In America. Varem nähtud Viljandi Rubiinis aga ei mäletanud suurt midagi. Tavaliselt ma liigitan mitte mälus koha leidnud filmid kehvemate hulka… aga… vaatamata sellele, et lapsed vahepeal otse kaamerasse vaatasid oli lugu nii sobiv… sobiv minu ja härra emotsionaalse tujuga. Pisar silmanurgast ei jäänud vähemalt minul tulemata. Seekord jääb see lugu mulle meelde. Nii ongi filmide vaatamisega… kõik on nii subjektiive ja sõltuv paljudest teguritest. Meie tujud ja tundmised ning vastuvõttlikus teatavatele teemadele on eirinev sõltuvalt sellest milline päev meil selja taga on.
Veider on ka see, et kuigi filmi näidati täna TV3-s aga siiski otsustasime loobuda reklaamidest (filmi surm… uni on nende ajal lausa tappev) ja vaadata DVD-d, mille ühele töökaaslasele täna muretsesin. Eestikeelsete supakateta aga kuidas sa muudmoodi seda keelt ikka õpid. Alustasime vaatamist pool tundi hiljem aga filmid lõppesid samal ajal. Elagu reklaamid!
[last lines]
It was as hard for Frankie to smile when the tumor was malignant as it was for my dad to cry after. But they both managed it. I’m going to switch this off now. It’s not the way I want to see Frankie any more. Do you still have a picture of me in your head? Well, that’s like the picture I want to have of Frankie. One that you can keep in your head forever. So when you go back to reality, I’ll ask Frankie to please, please let me go
Hingega tehtud/kirjutatud linateos.
