Olen juba üle aasta suurema osa oma ajast veetnud ja suisa elanud Tallinnas. Esimest korda oma elus olen seetõttu rohkem kokku puutunud linnasisese ühistranspordiga, viimase kahe kuu jooksul juba iga päev, nüüd jälle vähem. Nii palju kui saan üritan jala igale poole pääseda, sest minu õnneks elan ma sellise koha peal, et kesklinn on siit viis minutit, samuti on lood ka merega. Aga nüüd siis trammist, trollist ja bussist.

Esiteks. Pelgan neis istuda, sest korra elus olen venekeelse sõnavalingu osaliseks saanud just põhjusel et ma istunud ja mul ei olnud taipu, et püsti tõusta kui vanainme sisse tuli. Ma vähemal arvan, et see oli põhjuseks, tema käitumisest võis seda selgelt välja lugeda, sest kahjusk on nii, et ma tõesti ei oska seda idanaabrite keelt (see ka üks põhjus miks vanemad inimesed minu peale alati kõõritavad, et “Kuidas siis nii???“) Kui transporivahend tühjem siis loomulikult kui vaja siis potsatan kuhugi aga tavaliselt hoain kukilt torust ja üritan jalgel seista. Torust kinni hiodmisega on ka toredaid lugusid, nimelt eestlastele ei meeldi võõra inimese puududtus ning vahel olen tundundu, et mõni toruke on mõne isiklik omand. Võib-olla minu paranoiad aga pilk on küll selline, et miks sa sealt teisest kinni ei võtnud, see siin on minu post!

Istumisega seoses veel et, ma ei saa aru neist inimestest, kes puupüsti täis bussis, trammis, trollis jonnakalt istuvad vahekäigu poolsel istmel hoides teisel oma kotti. Keegi just nõudma ka tavaliselt ei hakka ja nii ta siis sõidab seal kahel istmel, külmalt aknast välja vaadates. Ülejäänud üritavad kuidagi püstiseistes hakkama saada, sest olgem ausad ka see on vahel raskendatud.

Teiseks üheks mitte meeldivuse põhjuseks Eestis on jube hais, ma ei tea kas see on minus aga pidevalt ma satun väljakannatamatu haisu (uriin ja muu taoline) keskkonda, nina sallis üritan toime tulla. Kusjuures alles hiljuti oli selline hais just algusest välja sõitnud trammis. Ma tean, et see on vist liiga palju nõutud kui transpordivahend enne liinile laskmist üle nuusutataks… ma loodan vähemalt et hommikuti (õhtuti) neid puhatatakse.

Kolmandaks. Ma ei ole just väga tihe kasutaja ja enne kui kuhugi vaja minna on, siis uurin alati kus ja miteme peatuse pärast pean maha minema ning eriti hea on kui keegi veel ära ka seletab, mida peatuse juures näha võiks. Sest mitte alati ei karjuta peatuse nimesid valjuhääldist või ei lasta automaatset teksti. Kord sain ka meeldiva üllatuse osaliseks sain kord kui trollis levis viirukihõngu, väga positiivne meeleolu tekkis peale sisse astumist.

Ma ei sõida pea kunagi jänest! Vahel juhtub aga sellel on ka põhjuseid. Näiteks. Kui sisenen trolli viimasest ukses ja rahvast on seal rohkem kui inimesi ja pean end vaikides vastu ust suruma, et üldse sinna mahtuda aga mida ukse juures ei ole on pileti komposter (ma ei tea kuidas seda täpselt nimetatakse), pika pingutamise peale näen, et keskmise ukse juures on asi täitsa olemas aga et mu pilet sinna ja tagasi jõuaks vajaksin ma vähemalt kümne inimese abi, ei hakka paanikat tekitama ja sõidan jänest lootes, et kontrollid nii täis trolli peale ei trügi. Kontrollid on mu paranoia, kui mul piletiti ei ole siis kogu tee lööb pulss kiiremini, et just täna nad valivad selle sõiduvahendi välja, et kontrolli teostada. Kuigi kogu siin elatud aja jooksul on minu pileti olemasolu vaid korra kontrollitud. ID-piletiga oli hea rahulik aga kuna ma enam iga päev ei sõida, praktiliselt üldse ei sõida siis ei tasu see ka ära aga muidu oli mugav.

Linnapea Ratas võiks rattateid rohkem planeerida, oleks temale reklaam ja linnale kasulik. Ma ei ole oma ratast veel Tallinna toonud, sel lihtsalt põhjusel, et ma ei julge siin sõita, mis teha mul on vaid alevi praktika.