kes varastas jõehobu?

Teatrilabor esitleb selle hooaja viimast kultuurikolmapäeva
Näha on: TÜ VKA huvijuhi eriala tudengite kõnekat/nostalgilist happeningi ACTUS INTERRUPTUS
Kuulda on: mahe rahvamuusika sugemetega autorilaul Mari Kalkuni ja tema sõprade esituses.

Kutsutakse kuulama/vaatama sisehooaja lõpetamist.

Viimane KuKo toimub

31. mail kell 19:00, Teatrilaboris, Kaarli pst 9 (vanad Salong Teatri ruumid)
Pilet 30.-

Vaata ka. www.teatrilabor.ee

Raporteerin. Hetkel võip igas korteri nurgas näha just sellist suurepärast pilti. Aga u. kahe nädala pärast peaks seal valitsema olukord kuhu saaks ka ööseks jääda jne. Ühesõnaga tahaks sisse kolida. Kuidas me seal hakkame saame? Sellele vastata ei oska.

Nii palju on juhtunud. Reedega sai otsa minu enese ületamine ja nüüd on selge, et lõpetan sel aastal kooli. Ise ka veel ei usu. Lootsin tõelist vabanemist, eufooriat, elurõõmu. Peale töö köitmist natuke aega nii nagu oligi. Aga siis… tuli meeletu väsimus, ei suutnud ega ka tahtnud suhelda ja pealesunnitud suhtlus lõppes katastroofiga. Nädalavahetuse veetsin ma korteris remonti tehes… kaevates esiku seina lugematute tapeedikihtide alt välja. Lammutamine, tolm, üksikud söögikorrad, õhtune vann… tere tulemast minu elu uude etappi! Vastu jaanipäeva saab soolaleiba aga kes seda teab, mis aastanumbriks võib sel ajal olla.

Ja peale kõige… reede hommikul suri vanaema. Ma ei osanud, selle informatsiooniga midagi peale hakata. Lihtsalt lasin mööda külgi maha voolata. Rahu ta põrmule. Selgituseks: ma olen alati kõigile öelnud, et mul ei ole vanaema, mitte ühtegi, vanaisa ka ei ole. Kuigi tegelikult oli mul üks vanaema, kes elas linnas minust 50 km. eemal. Vaatamata geograafilisele lähedusele olen teada kaks korda elus näinud. Kord siis kui isa veel elas ja kord siis kui olid matused. Küsisin, kes see naine seal kirstu juures on… Peale seda ta helistas meile paar korda… aga kes tahab endale vanaema, kellest isa kunagi ei kõnelenud, kes lasi oma lapse panna lastekodusse, kellele peielauas oli põhiline probleem, miks me poolikud viina pudelid laule jätame… ta võttis ja valas need kokku. Ta ei tundnud kogu oma elu jooksul meie, kui lastelaste vastu huvi… teda ei olnud olemas ning kuidas suhtuda sellesse, et see olematu on nüüd olematu ehk surnud. Kurb oli… ei mitte sellepärast, et vanaema suri vaid suri minu ainuke side isaga. Kõik mis isast veel maailmas oli elusat, seda ei ole enam. Lõpuni lootsin, et ehk… ma ei olnud omal ajal saanud isa käest midagi uurida, küsida… liiga väike olin. Nii mõnegi küsimuse peale sain vastuse, et räägime sellest siis kui sa suuremaks saad. Need küsimused jäidki vastuseta. Enne sain linnas hooldekodust mööda sõites ikka kõnelda, et näe siin peaks mu vanaema elama… nüüd… tegelikult mind ei huvita kuidas ta maetakse või kes ta matab. Ta suri üksi ja keegi ei tunne temast puudust…

Me Härraga otsustasime aja rattad taas pöörlema lükata. Kas hunt selle käigus oma elu pikendab või mitte, seda ei tea.

p….e!

Teate, mulle hakkab ühe enam tunduma, et paljudele on lõputöö puhtaks formaalsuseks, et saada ükskord see diplom kätte ja oma eluga rahulikult edasi minna. Ei, ma ei kahtle, et on andunud uurijaid, kes suudavad ja tahavad oma erialal midagi ära täha ning 3+2 süsteemis on ju oluline ka end sinna peale kolme sokutada, sest nagu ma aru saan ei ole selle bakaga midagi suurt peale hakata. No minul seda 3+2 ei ole ja väga hea, et ole aga sellegipoolest olen koolis venitanud juba 4 aastat (nominaalaeg) ning üritan selle formaalsusega nüüd hakkama saada, puhtalt selle pärast, et asjaga ühele poole saada. Hinne? Kui ütlen, et see ei loe, siis valetan. Aga tehtud töö eest saab ikka väärt palga ja minu töö nüüd nii suur küll ei ole ning ei pinguta ka, et oleks.

