samm

Seadsime eila õhtu Härraga sammud naaberpoolsaarele - Paljassaarde. Võtsime rattad ja muudkui sõudsime. Kuna varem ei olnud seal käinud ei saa kiita kuidas Katariina kai (oh, milline miljonivaade!) ümbrus puhtas on tehtud aga seda küll, kui sealt natuke eemal üritasin merevees oma kleepuvaid käsi pesta siis sain tunnistust sellele, et see vesi seal meres haiseb. Kuidas nad seal rannaalal küll ujuda saavad? Lehtedes oli ka kirjas suurelt, et ei soovitata ujuda, mind sinna vette küll miski ei tõmmanud. Poolsaar ise oli huvipakkuv, nagu Tallinnale kohane leidsime täitsa korraliku toa vanast sõjaväebarakist, tuba oli küll tänapäevane, sees diivan, voodi, laud ja isegi peegel ning siinkohal peaks ära mainima, et tõenäoliselt oli tegemist inimeste elupaigaga, kes kodu omas omanduses puudub. Sealt leidsin ka lammutatud nuku, kelle mõtetes kohe Mädand Harryks ristisin.

silmad

Mädand Harry oli elus helgemat poolt otsiv aga sattus ikka pimeduse poole peale ning nii vaatavad ta silmad ka praegu: üks pimedusse ja teine valgusesse.

Poolsaare teed olid suhteiselt ekstremsed minusuguse asfaldisõitjale ja need 16 km. olid päris väsitavad aga pärast Rahu poe ees mahlapulka süüa oli seda meeldivam.

Teine retk poolsaarele on meil veel ees, kuna ilm kippus ära vajuma jõudsime õhtal avastada vaid Väikse-Paljassaare, suur on veel ees.

Tallinnal on Paljassaarega omad plaanid – Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneering