kes varastas jõehobu?

Istun kodus. Aga ma ei kurda, siin on hea ja jahe. Mulle sobib, et meile paistab korterisse vaid õhtupäike. Istun ja valvan kassi ning töömeest, kes viimistleb juba kella hommikul kella kümnest saati aknaid, umbvenelane loomulikult, aga nii palju eesti keelt purssis, et küsida kas ta köögis suitsu võib teha – ma lubasin. Lõunatundi ta pidannud ei ole, täitsa üksi rabeleb, nii et korter lausa haiseb higi järgi. Ma ei oska midagi muud teha, kui kasutatda kellegi poolt vabalt levitatavat internetti ja vaadata mõnd filmi (Corpse Bride), siin ei ole ruumi midagi muud teha. Eelmine kord, kui aknaid ette pandi oli hullem, siis istusin trepikojas ja õues kivil aga aega läks vähem, prahti ja lärmi oli rohkem.

Ma ei saa aru, kuidas saab olla eestimaal asuvas firmas tööl umbvenelased, kes tõesti ei suuda end mulle selgeks teha, tellija nime järgi peaks olema isegi väga aru saada, et tegeist on eestlasega, miks siis saata siia selliseid kes keelt ei valda, mis sest et Koplisse! Või olme meie süüdi, et vene keelt ei oska? Sry, aga ma tõesti ei saa millestki aru, kuigi tahaks. Eile käis ka üks kõrges eas, põlvedest veninud dressides vene mutt ukse taga, ta ei osanud samuti sõnagi eesti keelt (vist naaber mul ja siin juba kaua elanud) ning kõige tipuks katsus ta enne ust ja siis alles koputas.!Meil on nüüd uks kogu aeg lukus. Hakka või Ainot taga igatsema (naaber Kadriorus), haritud eesti daam, kes turule minnes end üles lööb, õppinud filoloog, kunagi oli laulja ja mehele sai ka heliloojale, nüüd elab üksi ja on sundüürnik. Kinkis meile lille, samovari, šokolaadi ja vahuveini! Haruldane.

Viimasel ajal olen nii mõndki filmid ära näinud. Kinos küll vaid korra käinud aga siiski.
The SpongeBob SquarePants Movie
Match Point
In Her Shoes
Under the Tuscan Sun

Need neli on meelde jäänud. SpongeBob (KäsnaKalle) lihtsalt pidi ära vaatama, David Hasselhoff kiirkaatrina on midagi naljakat. Kinos ei ole viimasel ajal midagi vaadata (Sõprusesse ei ole kahjuks jõudnud), kuid leidsime kavast Woody Alleni uue teose Match Point ja ei pidanud pettuma. Vahel elus on tõesti nii, et kõik oleneb sellest kummale poole võrku pall kukub, kas sa kaotad või võidad. Film venis algul aga lõpul olin täiesti rahul ja tõusin punaselt toolilt hea tundega (Muide, miks kinotoolid peaaegu alati punased on?). Ülejäänud kaks on lihtsalt head naistekad. Under the Tuscan Sun tõi ka minus välja igatsuse ära minna, natukeseks, mitte elama. Purjetada natuke ringi ja siis taas naasta oma keele ja kultuuri keskkonda. Lihtsalt selleks, et saaks ja mõistaks ja näeks kuidas elevad inimesed mujal, ei ma ei soov näha triumfikaart (kuigi ka see ei ole välistatud) vaid tahaksin hoopis äkki mõne prantslasega lobiseda ja näppida viinamarja istanduses marju, mekkida võõramaiseid jooke ja teada mida mõtlevad maailmast hiina koolitüdrukud. Äh, imalaks läks. Ühesõnaga filme vaatan, et leida väljapääsu igapäeva maailmast, näha maailma mõne teise inimese (režissööri) silme läbi.

Deem, et siia kirja vaid usa teosed said aga näe, neid muid on raske kätte saada. Asoo jah, kunagi vaatamata jäänud põhjanaabrite Pahat Pojat ei vastanud mu lootusele, ma ei tea mida ma tahtsin. Saavutus loomulikult missugune aga kuidagi uniseks kiskusin ja filmi ajal magaa jäämine ei ole vist hea märk.

18.juuni 2006, linnud

Diplom käes ja kool läbi. Remont ikka kestab. Kolisime siia remondi keskele, lõplikult lahkunud Kadriorust ja saabunud Koplisse. Käsi paraneb ja silma paistetus alaneb. Kõik liigub positiivsuse poole? Ei tea…