kes varastas jõehobu?

Öisel ajal on mingi oma võlu. Öösel on arvuti ja veeb ka hoopis teistsugused. Öösel sa mõtled teistsugused asju ja teistsugustest asjadest. Ainult öösiti suudad sa end tagasi viia ajas ja tunda, et neid paari aastat ei olegi mööda läinud ja see kus sa hetkel oled, ei ole Tallinn vaid üks alev keset Eestist. Sa ei ole mitte lõpusirgel vaid alla poole on veel ees, tunne on sama aga ometi nii erinev. Armumine on tunne, mida võiks kogeda aina uuesti ja uuesti… teema on tuttav meile nii paljudele aga see huvitav tunne kestab nii lühikest aega, jah see armumise tunne. See, et tegelikult sa inimest ei tea aga sa jätaks kõik, et teda veel ja veel rohkem tundma õppida, temaga koos hingata öist õhku ja rääkida tähtedest. Jah. Kui eelnevatele aegadele enne Härrat tagasi mõelda siis jääb suhtest just kõige paremini meelde see esimene tunne, see ärevus… pärast tuleb argipäev, koos pettumine ja koos rõõmustamine. Mis tipneb kas siis meeletu pettumisega üksteises või teises isikus, mis lõpuks viib selleni, et koosolemist enam ei ole või selleni, et koos olemine valmistab üha enam rõõmu ja üksi on kuidagi veider, natuke külm, justkui oleks mantel sul keset sügistuult seljast võetud. Natuke üksi on. Ma olen küllaltki iseseisev aga siiski, kui sa oled enda kõrvale leidnud hinge kes vahel viib su taevasse, kuigi tahaks otseteed põrgu minna siis on küllaltki veider olla ilma kaitsva müürita, mis sest, et ma ise seda vahel lõhkuda püüan. Lihtsalt. Sest kes on öelnud, et müürid kestavad igavesti? Olen näinud nende langemist piisavalt palju, et mitte uskuda nende püsimist. Ka seda korterit kardan, öösiti ei armasta, siin on midagi mis mulle ei meeldi, mis teeb mu rahutuks ja ainult Härra kohalolek võib rahu tagasi tuua. Veider, kui palju me vahel võime sõltuda teisest inimesest, kui suure turvatunde ta meile anda võib. Lihtsalt ja niisama, mitte midagi tegemata, lihtsalt sellega, et ta on.

Puu, juuli 2005

Pilt on leitud siia selleks, et aknast välja vaadates on roheliste lehtede nägemise tahtmine. Kohati ma arvan, et nad juba ripuvad seal aga vaadates pean pettuma. Aga lootust juba on. Eile jalutades puudutasin sõrmeotsaga juba väikeseid pungas lehehakatisi. Lootust juba on. Härra pani ka täna minema juba lühikeste pükstega, vist loodab, et nii tuleb suvi kiiremini. Mina „õpin” ja pean seda tegema veel nii mõnedki päevad, loodetavasti ükskord ka ilma jutumärkideta.

Ja muide, soovitan osta (kui juba tellitud pole) ajakirja teater. muusika. kino. Sest sel korral on seal vahel ka väike DVD pealkirjaga eesti kultuurifilm 75. Mõnus vaatamine õppimise vältimiseks.

Ma ei ole omanud mitte midagi uhket, mitte midagi märkimisväärset. Huvi on suurem kui tudengi rahalised võimalused. Aga siiski… praegu võin öelda, et kõige vastupidavam on olnud oma raha eest ostetud Olympose tavaline seep, mis seebi kohta teeb toredaid ja ilusaid pilte. Pärandasin selle emale. Teiseks oli mul õppelaenuga soetatud Pentaxi (Optio S40) digiseep, sellega tekkisid mingid jamad, kui ta ei tahtnud enda mälu enam üldse säilitada jne. Lõpuks kiilus obje ka kinni. Jama. Pilti ei saanud teha, üsna kurb ja veider oli olla. Lõpuks viis Härra pisikese remonti. Kuid samal ajal jõudis minuni teade, et sain ühe fotokonkurssi kolme esikoha sekka ning mulle omandati auhinnaks Sony digiseep. Sellega on nüüd jälle jamad. Pilti saab teha aga tulemus on rikutud erinevate plekkide näol. Ning kuna ma koos auhinnaga ei saanud kaasa garantiid siis peaksin selle nn. väga keerulise remondi eest, mis vajab Prantsusmaale saatmist, maksma 200 euri. Oeh, võtab ohkama küll. Õnneks ei ole mind siiani alt vedanud sügisel Pentaxi müügiraha eest soetatud Canon EOS300, teeb pilti mis mühiseb, hetkel ainul küll mustvalgeid, sest muud ma ses väikeses laboris ilmutada ei saa, ise ja käsitsi. Aga ka mustvalges on võlu, kuigi eile mere ääres oli nii nii kahju, et värvilist filmi sees ei olnud. Ma nüüd ei teagi mis edasi saab. Milline aparaat saab minu järgmiseks kaasalaseks või saab Sony kuidagi hingele puhuda veel. Ei tea.

