kes varastas jõehobu?

loomaaias, lind, 20.juuli 2006

Kallid sõbrad, kes täna Tallinnas viibivad siis neile teadmiseks, et võivad rõõmuga minuga ühendust võtta ja Stroomi randa pannkooke mekkima tulla! Tähistame minu ühe eluetapi lõppu ja teise algust. Vaikselt aga mõnuga.

matk, Pakri poolsaarel

Käisime täna naabritega matkamas… elektrirongiga, Pakri poolsaarel. (Härra pidi seekord erinevatel asjaoludel koju jääma) Äratus oli hommiku kell 6:50! Kell 8:35 lahkus inimestest pungil rong Baltast Paldiski poole! 14 km. ja päev on korras, mõnus jalutuskõik lääskava päikese (punanahana pean homme fotograafi juurde minema!) ja jahutava tuule käes! Matka ise aga äärmiselt tervitav ettevõtmine, kuna kõik oli rahvale tasuta ning kuulu järgi oli kohal u. 600 pead imikust raugani. Linnarahavas saab ka liikuma! Aga matku toimub veelgi ning lähemalt võib nendega tutvuda sellisel lehel http://matkad.elektriraudtee.ee …

Sünnipäev on ka täna. Olen tänase päevaga bloginud kokku juba 2 aastat. Päris hulk postitusi ja mõtteid on avalikuks saanud, paljud neist ka väärt näitamist olid… seda ma ei tea aga mingi vajadus on mul alati olnud kirjutada, koolikirjandeid ju enam ei ole ja niisama kaustikusse oma kurbade mõtete kirjutaja pole kunagi olnud. Blog on ka välja söönud mu aastaraamatu, mida pidasin alates aastats 1999(!), kus on kirjas kõik teatriskäigud, kohtumised, kellaajad ja mõnikord ka keelepeks. Kuid tänavuse aastane roheliste nahkaantega märkmik on märkamatult pooleldi tühjaks jäänud… kahjuks. Ise olen ka natuke kurb traditsiooni katkemise üle aga kuidagi ununeb ja tagantjärgi kirjutamine ei ole enam see… varem olid igavad loengud ja muud vabade kätega kuulamiskohustustel osalemine minu märkmiku täitmise ajaks aga nüüd… tööl ju pead tööd tegema, kuid arvuti taga istudes võib vahel ka muud teha, seega blog hetkel on ja hetkel jääb ka kolmandaks aastaks. Alusasin 30.juulil 2004 bloggeri keskonnas ja olen jõudnud oma pajatuste teise osani, mis sai alguse koos käesoleva aastaga.

Ma ei saa aru, kuidas saab 11 aastat kellegi puudumist ikka nii valus olla ja igapäevaselt tuntav? Ei möödu nädalat (päeva öelda oleks liidaldus) kui ma ei mõtle, selle peale mis TEMA teeks, misa ta ütleks ja mida arvaks ja kuidas elus siis oleks kui TEMA oleks siin. Kuidas saab inimese puudumine elust nii valus olla ka nii palju aastaid hiljem? Miks? Miks ta läks? Seda ei tea keegi. Ma ei pea viha aga ome teguviisiga viis ta minema osa minust… enda… ja sellest rääkimine tundub mõttetu, ta elab minus nii nagu ma teda oma lapsesilmadega mäletan. 11. aastat nii valustat puudumist…

pea nüüd valutab. põhjuseid võib olla mitmeid… keemia, pinged jms. remont? idiootsus? nürimeelsus? ei teagi mida arvata või öelda, üritan võimalikult vait olla… ma olen vaidlev inimene ja viimasel ajal on minu arvamuste avaldamisest pigem tüli kui kasu olnud. Härraga saab hakkama, temaga vaidleme oma vaidlemised selgeks ja kumbki ehk ikka lõpuks peale jääb või tuleb kuldne kesktee aga on teisi inimesi, kellega peab suhtlema aga kellega on võimatu suhelda. pimedus, pimedus, pimedus… olen väsinud nii vaimselt, kui füüsiliselt… kuigi peaks hetkel end välja puhkama kõigest, kõigest… sest ega töö juureski need pinged tulemata jää… neid on igal pool ja siis ma võin plahvatada… tahan voodisse, voodisse… voodi on seinaääres püsti…

Vajan aktiivset puhkust aga ei oska seda kuskilt otsida, seega homme sulgen end laborisse, pimedusse ja kemikaalide kätte. (: Polegi ammu hinganud sisse ilmutaja, stopi jms aurusid, kaifi saan aga pigem vaimse… loomine on mulle meeltmööda ja nii ilmutades, tunned kuidas asi tekib, areneb ja saab tervikuks. Kui ma nendega vaid rohkem rahul oleks.