Homsed lehed pasundavad kõik niikuinii Eurovsionist, seega ei hakka siin parastama vaid kirjutan vaid, seda ma ju ütlesin, et te ei pääse edasi! ETV veebilehelt euro blogi peale sattudes, tundus küll, et seal kohapeal on kuumus ikka tugevalt juba Reikopile lagipähe paistnud. See euro blogi on üldse üks mõttetu üritus, liiga hilja avatud, liiga vähe informatsiooni jne. Viug, viug, viug… teate täitsa paha siga olen, kel mitu viga… Äh. Teeks äkki nii, et järgmine kord ei osaleks äkki? Või oleks see liialt suur katastroof eestlastele?

Härra on haige aga näe räägitakse, et naer pidi raviv olema… seega talutasime endeid päeval kuidagi CCPsse. Härral oli küll tõeline kosmos aga saime kuidagi ikkagi sinna seitsmendasse saali. Jääaeg 2. (Sry, Ma… idee tuli liiga kiirelt ja teostus samuti). Eestikeeles on ok, inglise keeles näinud ei ole, turtsuda vahepeal sain aga õhtuks olin juba ära unustanud, et kinos käisin. Ja nagu ikka… esimene osa on alati parem, isegi Kruusementi (Lutsu) Kevade oli parem kui Suvi ju! Noh nähtud see multikas nüüd. Rohkemaks mu aju hetkel niikuinii võimeline ei ole.

Diego: That ice is lookin’ pretty thin.
Sid: Sure it’s thin. But it’s strong enough to hold a 10 ton mammoth and a nine ton possum.

Tartu, õhkõrn nublunn, mai, paberilt skänn.

Ma tundsin, et pean täna veel seda ka tegema, et selle siia lisama, noh. Muide otsin koristajat: kes viitsiks, oskaks teha Härra skänneri saastast puhtaks, et ma need pilte siia ilma liigsete ebemeteta üles saaks. No minus ei ole seda koristaja soont kunagi olnud. Juba lapsena arvasin, et toa koristamine tähendab asjade silma alt ära lükkamist. Voodi alla, kardinate taha ja nii edasi. Kuid Härra ikka üritab mind sellel teemal kasvatada, jõudu ja jaksu talle! Ei ole minus seda Eestlase usinust ja töötahet, mille pärast eesti naised soome meeste seas varem ikka hinnas olid, nüüd tullakse neid siia lihtsalt seksima. Mitte, et ma asjast midagi teaksin, Härra on puhast tõugu eestlane. Ausalt, ikkagi sepa lapselaps!

Appi, ma ei pannudki tähele, et väljas on valgeks läinud. Jah, sinine taevas ja puha. Võib öelda, et nende möödudnu pimedate tundide jooksul ma diplomiga ma isegi jõudsin kuhugi aga valmis ei ole veel siiski midagi. Deem seda filosoofiat mis ei lasknud mind sellele juba eelmine nädal keskenduda.

Asoo jah, kui külm on käskige (ära võta nüüd sõna-sõnalt, eks) oma voodikaaslasel haigeks jääda. Palaviku juurde käib ka mõnusalt radiaatori soe keha. Nämma. Mis viibki mõttel, et peaks nüüd tekile ja voodile kuidagi vaikselt lähenema.

Annaks endale ka praegu ühe keretäie, et ma nii laisk olen aga mis ma sinna teha saan, et mulle ei meeldi teha asju mis mind ei köida. Isegi mitte sellepärast, et näiteks tulemus hea tuleks, pärast hea öelda: näe lõpetasin keskkooli medaliga, kõrgkooli cumlaude! Ei huvita. Keskas õppisin vaid asju mis meeldisid, seega jätame sealt nimekirjast välja reaalained… praegu teen diplomit, teema on mingil määral huvitav (no sõna kunst on sees) aga nõuab minult seda neetud akadeemilisust mida mul ei ole. Ja kuidas öelda ära töökohale Tallinna kesklinnas? Nu, hetkel ma veel keerutan. Mis, ma sinna teha saan, et tegelikult ma ei taha nende asutuses töötada, mis sest et nad mulle kui “eeskujulikule ja tragile” tudengile kunagi arvestatavas suuruses stipendiumi pihku pistsid, ma ei mäleta, et see mind millekski kohutanud oleks. Deemm… peale raha tõi see ainult häda kaela, ma ei saa olla loll ja rumal, kuna õppejõud ütlevad, et nad ootavad minult midagi (müstika!), et ma peaksin nende standarditele vastama! Ma tahaks neile öelda, et need aastad on läinud kuidas nad on läinud, nende räägitud tarkuses on mul ununenud kaks nädalat peale loengu lõppemist, seega ei saa nad minult oodata suuri tegusid erialal, mis sest et mu keskmine hinne kippus vahepeal sinna kõrgemasse poode (muide, ise ka imestasin…).

Aga just inimesed olid need kes tegid minu viimase nelja aastase reisi rakendusliku kõrgkooli avasrustesse eriliselt lendamisväärseks. Pildidl on kaks neist. Äuse ja Ka.

3.mai 2006, Viljandi. Skänn paberilt