Ilus? Eks.

Veider, kui soe väljas on. Nii kaua on seda oodatud aga nii äkki tuli ja ei oska sellega midagi peale hakata. Hakkasme Härraga hoopis koristama. Toas. Vein ja siider käivad asja juurde, noh nagu alati.

metsarada, 22.aprill 2006

Laupäevasel päeval sai linnalaps loodusesse, ei noh loomulikult seelik seljas aga kindlaks plussiks oli botikute olemasolu, nii hea oli tatsata. Ei kartnud usse ka. Ei oska karta olevusi mida näinud ei ole. Käisime imelikke radu pidi. Tuult oli ja päikest ka ning seltskonna kaaslased tulid matkalt tagasi koorma pillirooga. Muide, looduses sain teada igasugu asju. Näiteks põder, suur loom, keda mina olin ikka pidanud selliseks suuri kakajunne laskvaks ülburiks on tegelikult elupeen ja poetab hunnikutena ainult nagu masinast tulnud poleeritud pabulaid. Huvitav. Oma suuruse kohta on tal küll äärmiselt pisike pepu, noh, kui pabulate järgi hinnata.

põdra pabulad, 22. aprill 2006

Nägin keset tühermaad ka SAKU õllepurki, küsisin, et kes kurat küll nii võis teha? Sain vastuseks jahimehed. Vat siis jäi mul küll suu lahti. Mina arvasin, et just nemad on sellised tublid loodushoidjad ja üldse toredad inimesed (välja arvatud see, et nad loomi tapavad) kes loodusest hoolivad aga ei! Kalamehed pidid veel hullemad olema. Põlised kalastamiskohad meenutavad prügimäge. Ma nüüd ei tea. Mida sa veel siis tavalisest linnainimestest ootad, kui inimesed kes looduses tihti käivad ei suuda seda hoida ja väärtustada, isegi selle tagamõttega, et nad lähevad ju sinna saaki saama. Hoidke siis seda keskkonda, et teil tulevikus ka oleks midagi püüda/jahtida! Mõistmatud!

Sarapuu õit nägin ka, pildistasin ka aga see oli nii pisike, et ei ole eriti paisata igasuguse kirjususe taustal. Paiselehe aga topin kohe uhkusega siia, vat sulle k.Pelikan! Sul on krookused, mul paiselehed.

paiseleht 22.aprill 2006

Ja kui te huvi tunnete, et miks ma kell neli ööse ikka veel üleval teen ja arvuti taga passin siis võin teie meelerõõmuks teada, et tegelesin “rõõmsalt” koolitööga. Homme on ju see kuramuse tähtaeg ja üritasin oma tööle viimast lihvi andes seda juhendaja standarditele lähemale lükata aga ei mina sinnani jõua. Pole minus seda akadeemilist soont, ei saa minust järgmist peaministrit ega presidenti, pigem olen avatud loovamateks ametikohtadeks. Tahaks, tahaks, tahaks… aga ei saa ja homme hakkan filosoofia eksamiteks õppima. Ei saa kurta, et elu igav oleks. Ausalt. Kuigi hetkel, olen kahe käega nõus kasvõi kojamehega paariks nädalaks kohad ära vahetama aga tingimusel, et peale 26.maid saan tagasi ja kõik tööd tehtud. Vat, see oleks paradiis.

