kes varastas jõehobu?

Öisel ajal on mingi oma võlu. Öösel on arvuti ja veeb ka hoopis teistsugused. Öösel sa mõtled teistsugused asju ja teistsugustest asjadest. Ainult öösiti suudad sa end tagasi viia ajas ja tunda, et neid paari aastat ei olegi mööda läinud ja see kus sa hetkel oled, ei ole Tallinn vaid üks alev keset Eestist. Sa ei ole mitte lõpusirgel vaid alla poole on veel ees, tunne on sama aga ometi nii erinev. Armumine on tunne, mida võiks kogeda aina uuesti ja uuesti… teema on tuttav meile nii paljudele aga see huvitav tunne kestab nii lühikest aega, jah see armumise tunne. See, et tegelikult sa inimest ei tea aga sa jätaks kõik, et teda veel ja veel rohkem tundma õppida, temaga koos hingata öist õhku ja rääkida tähtedest. Jah. Kui eelnevatele aegadele enne Härrat tagasi mõelda siis jääb suhtest just kõige paremini meelde see esimene tunne, see ärevus… pärast tuleb argipäev, koos pettumine ja koos rõõmustamine. Mis tipneb kas siis meeletu pettumisega üksteises või teises isikus, mis lõpuks viib selleni, et koosolemist enam ei ole või selleni, et koos olemine valmistab üha enam rõõmu ja üksi on kuidagi veider, natuke külm, justkui oleks mantel sul keset sügistuult seljast võetud. Natuke üksi on. Ma olen küllaltki iseseisev aga siiski, kui sa oled enda kõrvale leidnud hinge kes vahel viib su taevasse, kuigi tahaks otseteed põrgu minna siis on küllaltki veider olla ilma kaitsva müürita, mis sest, et ma ise seda vahel lõhkuda püüan. Lihtsalt. Sest kes on öelnud, et müürid kestavad igavesti? Olen näinud nende langemist piisavalt palju, et mitte uskuda nende püsimist. Ka seda korterit kardan, öösiti ei armasta, siin on midagi mis mulle ei meeldi, mis teeb mu rahutuks ja ainult Härra kohalolek võib rahu tagasi tuua. Veider, kui palju me vahel võime sõltuda teisest inimesest, kui suure turvatunde ta meile anda võib. Lihtsalt ja niisama, mitte midagi tegemata, lihtsalt sellega, et ta on.

Puu, juuli 2005

Pilt on leitud siia selleks, et aknast välja vaadates on roheliste lehtede nägemise tahtmine. Kohati ma arvan, et nad juba ripuvad seal aga vaadates pean pettuma. Aga lootust juba on. Eile jalutades puudutasin sõrmeotsaga juba väikeseid pungas lehehakatisi. Lootust juba on. Härra pani ka täna minema juba lühikeste pükstega, vist loodab, et nii tuleb suvi kiiremini. Mina „õpin” ja pean seda tegema veel nii mõnedki päevad, loodetavasti ükskord ka ilma jutumärkideta.

Ja muide, soovitan osta (kui juba tellitud pole) ajakirja teater. muusika. kino. Sest sel korral on seal vahel ka väike DVD pealkirjaga eesti kultuurifilm 75. Mõnus vaatamine õppimise vältimiseks.

Ma ei ole omanud mitte midagi uhket, mitte midagi märkimisväärset. Huvi on suurem kui tudengi rahalised võimalused. Aga siiski… praegu võin öelda, et kõige vastupidavam on olnud oma raha eest ostetud Olympose tavaline seep, mis seebi kohta teeb toredaid ja ilusaid pilte. Pärandasin selle emale. Teiseks oli mul õppelaenuga soetatud Pentaxi (Optio S40) digiseep, sellega tekkisid mingid jamad, kui ta ei tahtnud enda mälu enam üldse säilitada jne. Lõpuks kiilus obje ka kinni. Jama. Pilti ei saanud teha, üsna kurb ja veider oli olla. Lõpuks viis Härra pisikese remonti. Kuid samal ajal jõudis minuni teade, et sain ühe fotokonkurssi kolme esikoha sekka ning mulle omandati auhinnaks Sony digiseep. Sellega on nüüd jälle jamad. Pilti saab teha aga tulemus on rikutud erinevate plekkide näol. Ning kuna ma koos auhinnaga ei saanud kaasa garantiid siis peaksin selle nn. väga keerulise remondi eest, mis vajab Prantsusmaale saatmist, maksma 200 euri. Oeh, võtab ohkama küll. Õnneks ei ole mind siiani alt vedanud sügisel Pentaxi müügiraha eest soetatud Canon EOS300, teeb pilti mis mühiseb, hetkel ainul küll mustvalgeid, sest muud ma ses väikeses laboris ilmutada ei saa, ise ja käsitsi. Aga ka mustvalges on võlu, kuigi eile mere ääres oli nii nii kahju, et värvilist filmi sees ei olnud. Ma nüüd ei teagi mis edasi saab. Milline aparaat saab minu järgmiseks kaasalaseks või saab Sony kuidagi hingele puhuda veel. Ei tea.

Ilus? Eks.

Veider, kui soe väljas on. Nii kaua on seda oodatud aga nii äkki tuli ja ei oska sellega midagi peale hakata. Hakkasme Härraga hoopis koristama. Toas. Vein ja siider käivad asja juurde, noh nagu alati.