Udu, Ida-Virumaal, 17.septembril 2006
Udu, Ida-Virumaal, 17.septembril 2006

Täna hommiku ei vaadanud aknast vastu mitte päikesekiired vaid lõputu udu… täna ongi üks udune päev, kolan raamamatutes ja üritan korda luua. Korjan klambreid ja pean varsti jälle väikestele “tundi” andma hakkama. Ma vist kardan lapsi :S Või vähemalt ei salli neid, kui neid on korraga palju ja just mina pean olema see, kes neil elu lõbusaks teeb.

Ning kõigele lisaks… täna aeg lausa venib… roomab ja koperdab. Tavaliselt on ta ikka lennanud.