postcrossing

Nii, lõpuks. Tunnistan ausalt üles, et minu postkaardimaania hakkab võtma huvitavaid pöördeid – nüüd saadan (juba kümme on posti pandud… kokku) ja saan (jah, täna, esimest korda) postkaarte võhivõõrastelt üle maailma. Liitusin mõni nädal tagasi peale Päevalehe artikli lugemist ühenduse/kogukonna postcrossinguga, kus võõrad inimesed üle maailma saadavad üksteisele postkaarte. Keda huvitab uurigu ise aga seda võin ma öelda, et soomlasi on seal juba liiga palju – minu esimesed kolm (kõik korraga) kaarti mis postkasti potsatasid olid põhjanaabritelt ja saadetud kümnest viis on samuti.

Ma ei tea miks mulle meeldib? Lihtsalt on hea teada, et kusagil keegi loeb sinu kohta ja kirjutab su nime, valib välja kaardi… Brasiilias, USAs, Soomes, Poolas… Või ise saadad kaardi Californiasse inimesele, kes valmistab UNISEFI nukke heategevuseks ja pole Eestis mitte kunagi midagi kuulnud või 10. aastasele soome poisle, kellel on isa, ema, õde ja koer ning kes armastab võrkpalli, samuti on rääm saata kaarti 49. aastasele ingliskeele õpetajale, kes tahaks saada eelkige kaarte erinevate sõiduvahenditega.

Süsteem on postcrossingul hea ning nagu näha töötab päris hästi, kuigi üks saadud kaart oli natuke vale ID numbriga aga ma mõistatasin ta lahti, lihtsalt üks nuber oli üleliigne. Näpukas, ikka juhtub.

Kes siis mulle täna postkasti tulid:

ülemine - Soome, Kuopio. Tüdruk kellele meeldib ratsutamine, lugemine ning looduses jalutamine. Nii maaliline…

keskmine – 15. aastane Riikka, kes arvab, et meie keeled on nii sarnased, et väga naljakas eesti keelt kuulata.

alumine – ema ja naine Piia, Soomest, Äänekoskist. Kiidab oma kodulinna ning kaardi järgi on tal õigus ka.