uks
tallinnas,eile

Osatleja juba kõneles meeletu(lt) heast filmist aga võtan vabaduse talle takka kiita. Oli minu jaoks ka piinlikke hetki ja arusaamatusi aga üldiselt oligi nii, et Härra pidid sundima mind pehmelt punaselt kinotoolilt tõusma ja koju voodisse (loe: koristama) sundima. Jalutasime vaikselt läbi vanalinna ja ma ikka ei väsi ma imestamast, kui palju inimesi on linnapeal lõbutsemas kolmapäeva hilisõhtul! Filmi soovitan loomulikult ka teil üle kaeda… isegi üks ministritest oli kohale voolanud (mitte, et see oluline oleks). Lõpp meeldis mulle… vahepeal kartsin juba teistmoodi lõppu. Nüüd jääb üle ka etendus üle vaadata, kui kunagi piletile sõra taha peaksin saama.

Muide… kui alguses silmad kinni panna oli tulunne nagu kõneleks näitekirjanik Tätte ise… nii temalik tekst ja tema maneerid ja tema kõne… tegelikult oli hoopis Simmuli Rain.

Seekord polnudki taskafilm sõimusõna. Hea oli, kiidan hoopis.