kes varastas jõehobu?

Neidudega sai täna vaadatud The Hitchhikers Guide to the Galaxy. Jah, suurepäeraste neidudega mitte nii suurepärase suurusega monitorist (täitsa legaalne film oli!). Härra on mind ära hellitanud suurte monitoride ja heade kõlaritega, varem selliste asjad ei häirinud aga nüüd… Härra on kõiges süüdi. Film ise? Mul ei olnud mingeid ootusi ja seega ei saanud ma ka pettuda. Kahjuks ei saa väita, et raamatut lugenud olen seega ei ole olemas ka võrdlusmomenti, kuid ometi meeldis. Marvin the Paranoid Android sai mu vaieldamatuks lemmikuks! Delfiinide laulu kohta ka midagi öeda ei saa. Kahju on ainult sellest, et seda kinno vaatama ei jõudnud. Ja tegelikult olen pöidlaküüdi raamatute lugemist endale juba ammu lubanud (juba enne filmitulekut) aga nende raamatutega on hetkel nagu on. Lõpetan ära siis loen, hetkel tekitab ilukirjanduse lugemine minus totaalseid süümepiinu teemal, et miks ma kooli asju ei loe.

Ja selle üle, et PM homme Pariisi lendab on mul suisa kohustus kade olla (kui ma ei oleks siis ei oleks see enam ka mina).

Come one and all
Man and mammal
Side by side
In life’s great gene pool!

Minu paranoiad on tõeks saanud. Rohkem, kui ühe korra olen akna peal kõõlunud, et järgi vaadata kas meie sõiduvahendit varastatakse! Mingi näruse maki paneeli pärast löödi mõtlematult täna öösel meie kallikese (kõrvalistuja poolne) aken sisse ja ei mingit süümepiinu varaste poolt, isegi vabanduskirja ei jäetud! Parimat aega nad tõesti osanud valida… nad suutsid ära oodata kõige s… aja. Oleks nad seda teadnud, et suvel on just seesama aken kahel korral suisa lahti jäänud, oleksid säästnud endeid akna sisselöömise vaevast ja meid uue akna otsimise vaevast!

Iroonia seisneb selles, et öösi kui Härra Nilssoni sünnipäevalt kodu saabusime, naersime, et näe meie auto ikka ootab meid truult ja ei ole viitsinud end ikka veel ära pesta. Me ei tea kas juba siis oli teda rüvetatud. Ja ta ei olnud siin piirkonnas ainuke! Auto vägistajad.

Nii, kevad on käes. Hinges seda ei tunne. Õhus seda ei tunne. Aga kalender ütleb. Eelmise aasta talvel kuulutasin ma, et Everybody’s waiting for springtime, well winter can be cozy too!!!!!! aga tegelikult ju ongi nii… kui on kellegiga jagada neid pikki ja pimedadi talveõhtuid on kõik ilus ja soe. Üksinda siin maailmas toimetada oleks minu jaoks liialt keeruline ja just seepärast on tore, et sind übritsevad soojad sõbrad ja Härra käed. Puhh siin kõrval on taotluslik ja just seepärats netisügavustest välja otsitud. Tundsin, et just tänasesse päeva on täiesti sobiv üks vajalik annus karupeg Puhhi, kahjuks ammu ei ole raamatut lugenud… võtta seda ka hetkel kuskilt ei ole. Aga puudust ma ka ei tunne, sest meie kass on paras karupoeg, kuigi pisut suurema libiidoga, nimelt on noormees oma partneriks valinud lisaks minu käle ka mõnedel hetkedel minu sooja ja karvase rätiku. Peaks suurema aktiivusega otsima hea hinna ja kvaliteedi suhtega loomaarsti Tallinnas aga seni vaatame noormehe tegevusi kurja pilgu ja kisaga pealt, territooriumi ta veel märgistama ei ole hakanud.

Joon kraanivett. Kogu Tallinnas elatud aja jooksul ei ole ma joonud seda keetmata kujul, vähemalt ei mäleta. Ma lihtsalt ei julge. Vanad painajad, mis ei luba selliseid asju korda saata. Usaldan pudeleid ja poelette. Mõned mõtlevad, et olen ehk liiga pips aga nad ei ole pidanud ka kraanist tuleva vee tõttu kahju kannatama. Praegu teen seda lihtstalt sellepärast, et ei leidnud siit majast mitte midagi muud joodavat ja tee isu lihstalt ei olnud. Peaks ütlema, et ei olegi kõige hullem. Alevis kasutame filtriga kannu puhastamiseks aga ikka otsin külamakapist pudelit ja suure tõenäosusega selle sealt ka leian. Kui väike olinräägiti tollal usukmatuid lugusid sellest, kuidas soomlased võtavad Eestisse pudelitega vett kaasa ja meie kraanivett ei joo. Sellest, kuidas välismaal müüakse vett poes, kõik see tundus nii mõttetu raharaiskamisena, sest minu kui väikse tüdruku jaoks oli poes küll palju muud huvitavat. Nüüd ostan ise ka ja poes on terved riiuleid vett täis. Meie veekvaliteet on paranenud (aravatavasti) aga tarbimine ja poest vee ostmine on kasvanud. Ma ei teeks seda kui mul ei oleks oma paranoiasid aga ma pelgan. Kunagi sai kraaniveega mu kodualevis ka sipelgaid kaasa.

Milline minu elu siis hetkel on… hõmm… enamuse ajast mõtlen ma, et peaks koolitööga tegelema ja nagu aravata on jõuan sinna viimasel hetkel, vahel ka üldse mitte. Lõpuni on jäänud 5 võlga (psühholoogia, postmodernism, filosoofia, esteetika ja muusika ajalugu) ning teine seminaritöö ja diplom! Esimese kuue kustutamiseks on mulle aega antud rohkem kui küll aga nüüd on aeg sealmaal, et kaks kuud kõige jaoks! Ei ole kerge see laisa tudengi elu.

Viimased kuud on möödunud praktika rüpes olles, sinna vahele on mahtunud veini ja lõbujanu ning rännakuid, teatrit ja mõned kinoseansid… küll aga mitte koolitöid! Ma tean, et kui ma end kohe ja praegu (viimasel hetkel) kätte võtan siis võib kõik veel õnnestuda. Peab paika panema tähtajad, nii on ehk kõige lihtsam… aga ka nende paikapanemine on raskem kui arvata oskate.

Kool on üldse tabu teema ja sel teemal ei räägi, ainult mõtlen ja siin siis ka kirjutan. Kui ma ükskord selgusele jõuan siis ehk kohtume ka kunagi lõpuaktusel.

Tänane hommik on möödunud äärmiselt laisalt, mis sest et ärkasin juba kell pool 9. Mul on võimalus lihtsalt laiselda, ilma et keegi ütleks et tee midagi. Kass on selle kohapealt vait ainult vahel tahab minu käega seksida (ta on meil hakanud jõudma nooruki ikka). Glamuuri toob mu ellu mu hommikune jogurtiamps ja teadmine, et õhtu saab jälle pimedasse punase valgusega ruumi võluma (tunduvat põnevam, kui tegeleda kunstiinfo kasutamise uurimisega, ausalt!).

Kui mina ostan jäätist kus kaanel on kirjas, et sees on vannillijäätis šokolaaditükkidega, siis ma eeldan ka, et seal on šokolaaditükke. Aga kus sa sellega, peal olid mõned täpid aga muidu puhas blombiir. Pettumus missugune. Hea, et külmkapis suviseid maasikaid oli… täitsa omad ja kodust peenralt pärit, ei valmistanud pettumust.