anu
05.12.05 pealinnast alevisse

Järsku ma märkasin, et siin lehel on enamus pilte portreed või vähemalt on seal kuskil inime jäädvustatud. Nüüd siis püüangi postitada ka sellseid mis inimesest puutumata on jäänud. See ei olegi nii kerge… uskumatult vähe leidub neid. Peab ehk suunda muutma… üritada ju võib. Ootan veebruari ja uut kaametar, siis tekib ka isu ja tahtmine. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda…

Kuulsin kuidas noored arutasid oma koolitööd, teemal raha ja sellest tulenev heaolu vms. Nad näevad ikka maailma nii idealistlikult, nad tõesti näevad, et raha ei ole peamine. Ei, ma ei väidagi, et raha on kõige tähtsam ning rügame kõik ainult raha nimel. Asja tuleb mõnuga võtta, kuid olgem ausad, hetkel oma emme ja issi selja taga olles, ei pea nad maksma makse, süüa ostama jne. Pauk saabub neil alles siis kui nad näevad, et raha ükskord kõigeks ei jätku. Loomulikult võivad noortest kasvada suurepalgalised noored poliitikud vms ning neile jääb alles oma arusaamine, et raha see on teisene. Neile ju ongi… kellel seda pidevalt on… kes jaksavad lubada endale soovitut. Aga kes peavad elama palagapäevast palagapäevani, vat seal on minu meelest asjad natuke teisiti. Raha, kui vahend heaolu saavutamiseks muutub kinnisideeks. Seepärast on mul loomulikult kurb aga, et kasvõi oma kodu saada, peab olema pangaikkes vähemalt kakskümend aastat, lisaks üürid, söök ja mõni reis, teatrietendus…

Õnn ei ole rahas? Tihtipeale tekitab minu meelest raha küll heaolutunde, mis lubab meil õnneni jõuda. Raha annab võimalused… kuid nimetatu nimel pidev rügamine rikub ka kõik ära. Loodan, et kuidagi on võimalik leida kuldne kesktee ning saavutada kopromiss vaimse, füüsilise ning materiaalse heaolu vahel. Deem… jama on küll, kui enne palgapäeva rahakotis vaid ämblikud ringi ronivad ning PÖFF filmidega on tulemas!

Tegelikult on asi valikutes ja mõtlemises… kui end härida ei lase on nii lihtne õnnelik olla.

Ja saates Paar on Amelie muusika…