Kirjutas Liina on 18 Sep 2006 at 11:34 pm
Ida-Virumaa
Et siis pikemat…
Et miks Narva? Miks Ida-Virumaa? Põhjus on vist sama, et miks me Koplis elame… ei asi ei ole vene rahvusest inimeste armastamises vaid selles, et ka seal kus 80% inimesi arvab olevat kole ja ebahuvitav on tegelikult ilus (ilu on suhteline ja vaataja silmades! ilus ei ole tavailine, ilu on eriline) ja huvitav. Seepärast pakkus meile juba ammu huvi ida poolne Eesti, tunduvalt enam kui näiteks Saaremaa. Eila aga pidime niisama sõitma minema (mõlemad ikka veel suht tõbised), kuna Härra põlgas Pärnu liiga kaugeks sõitis ta Narva poole… ja kogemata ning ühe jutiga Ida-Virumaale välja. Esimene peatus oli päris ääre peal… tagasi tulles pidime veel ühes mõisas seal ära käima aga kuna alustasime rännakut hilja (kella 14 ajal) siis jäi ka tagasituleks suht hilja peale.
Meie rännak oligi nagu kiirekskurss läbi Ida-Virumaa. Kõigepealt Valaste juga mida ei olnud… ning kohapealne HotDog, siis Toila ning tolle park, kuhu me ei viitsinud kõndima minna (pargi suurus on siiski 105 ha!), jätsime selle järgmiseks korraks. Sillamäe!! Ilmaga oli meil vähemalt hiilgaval kombel vedanud. Sinimäed! Vene surnuaiad on juba omaette vaatamisväärsus aga pilti pidime tagasitulles tegema (eheee… pimedas). NARVA! Kogu see ida oli hoopis teistsugune, kui ma olin arvanud… jah, ma teadsin, et ilusaid kohti on rohkem, kui ära vaadata jõuab aga siiski… kirillitsas silte ja viitasid oli ütlemata vähe,90% siltidest oli ainult EESTI KEELES! Kõik oli puhas jne. Kuna turiste sinna käib, tehakse nüüd mõnelgi pool remonttöid. Eelarvamused! Eelarvaused! Eelarvamused! Liikluskultuur oli aga hullem, kui Tallinnas… pargiti sinna kuhu süda lustis… keerati sinna kuhu hing ihkas jne. Umbkeelse müüjaga pidi Härra siiski ka asju ajama, ei osandud ta isegi hinda riigikeeles öelda. Venemaa nägin KA ära… tegelt tahaks sinna üle jõe ka saada.
Lõpuks sõitsime Härra meeleheaks päikesloojangule vastu Narvast Narva-Jõesuu poole (kuidas sinna saab, seda pidime ie leiutama, sest kesklinnast näitas üks silt, et keera sinna aga ülejäänud kolm keeramist läks meil vist erinevatel katsetel korda üles leida), et üle vaadata veel Eesti viimane (vist) tankmonument (monumente ja nendele asetatud lilli on ikka seal kõikjal) ja nii me jõudsimegi päikeseloojanguks ilusti mere äärde.
Kodu ukse panin seljataga kinni poole 11 ja 11 vahel. Tagasi tahaks. Järgmine suvi on retk ette teada… ja enam ei pelga… kauge see maa ka pole. See on nagu Kopli… kui ei nori kellekiga tüli, ei juhtu ka sinuga midgai, pimedas ja purjuspeaga ei tasu ka väljas kolada. Peab sinna veel enne tagasi jõudma, kui kõik tursiti pilgu järgi valges ja sirgks klanitakse.
Narva kaarte, neid saatmiseks mõeldud, mul pühaba õhta leida ei õnnestunud. Ainult ahvide ja nelikidega õnnituskaarte oli… nii, et…
k. on 19 Sep 2006 at 16:23 #
oh jah. minule meeldib ka ida-viru. mitte et ma seal palju käinud oleks… aga meeldejäävalt küll ;)
diskrimineerimisest kopli moodi at prääniku pajatused… on 26 Jan 2007 at 15:39 #
[...] Me kõik oleme teadlikud sellest, et vene kogukond on meie riigis suhteliselt suur, eriti Tallinnas ning Ida-Virumaast ma ei räägigi. Ma ei oska kahjuks vene keelt, ma tean, et minule oleks see endale hea aga… ma ei ole seda eriti õppinud ning maalt pärit inimesena ei ole selle keelega ka eriti kokku puutunud. Nüüd aga elan koplis, kus enamus minu majast elavatest on venekeelsed. Nemad ütlevad mulle здравствуйте ja mina neile TERE!, sellest saan ma veel aru kuid kui pikemaks jutuks läheb räägin neile mina ikka, et “Ma ei saa teist aru, mitte sõnakestki…” aga nemad ikka ajavad edasi juttu vene keeles, lõpuks läheme naeratades lahku… ja nii ikka juhtub. Kuid, kui sellega võib veel harjuda siis… ühistukoosolekud. Mina neil ei käi aga Härra omanikuna ikka väisab ning tema venekeel ei ole palju parem kui minul. Eile oli siis taas selline. Hiljem küsisin, et mis seal siis ka räägiti? Vatuseks sain selle peale, et ma ei tea, ma ei saanud eriti palju aru, midagi ostetakse 18 000.- aga mida, ma ei tea, kuid ju see peab vajalik olema, kui kõik mutid ka nõus olid jne. Nagu te aru saate on meie koosolekud vene keeles ja Härra ei hakanud väga lärmama, sest ta tundus olevat ainuke, kes ei oska vene keelt! Ma ise oleksin tõenäoliselt lärmakam olnud aga see on juba iseloomude erinevus. Seega 1,5 tundi ja tulemus on, et informatsiooni nagu eriti ei saanudki. Kuigi üldiselt on asi paremini läinud, sest tavaliselt käib naabrimees Härral tõlgiks aga see mängis eile laiska. [...]