isa

Ma ei saa aru, kuidas saab 11 aastat kellegi puudumist ikka nii valus olla ja igapäevaselt tuntav? Ei möödu nädalat (päeva öelda oleks liidaldus) kui ma ei mõtle, selle peale mis TEMA teeks, misa ta ütleks ja mida arvaks ja kuidas elus siis oleks kui TEMA oleks siin. Kuidas saab inimese puudumine elust nii valus olla ka nii palju aastaid hiljem? Miks? Miks ta läks? Seda ei tea keegi. Ma ei pea viha aga ome teguviisiga viis ta minema osa minust… enda… ja sellest rääkimine tundub mõttetu, ta elab minus nii nagu ma teda oma lapsesilmadega mäletan. 11. aastat nii valustat puudumist…