kes varastas jõehobu?

Jaanipäev oli nagu oli. Piltide pealt oli juba näha, noh nagu tavalisel õnnestus mul ka sel korral nina päeval viltu ajada ja solvunut mängida, minu soovimatus üleplaneerida viib viimasel ajal selleni, et polegi plaane ja teised on juba oma plaanid muud moodi sättinud ning sina pead leppima sellega mis on. Ja nagu tavaliselt see mis mul on ei rahulda mind. Aga Härra vedas mind lohutuseks natuke mööda Läänemaad ringi, nii et bensiin pidi osa saama, siis olime sunnitud maa tanklas auot jootma aga võta näpus, maal peale bensiin 95 ja disla ei müüda, kuigi kaugel vaatasime, et 98 on ka olemas. Tutkit. Toru oli kinni keeratud. Aga, et mitte tee peale jääda jootsime valget luksmasinat sellega mis oli.

Käisime:
Kuliste aas - looduskaunis koht, kus eelneval päval oli pidu peetud, järeldasime sellest, et lõkkekoht veel suitses ja see oli üle kuhjatud erineva taaraga (kui sinna sai veetud, miks siis ära ei saanud? see ei põle ju!);
Nõva (jah, see sama, kus veebruaris kogu see reosus oli)- suurepärane rand, liiv ja lained ja RMK onne läheduses nii mõnigi, jaanilaupäeva puhul oli sinna ka paras seltskond inimesi kogunenud. Sain ka oma varbad vette visata. Palju vaadata ei saanud aga nüüd teame kuhu järgmine kord veel minna.

Pelikan lubas mulle karikakardest pärga punuda, pean vist täna alevisse sõitma…

24.juuni 2006 Harjumaa

Julge mees, kes naisele püssiga (mis sest et õhupüssiga) laskmist õpetab.

Muide, kui osta siidrit ja sellest umber pool või natuke vähem ära juua ning kogemata see sügavkülma unustada (poest ostes oli see liiga soe) siis järgmine päev saab siidrijääd. Uut sorti jäätis ja natuke pähe hakkab ka.

Kõik olid kohal.

Tuli põles.

Siga oli vardas.

Meil ei ole kärbsepiitsa vaja, meil on kass. Ta saab suurepäraselt nende väheste kärbestega hakkama kes tee aknast tuppa leiavad.

Helkur, cum laude, 21.juuni 2006

Kuigi üritan võimalikult vähe etendada seltskonna piltniku rolli, vahel siiski lihtsalt ei saa. Inimesed on nii ilusad… (eile oleks ka kroonikale paraja kaadri saanud aga ei taha vaeseid näitlejaid piinata, kes värsket kuulujuttu tahab siis minult seekord saab) Eile sai kaks sõbrannat ülikooli “koorma” ülgadelt veeretatud, et tegelikult siiski sügise jälle kooli minna. Mulle see kolm pluss kaks süsteem ei istu.Kolme aastase bakaga pole ju tegelikult miskit peale hakata. Ma sain neljaga rakenduliku, lähen tööle, millalgi. Tegelikult tahaks õppima aga mitte siis magistrisse vaid algusest peale… keeruline… aga ei saa… raha tahetakse ja laene on meil Härraga kahepeale rohkem kui küll.

Mu niigi hädise seebika välk ütles keset õhtut üles, seega ärge oodake eriti pilte, remondist ja muust. Ma lihtsalt vihkan seda seepi hetkel ja kättevõtmine tundub tema liigne hellitamine. Nagu öeldakse, et tasuta lõunaid pole olemas, seega tasuta ühe pildi eest saadud aparaat peakski katiki minema, et ma ikka tootjale midagi sisse ka tooks, garantii paberi jätsid nad ju tühjaks. Minuga lihtsalt juhtub viimasel ajal: kassi hammustus, mis käe paiste ja sidemesse ajas, odraiva silmas aktusel, remondikäigus kukkus üks terav nurk pähe, seep andis otsad, all lehe järgi käin hommikuti tavaliselt kaks korda jne. Mul on pidevalt tunne, et varsti jään auto või trammi alla.

18.06.06 Tuduhiir peale aktust

Jube, inimene kes teab mida ta fotodelt ootab (erit kui ta seal ise peal on) ei tohiks ilma eelneva instruktsioonide andmist teisi fotografeerima lasta. Ühesõnaga on nüüd tulemuseks see, et pilte mul endast aktuselt eriti palju näidata ei ole, ka mitte ühtegi sellist kus ma üksinda pealaest jalatallani näha oleksin. Ma olen vist liiga nõudlik, kui tahan, et inimene kes pilti teeb tegutseks fotograafina mitte lihtsalt klõpsutajana. Fotograaf peab häält tegema, sättima ja õiged asjad kaadrisse saama. Ma ei pahanda tegelikult üldse, ma ise ei märganud juhendada. Järgmine kord olen targem. Tuduhiirest on kiire klõps peale vastuvõttu tehtud minu poolt aga näe ka ise suutsin käe poolikuks jätta, deem.