Seadsime eila õhtu Härraga sammud naaberpoolsaarele - Paljassaarde. Võtsime rattad ja muudkui sõudsime. Kuna varem ei olnud seal käinud ei saa kiita kuidas Katariina kai (oh, milline miljonivaade!) ümbrus puhtas on tehtud aga seda küll, kui sealt natuke eemal üritasin merevees oma kleepuvaid käsi pesta siis sain tunnistust sellele, et see vesi seal meres haiseb. Kuidas nad seal rannaalal küll ujuda saavad? Lehtedes oli ka kirjas suurelt, et ei soovitata ujuda, mind sinna vette küll miski ei tõmmanud. Poolsaar ise oli huvipakkuv, nagu Tallinnale kohane leidsime täitsa korraliku toa vanast sõjaväebarakist, tuba oli küll tänapäevane, sees diivan, voodi, laud ja isegi peegel ning siinkohal peaks ära mainima, et tõenäoliselt oli tegemist inimeste elupaigaga, kes kodu omas omanduses puudub. Sealt leidsin ka lammutatud nuku, kelle mõtetes kohe Mädand Harryks ristisin.

Mädand Harry oli elus helgemat poolt otsiv aga sattus ikka pimeduse poole peale ning nii vaatavad ta silmad ka praegu: üks pimedusse ja teine valgusesse.

Poolsaare teed olid suhteiselt ekstremsed minusuguse asfaldisõitjale ja need 16 km. olid päris väsitavad aga pärast Rahu poe ees mahlapulka süüa oli seda meeldivam.

Teine retk poolsaarele on meil veel ees, kuna ilm kippus ära vajuma jõudsime õhtal avastada vaid Väikse-Paljassaare, suur on veel ees.

Tallinnal on Paljassaarega omad plaanid – Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneering

Nüüd on see siis läbi. Nädal veel ja kõik, otsas, igaveseks. 1.august on päev mil alustan tööinimese elu. Veider on. Kõik ja ometi mitte kõik, uus algus? lõputa algus?

Lehest nüüd lugesin, et USA oma.

Tallinna reidil seisab juba 16. juulist alates USA transpordilaev USNS LCPL Roy M. Wheat, mis on täidetud tankide ja muu sõjavarustuse ning abivarustusega humanitaarkriiside puhuks. Päevaleht

Eile käisin korra paradiisis. Naljalt ei leia Eestist hetkel täiesti inimtühja ning mõnusat liivaranda aga Aegnal oli. Visuaalselt rikkus idülli reostatud metsaalune, kõik kohad olid täis erinevad pudeli ja purgitaarat ning lõkkeaseme ümbert ei oldud isegi viitsitud oma asju kokku korjata, lihtsalt oli sinna laiali jäetud… ja enne sadamat oli ka näha mitmeid prügikotte. Kallid kaasmaalased, enne saarele sisenemist on teil isegi võimalust näha silti, et saareke on looduskaitse all. Kas teil ei ole siis paha tagasi tulla saarele, kus vedeleb eelmistest sinna mahajäetud prügi? Jaksad kaasa võtta jaksad ka tagasi viia (isegi kergem peaks olema). Igatahes väärt saareke Tallinna külje all. Vaatamist seal oli ja plaan on minul küll selline, et ükskord võiks tagasi minna. Saab laevaga sõita jne.

1911 a. Peeter Suure merekindluse projekti raames rajatud kaitsepatareisi varemetes. Saarel oli teisigi. Inimesed annavad aimu, kui suur patarei tegelikult on…

patarei seespoolt vaadatuna. kunagi oli siin suur kahur…

teispool saart

Kes tahab minna: võtku teadmiseks, et sinna käib laev JUKU (Mereakadeemia õppelaev. Ehitatud 1953. aastal STB-tüüpi kalatraaleriks, kuid ehitati 1982. aastal ümber õppelaevaks. Info allikas Postimees) Piritalt. Hommiku saab saarele juba 8.45 ja kaks korda veel sinna ja tagasi. Pilet: 75.- ja soodus 50.-, see on siis edasi-tagasi. Ratta sai vist a võtta 25 krooni eest. Sadamast saab ka tasuta ratast laenutada (juhul kui ei saja vihma ja ollakse kaines oleksu). Saadaval on 7 maastikuratast (tagatis isikut tõendav dokument või 1000) ja telefonid kust informatsiooni saab on siin 5252273 ja 53420383… Seal on ka kaks puhkemaja Flora ja Aegna.

Aa… need kaksiktornid, mida hetkel Talinnasse ehitatakse on merelt vaadates ikka väga kõrged…