Nii palju on juhtunud. Reedega sai otsa minu enese ületamine ja nüüd on selge, et lõpetan sel aastal kooli. Ise ka veel ei usu. Lootsin tõelist vabanemist, eufooriat, elurõõmu. Peale töö köitmist natuke aega nii nagu oligi. Aga siis… tuli meeletu väsimus, ei suutnud ega ka tahtnud suhelda ja pealesunnitud suhtlus lõppes katastroofiga. Nädalavahetuse veetsin ma korteris remonti tehes… kaevates esiku seina lugematute tapeedikihtide alt välja. Lammutamine, tolm, üksikud söögikorrad, õhtune vann… tere tulemast minu elu uude etappi! Vastu jaanipäeva saab soolaleiba aga kes seda teab, mis aastanumbriks võib sel ajal olla.
Ja peale kõige… reede hommikul suri vanaema. Ma ei osanud, selle informatsiooniga midagi peale hakata. Lihtsalt lasin mööda külgi maha voolata. Rahu ta põrmule. Selgituseks: ma olen alati kõigile öelnud, et mul ei ole vanaema, mitte ühtegi, vanaisa ka ei ole. Kuigi tegelikult oli mul üks vanaema, kes elas linnas minust 50 km. eemal. Vaatamata geograafilisele lähedusele olen teada kaks korda elus näinud. Kord siis kui isa veel elas ja kord siis kui olid matused. Küsisin, kes see naine seal kirstu juures on… Peale seda ta helistas meile paar korda… aga kes tahab endale vanaema, kellest isa kunagi ei kõnelenud, kes lasi oma lapse panna lastekodusse, kellele peielauas oli põhiline probleem, miks me poolikud viina pudelid laule jätame… ta võttis ja valas need kokku. Ta ei tundnud kogu oma elu jooksul meie, kui lastelaste vastu huvi… teda ei olnud olemas ning kuidas suhtuda sellesse, et see olematu on nüüd olematu ehk surnud. Kurb oli… ei mitte sellepärast, et vanaema suri vaid suri minu ainuke side isaga. Kõik mis isast veel maailmas oli elusat, seda ei ole enam. Lõpuni lootsin, et ehk… ma ei olnud omal ajal saanud isa käest midagi uurida, küsida… liiga väike olin. Nii mõnegi küsimuse peale sain vastuse, et räägime sellest siis kui sa suuremaks saad. Need küsimused jäidki vastuseta. Enne sain linnas hooldekodust mööda sõites ikka kõnelda, et näe siin peaks mu vanaema elama… nüüd… tegelikult mind ei huvita kuidas ta maetakse või kes ta matab. Ta suri üksi ja keegi ei tunne temast puudust…