Jääkülm vahuvein ja ilma õlita praetud (soojendatud) vorstid Porgandi Pillega. Remondi ajal on see juba luksus ja romantika. Ikkagi hingad oma köögi aknast sooja suveöö õhku ning paitad väsinud varvastega külma radiaatorit. Oh, mis sa hing ikka oskad tahta. Panime külmiku tööle, nüüd tuleb ka meie majja külm vesi ja kesvamärjuke, Nummi saab piima ja mina homikuti värsket süüa. Elu hakkab elu kuju võtma, enne oli lihtsalt remont.

Ja kui teil mõni plaat kadunud on siis vaadake oma CD mängijasse, mis sest, et peaaegu kunagi seda ei kasuta, on ju arvuti ja emmpeekolmede ajastu. Minu kaua kadunud Genkude plaat on leitud!

Istun kodus. Aga ma ei kurda, siin on hea ja jahe. Mulle sobib, et meile paistab korterisse vaid õhtupäike. Istun ja valvan kassi ning töömeest, kes viimistleb juba kella hommikul kella kümnest saati aknaid, umbvenelane loomulikult, aga nii palju eesti keelt purssis, et küsida kas ta köögis suitsu võib teha – ma lubasin. Lõunatundi ta pidannud ei ole, täitsa üksi rabeleb, nii et korter lausa haiseb higi järgi. Ma ei oska midagi muud teha, kui kasutatda kellegi poolt vabalt levitatavat internetti ja vaadata mõnd filmi (Corpse Bride), siin ei ole ruumi midagi muud teha. Eelmine kord, kui aknaid ette pandi oli hullem, siis istusin trepikojas ja õues kivil aga aega läks vähem, prahti ja lärmi oli rohkem.

Ma ei saa aru, kuidas saab olla eestimaal asuvas firmas tööl umbvenelased, kes tõesti ei suuda end mulle selgeks teha, tellija nime järgi peaks olema isegi väga aru saada, et tegeist on eestlasega, miks siis saata siia selliseid kes keelt ei valda, mis sest et Koplisse! Või olme meie süüdi, et vene keelt ei oska? Sry, aga ma tõesti ei saa millestki aru, kuigi tahaks. Eile käis ka üks kõrges eas, põlvedest veninud dressides vene mutt ukse taga, ta ei osanud samuti sõnagi eesti keelt (vist naaber mul ja siin juba kaua elanud) ning kõige tipuks katsus ta enne ust ja siis alles koputas.!Meil on nüüd uks kogu aeg lukus. Hakka või Ainot taga igatsema (naaber Kadriorus), haritud eesti daam, kes turule minnes end üles lööb, õppinud filoloog, kunagi oli laulja ja mehele sai ka heliloojale, nüüd elab üksi ja on sundüürnik. Kinkis meile lille, samovari, šokolaadi ja vahuveini! Haruldane.

Viimasel ajal olen nii mõndki filmid ära näinud. Kinos küll vaid korra käinud aga siiski.
The SpongeBob SquarePants Movie
Match Point
In Her Shoes
Under the Tuscan Sun

Need neli on meelde jäänud. SpongeBob (KäsnaKalle) lihtsalt pidi ära vaatama, David Hasselhoff kiirkaatrina on midagi naljakat. Kinos ei ole viimasel ajal midagi vaadata (Sõprusesse ei ole kahjuks jõudnud), kuid leidsime kavast Woody Alleni uue teose Match Point ja ei pidanud pettuma. Vahel elus on tõesti nii, et kõik oleneb sellest kummale poole võrku pall kukub, kas sa kaotad või võidad. Film venis algul aga lõpul olin täiesti rahul ja tõusin punaselt toolilt hea tundega (Muide, miks kinotoolid peaaegu alati punased on?). Ülejäänud kaks on lihtsalt head naistekad. Under the Tuscan Sun tõi ka minus välja igatsuse ära minna, natukeseks, mitte elama. Purjetada natuke ringi ja siis taas naasta oma keele ja kultuuri keskkonda. Lihtsalt selleks, et saaks ja mõistaks ja näeks kuidas elevad inimesed mujal, ei ma ei soov näha triumfikaart (kuigi ka see ei ole välistatud) vaid tahaksin hoopis äkki mõne prantslasega lobiseda ja näppida viinamarja istanduses marju, mekkida võõramaiseid jooke ja teada mida mõtlevad maailmast hiina koolitüdrukud. Äh, imalaks läks. Ühesõnaga filme vaatan, et leida väljapääsu igapäeva maailmast, näha maailma mõne teise inimese (režissööri) silme läbi.

Deem, et siia kirja vaid usa teosed said aga näe, neid muid on raske kätte saada. Asoo jah, kunagi vaatamata jäänud põhjanaabrite Pahat Pojat ei vastanud mu lootusele, ma ei tea mida ma tahtsin. Saavutus loomulikult missugune aga kuidagi uniseks kiskusin ja filmi ajal magaa jäämine ei ole vist hea märk.

18.juuni 2006, linnud

Diplom käes ja kool läbi. Remont ikka kestab. Kolisime siia remondi keskele, lõplikult lahkunud Kadriorust ja saabunud Koplisse. Käsi paraneb ja silma paistetus alaneb. Kõik liigub positiivsuse poole? Ei tea…