olnud siin piirkonnas ainuke! Auto vägistajad.

Nii, kevad on käes. Hinges seda ei tunne. Õhus seda ei tunne. Aga kalender ütleb. Eelmise aasta talvel kuulutasin ma, et Everybody’s waiting for springtime, well winter can be cozy too!!!!!! aga tegelikult ju ongi nii… kui on kellegiga jagada neid pikki ja pimedadi talveõhtuid on kõik ilus ja soe. Üksinda siin maailmas toimetada oleks minu jaoks liialt keeruline ja just seepärast on tore, et sind übritsevad soojad sõbrad ja Härra käed. Puhh siin kõrval on taotluslik ja just seepärats netisügavustest välja otsitud. Tundsin, et just tänasesse päeva on täiesti sobiv üks vajalik annus karupeg Puhhi, kahjuks ammu ei ole raamatut lugenud… võtta seda ka hetkel kuskilt ei ole. Aga puudust ma ka ei tunne, sest meie kass on paras karupoeg, kuigi pisut suurema libiidoga, nimelt on noormees oma partneriks valinud lisaks minu käle ka mõnedel hetkedel minu sooja ja karvase rätiku. Peaks suurema aktiivusega otsima hea hinna ja kvaliteedi suhtega loomaarsti Tallinnas aga seni vaatame noormehe tegevusi kurja pilgu ja kisaga pealt, territooriumi ta veel märgistama ei ole hakanud.

Joon kraanivett. Kogu Tallinnas elatud aja jooksul ei ole ma joonud seda keetmata kujul, vähemalt ei mäleta. Ma lihtsalt ei julge. Vanad painajad, mis ei luba selliseid asju korda saata. Usaldan pudeleid ja poelette. Mõned mõtlevad, et olen ehk liiga pips aga nad ei ole pidanud ka kraanist tuleva vee tõttu kahju kannatama. Praegu teen seda lihtstalt sellepärast, et ei leidnud siit majast mitte midagi muud joodavat ja tee isu lihstalt ei olnud. Peaks ütlema, et ei olegi kõige hullem. Alevis kasutame filtriga kannu puhastamiseks aga ikka otsin külamakapist pudelit ja suure tõenäosusega selle sealt ka leian. Kui väike olinräägiti tollal usukmatuid lugusid sellest, kuidas soomlased võtavad Eestisse pudelitega vett kaasa ja meie kraanivett ei joo. Sellest, kuidas välismaal müüakse vett poes, kõik see tundus nii mõttetu raharaiskamisena, sest minu kui väikse tüdruku jaoks oli poes küll palju muud huvitavat. Nüüd ostan ise ka ja poes on terved riiuleid vett täis. Meie veekvaliteet on paranenud (aravatavasti) aga tarbimine ja poest vee ostmine on kasvanud. Ma ei teeks seda kui mul ei oleks oma paranoiasid aga ma pelgan. Kunagi sai kraaniveega mu kodualevis ka sipelgaid kaasa.

Milline minu elu siis hetkel on… hõmm… enamuse ajast mõtlen ma, et peaks koolitööga tegelema ja nagu aravata on jõuan sinna viimasel hetkel, vahel ka üldse mitte. Lõpuni on jäänud 5 võlga (psühholoogia, postmodernism, filosoofia, esteetika ja muusika ajalugu) ning teine seminaritöö ja diplom! Esimese kuue kustutamiseks on mulle aega antud rohkem kui küll aga nüüd on aeg sealmaal, et kaks kuud kõige jaoks! Ei ole kerge see laisa tudengi elu.

Viimased kuud on möödunud praktika rüpes olles, sinna vahele on mahtunud veini ja lõbujanu ning rännakuid, teatrit ja mõned kinoseansid… küll aga mitte koolitöid! Ma tean, et kui ma end kohe ja praegu (viimasel hetkel) kätte võtan siis võib kõik veel õnnestuda. Peab paika panema tähtajad, nii on ehk kõige lihtsam… aga ka nende paikapanemine on raskem kui arvata oskate.

Kool on üldse tabu teema ja sel teemal ei räägi, ainult mõtlen ja siin siis ka kirjutan. Kui ma ükskord selgusele jõuan siis ehk kohtume ka kunagi lõpuaktusel.

Tänane hommik on möödunud äärmiselt laisalt, mis sest et ärkasin juba kell pool 9. Mul on võimalus lihtsalt laiselda, ilma et keegi ütleks et tee midagi. Kass on selle kohapealt vait ainult vahel tahab minu käega seksida (ta on meil hakanud jõudma nooruki ikka). Glamuuri toob mu ellu mu hommikune jogurtiamps ja teadmine, et õhtu saab jälle pimedasse punase valgusega ruumi võluma (tunduvat põnevam, kui tegeleda kunstiinfo kasutamise uurimisega, ausalt!).

Kui mina ostan jäätist kus kaanel on kirjas, et sees on vannillijäätis šokolaaditükkidega, siis ma eeldan ka, et seal on šokolaaditükke. Aga kus sa sellega, peal olid mõned täpid aga muidu puhas blombiir. Pettumus missugune. Hea, et külmkapis suviseid maasikaid oli… täitsa omad ja kodust peenralt pärit, ei valmistanud pettumust.