Published by Liina on 29 Sep 2006
valuga
Kui hommikul juba pea valutab… on see normaalne?
Archive for September, 2006
Published by Liina on 26 Sep 2006
Hei wordpressi kasutajad!
Mul on mure! Probleem! Üüratu! Nimelt tuleb mu kommentaaridesse pidevalt spämmi, nii 300 tükki päevas. Kas tõesti on vaid kaks lahendust:
1. neid järjekindlalt kustutada (õnneks paljud ei tule kohe läbi ja tahavad modereerimist),
2. kommentaarid ära keelata?
Published by Liina on 25 Sep 2006
Remondist ja sellest, kuidas Eestist midagi saada ei ole
Eesti on liiga väike! Siin sa kohtad alati kedagi, kes tunneb kedagi jne. Aga lisakas on ta liiga väike ka selleks, et poodides müüdaks tavapärasemast erinevaid asju, sest tarbjaskonda lihtsalt ei ole! Võtame näiteks põrandakatted… laminaat, vinüül jne. Kööki ja esikusse oli meil kindel plaan midagi must-valget ja kujunditega. Nägime sellist laminaati, olgu, riskime… mõtlesime Härraga ja paneme laminaadi, sest vinüülaktete jms. sellise valik tundus lausa kohutav!!! Igal pool sellised marmormustrid jms. Kuid pühapäeval ehitospoes märkasime kurbusega, et meie valikut enam ei olnud! Aga jätsime fima meelde ning kolasime netis, ning meie rõõmuks leidsime hoopis meeldiva vinüülaktte… aga rõõmu jätkus ainult tänaseni… (öösel nägin unes juba oma vahavaid põrandaid) nimelt selgus, et kui soov on endale seda hankida peab ostma kogu rulli s.o 60 ruutu!!! Meie tagaishoidlik korter pole isegi mitte nii suur ja me sooviksime ainult närused 15 kööki ja esikusse! Ja olgem ausad, me ei soovi ka meeletult kalleid asju… tahaks mõistliku hinnaga siiski. Oh jah. Kuid anti lootust, eks lähme ja uurime äkki leiame midagi muud…
Published by Liina on 24 Sep 2006
kass ja inime
Ma ei oska nüüd midagi teha. Ma olen solvunud, vihane, õnnetu… ja see kelle pärast… tema käitub nagu midagi ei oleks olnud. Jah, ta on minu vastu hea aga ma tahan rääkida, ma tahan, et ta ütleb, et ta enam nii ei tee. Ma tahan, et ta hoolib minust ja minu tunnetest aga ta lihtalt laseb mul vaikides kannatada. Nii me ei räägigi… sest mina ei suuda ja tema vist ei taha… tema meelest pole vist midagi juhtunud. Vahel inimesed käituvad nagu kassid… võib vist öelda, sest kui nemad midagi korda saadavad ei suuda ka nemad andeks paluda… nad lihtsalt on ja lõpuks kõik ununeb… elu pöördub normaalsetesse rööbastesse aga krt, mina ei unusta ikka… ja kõik koguneb, kuni ma lõpuks ei suuda seda enam kannatada. Kassi ma maha ei saa jätta… loom, ei suuda enda eest vastutada… tema elu ja heaolu sõltub kõik minust. Aga inimestega on suhteid kergem katketada. Jah, nad jäävad meiega kogu elu, meie mälestustesse aga suhtlemine, kui selline ei ole ju vajalik, kui seda teha ei taha. Aga ma ju tahan…
Nummi, detsember 2005
Published by Liina on 23 Sep 2006
lõpuks ometi! valitud!
Isa lapsega, Tammsaare pargis, täna
Ma mõtlesin, et ei kõnele… ei kõnele kogu sellest valimistest ja asjadest, sest kõik see mis toimus ei jõudnud mulle pärale. Piinlik oli, ausalt. Nii palju, kui mina inimesi tunnen, siis ma tõesti ei puutunud valimiste eelsel ajal kokku inimega, kes Rüütlit toetaks… kui kahe viimase vahel valida anti, siis kõik tahtsid valituks saanud kikilipsu. Aga ometi… arvati, et valituks saab Rüütel… Mulle lihtsalt ei mahtunud kõik see pähe, et kas tõesti nii… aga ei läinud läbi need labasd trikid. Rahulolu tulvad ringi. Mina olen rahul, enam ei ole piinlik.
Published by Liina on 22 Sep 2006
oo põgeneks – kuhu?
“Kas te ei tea, et meie peale peab karjuma, selleks et me aru saaks?” sain vastuseks kui palusin rüblikutel natuke vaiksemaks võtta!
Reede! Päev, millega ikka ja jälle kaasneb kohustus ja kõik (enamus) ragistavad oma ajusid, mida saabunud vabadusega peale hakata. Ma ei tea nüüd… mul on see probleem, et ma vist mõtlen liiga palju sellele, et mida vabadusega peale hakata (mida võrreldes tudengi eluga on aga tunduvalt vähesemaks jäänud), näkased seitse – kaheksa tundi õhtust ning ongi öö… deem, seda tööinimese elu.
Ja üldse, krt, mis passite… minge verd andma! Näiteks. Mina eila käisin (tööajast, jaaa), sest kutsuti.. ühele lapsele oli vaja… minu verd!
Published by Liina on 21 Sep 2006
müstiline
Mul on täna tunne, et siin maailmas ei ole me üksi. Peale selle, et meil Koplis keerab keegi salaja lambipirne välja hakkavad imelikud asjad toimuma tööl. Ma olin täiesti kindel, et neid raamatuid ei ole! Midagi on puudu või üle, igatahes üheksa kaarti mida raamatute vahele panna jäi üle 15 raamatust… kõikidel olid ju kaardid vahel aga täna hommikul neil samal üheksal raamatul ei olnud enam kaarte vahel ning ülejäänud kaardid leidsid ilusti oma koha. Eile ju oli. Silmamoondus? Müstika? Ja vanema ning kogenuma keskonnas töötajaga vesteldes tuli, et siin juhtuvadki sellised asjad, et algul asju ei ole ning pärast on… Ühekorra ma näiteks arvasin, et poisid on üleval (ma ju kuulsin!) aga pärast ei olnud seal ju kedagi! Aga väljumisel nad peavad minust mööduma!!!
Iga ukse taga on uus uks…