Põdral maja metsa sees

Teen hetkel viimaseid samme teise seminaritöö esitamiseks esmaspäeval. Vaja veel korra juhendajale üle vaatamiseks saata ja siis ongi kõik. Mulle endale meeldib ka kui ma vahel usin olen. Nii tore on tulemusi näha. Siis kui kõik lõpuks tehtud võin peomütsi pähe toppida ning pittu tormata, see oleks ka tore. Kujutan juba ette milline vabadus minu hinge saabub. Halb on tegeleda asjadega, millega tegelemiseks igasugune tahtmine puudub. Kas on olemas inimesi kellele kohustused meeldivad? Minul on tekkinud arusaam, et enamus inimesi ei naudi töid ja tegemisi millega nad end sidunud on. Miks üldse minnakse õppima asju mis ei ole päris sina? Sellepärast, et haridus on tore ja vahva on kõrgkooli lõpudiplomit laua lüüa. Kõigist meist ei saa tulla ärijuhid, fotograafid, psühholoogid jm poppide ametite esindajad. Inimesed tahavad ju palju asju aga tahtmisel ja saamisel on vahe. Ma tahan ka aga näe ka ei saa aga varsti võin öelda, et mul on diplom taskus ainuke probleem seisneb selles, et mida sellega edasi teha? Tööle? Kuhu? Pirtsakas olen ka!

Paul ja Jaanus, märts 2006

Olen vahepeal täiesti unustanus tõsiasja, et käesolev on Eesti teatri jaoks sajas ning, et käimas on TEATRIAASTA! Aasta algas paljulubavalt, vad õnede nädalataga sai külastatud kolme etendust aga siis jäi asi seisma… ja seisab ikka veel. Kahju. Aga järgmise kuu sisse ei ole endale midagi lubanud, isegi kino mitte. Sellised rõõmud tuleb hetkel kõrvale visata ning keskenduda sellele, et 18.juuni saaksin kätte diplomi. Tahaks, tahaks, tahaks näha laval seda kõike mis just naguminu jaoks loodud. Tahaks istuda pimedas saalis ja vaadata suu ammuli lavale. Hetkel pean sellised unistused asendama unistusega kõrgkooli lõpetamisest ja oma kodust. Muidugi, see viimane on üks suur unistus mis hetkel on vaid nädalate kaugusel ja sellest ei ole mul muidugi üldse kurb meel aga ikkagi… alati jääb see loll aga… alati tahaks just seda mida ei saa. Tegelikult ju saaksin, hetkel siin kirjutamise asemel võiksin istuda teatrisaalis aga ma lihtsalt ei luba edale, lihtsalt selle pärast, et oleks mille nimel pingutada. Nagu ka oma juustega ei võtta enne midagi ette kui diplom lauale pandud. Nii käingi ringi sorakil juuste ja teatri ja kino näljaga. Rahuldades end läbi fotosilma ja punase valgusega labori vahetevahel aga ikkagi…

Kirjutan siin oma koolitööd ja imestan. Kuna uurin kunstiinformatsiooni kasutamist (nii litsenseeritud andmebaasid, kui ka Interneti põhised otsivahendid) siis põhiline asi mis välja tuleb on see, et lugupeetud kunstiinfo tarbjad noored (18-23), keskharidusega ja kes on just hetkel need kes õpivad kõrgkoolis ütlevad, peaagu 50 protsendiliselt, et nad ei ole kunagi kuulnud andmebaasidest! Internet on loomulikult peaagu ühehäälselt parimaks kunstiinfo otsivahendiks. Ma saan aru küll, et Internet on hea juurdepääsuga aga kui põhiliseks otsivahendisk on google.com, altavista ja neti.ee siis ei tuleb seal ikka tükk tööd teha, et terasid sõkaldest eraldada.

Olen kahe käega selle poolt, et iga eriala esimesel kursusel peaks olema loeg, kus õpetatakse leidma vajalikku informastiooni erinevatest allikatest (seal hulgas siis ka andmebaasid, veeb, raamatud, ajakirjad). Tutvustataks põhilisi allikaid ja keerulisemaid õpetatakse kasutama. Lihtsalt selleks, et tulevikus endal lihtsam oleks ja raamatukogud ei peaks sisse ostma andmebaase mida lõppkokkuvõttes keegi ikka ei kasuta. Algul kardetakse ikka võõrast asja aga võõras võib omaks saada. Tänapäeva nn infoühiskonnas on nii palju võimalusi, milleks siis piirudada neist vaid vähesega?

Surka ja Hendrik, jaanuar 2006 (skänn)

Pilt läheb rohkem kui 90 protsenti teemast mööda aga ka see piske põnn on ka kunagi infotarbja ja loodan, et tema juba teab ja oskab leida vajaminevat ja väheses müraga informatsiooni.

Soovitus ka: üks väga hea metaotsivahend (ehk kasutab otsingut tehes erinevaid otsimootoreid, s.h ka google ja altavista) on dogpile!

Kõndisin vainul ja nägin üht neidu.
fotoflash