kes varastas jõehobu?

loomaaias, lind, 20.juuli 2006

Kallid sõbrad, kes täna Tallinnas viibivad siis neile teadmiseks, et võivad rõõmuga minuga ühendust võtta ja Stroomi randa pannkooke mekkima tulla! Tähistame minu ühe eluetapi lõppu ja teise algust. Vaikselt aga mõnuga.

matk, Pakri poolsaarel

Käisime täna naabritega matkamas… elektrirongiga, Pakri poolsaarel. (Härra pidi seekord erinevatel asjaoludel koju jääma) Äratus oli hommiku kell 6:50! Kell 8:35 lahkus inimestest pungil rong Baltast Paldiski poole! 14 km. ja päev on korras, mõnus jalutuskõik lääskava päikese (punanahana pean homme fotograafi juurde minema!) ja jahutava tuule käes! Matka ise aga äärmiselt tervitav ettevõtmine, kuna kõik oli rahvale tasuta ning kuulu järgi oli kohal u. 600 pead imikust raugani. Linnarahavas saab ka liikuma! Aga matku toimub veelgi ning lähemalt võib nendega tutvuda sellisel lehel http://matkad.elektriraudtee.ee …

Sünnipäev on ka täna. Olen tänase päevaga bloginud kokku juba 2 aastat. Päris hulk postitusi ja mõtteid on avalikuks saanud, paljud neist ka väärt näitamist olid… seda ma ei tea aga mingi vajadus on mul alati olnud kirjutada, koolikirjandeid ju enam ei ole ja niisama kaustikusse oma kurbade mõtete kirjutaja pole kunagi olnud. Blog on ka välja söönud mu aastaraamatu, mida pidasin alates aastats 1999(!), kus on kirjas kõik teatriskäigud, kohtumised, kellaajad ja mõnikord ka keelepeks. Kuid tänavuse aastane roheliste nahkaantega märkmik on märkamatult pooleldi tühjaks jäänud… kahjuks. Ise olen ka natuke kurb traditsiooni katkemise üle aga kuidagi ununeb ja tagantjärgi kirjutamine ei ole enam see… varem olid igavad loengud ja muud vabade kätega kuulamiskohustustel osalemine minu märkmiku täitmise ajaks aga nüüd… tööl ju pead tööd tegema, kuid arvuti taga istudes võib vahel ka muud teha, seega blog hetkel on ja hetkel jääb ka kolmandaks aastaks. Alusasin 30.juulil 2004 bloggeri keskonnas ja olen jõudnud oma pajatuste teise osani, mis sai alguse koos käesoleva aastaga.

Ma ei saa aru, kuidas saab 11 aastat kellegi puudumist ikka nii valus olla ja igapäevaselt tuntav? Ei möödu nädalat (päeva öelda oleks liidaldus) kui ma ei mõtle, selle peale mis TEMA teeks, misa ta ütleks ja mida arvaks ja kuidas elus siis oleks kui TEMA oleks siin. Kuidas saab inimese puudumine elust nii valus olla ka nii palju aastaid hiljem? Miks? Miks ta läks? Seda ei tea keegi. Ma ei pea viha aga ome teguviisiga viis ta minema osa minust… enda… ja sellest rääkimine tundub mõttetu, ta elab minus nii nagu ma teda oma lapsesilmadega mäletan. 11. aastat nii valustat puudumist…

pea nüüd valutab. põhjuseid võib olla mitmeid… keemia, pinged jms. remont? idiootsus? nürimeelsus? ei teagi mida arvata või öelda, üritan võimalikult vait olla… ma olen vaidlev inimene ja viimasel ajal on minu arvamuste avaldamisest pigem tüli kui kasu olnud. Härraga saab hakkama, temaga vaidleme oma vaidlemised selgeks ja kumbki ehk ikka lõpuks peale jääb või tuleb kuldne kesktee aga on teisi inimesi, kellega peab suhtlema aga kellega on võimatu suhelda. pimedus, pimedus, pimedus… olen väsinud nii vaimselt, kui füüsiliselt… kuigi peaks hetkel end välja puhkama kõigest, kõigest… sest ega töö juureski need pinged tulemata jää… neid on igal pool ja siis ma võin plahvatada… tahan voodisse, voodisse… voodi on seinaääres püsti…