Peale selle, et Härra pühapäeval vanemaks sai ei olegi nagu midagi juhtunud, kuid siiski on pidevalt mingi ora taga ajanud ja unest olen suure osa võlgu jäänud… mida siis viimaste päevade ja ööde jooksul olen üritanud tagasi teha. Härra 27 tuli nagu lapsepõlv… vähemalt originaalse päeva õhtul. Olgem ausad oli aeg juba lapsepõlvega hüvasti jätta… vanus nüüd tal juba nii kaugel, et isegi riik ei tunnista enam tema noorust (noored on meie riigis kuni 26. aastased!).

Kogemata juhtusin ka kanali TCM peale ning poole pealt sattusin filmile Singing’ in the Rain, klassika. Vaatasime ja õhkasime, isegi Sõprade algus K2-s ei seganud. Ma ei saa midagi teha aga mulle meeldib Hollywoodi klassika… Tramm nimega iha… Tuulest viidud… kõik sai alguse kui ma põhikoolis haigena ETV-st päevasel ajal juhtusin Hitchcocki Rebeccat nägema… õigemini sealt sai alguse armastus vanade ja mustvalgete ning klassikaks muutunud filmide vastu. Kuid kahjuks ei näita Eesti kanalid vanu filme, näidatakse asju mida kõik juba niikuinii aasta kaks tagasi kinos näinud (või piraadina monitorilt piilunud) ning asju mida lihtsalt ei viitsi ka mitte ajarasikamiseks vaadata. Kuigi on ka pärleid. Seega kodukino soetamine oli tegelikult Härral üks mõistlikemaid ideesid… oleks ainult filmide valik poodides suurem. Nii nagu raamatukogust laenutamisega on ka minu vidolanutuses käimine suht haruldane juhus. Laenamine on nagu sellinne sundus… sul on piiratud aeg ja sa pead selle ajaga laenatud kauba ära tarbima ning sunduse vihkamine on mind saatnud alates sellest, kui koolis pidevalt sunniti raamatuid lugema. Loomulikult peab lugema ja mõnes mõttes on sundus hea, sest muidu ei loeks paljud kolme raamatutki elu jooksul läbi. Ma ei heida seda neile ette… igaüks teeb elus omad valikuid ning valikuid on järjest juurde tulnud aga ööpäevas on ikka veel ainult 24 tundi, millest peab ka und jaguma. Seega kõik ei saagi igapäev andunult lugeda ja mina seda ka ei tee.

Nii nüüd ma jõudsin kogemata filmi juurest hoopis igapäevaste valikute juurde… hommik ning mõtteid peas on hea veeretada. Jutu alustasin ideega, et härra on nüüd vana ja Singing in the Rain tegi tuju enne magama minekut heaks. Ning tegeleikult peaks küll videolanuntusse minema…

Dancing in the rain.
I’m happy again.
I’m singin’ and dancin’ in the rain.
Dancin’ and singin’ in the rain.