gümnaasiumis
jõulunäidend

Alevis väisasin pelikaniga ka gümnaasiumi jõulupidu, kust ka sellekorde pilt pärit on. Muide endises koolis on ikka asi väga edevaks läinud, kohustulikule etteastetele ei järgnenud diskot pimedas saalis vaid Terminaatori ontsert võimlas!!! Mhm. Ei saanud ka meie sellisest imest loobuda ja pool tundi kuulasime aga siis otsustasime, et oleme sellest juba ammu välja kasvanud ja lahkusime rohelisse öhhe…

Jõuluõhtu emakodus oli armas, samas teistoodi, kuna rahvast laua ümber on nüüd rohkem ja väike poisipõnn ka juures aga muidu oli nagu ikka meil on. Kuusk on täis sädelust, toad täis küünlaid ja majal tuled küljes. Hommikul küpetasin pehmet piparkooki, kausitäis salatit ja kartulit ja liha ja hapukapsast jne. Jne. Äärmiselt traditsiooniline jõululaud!

24.dets. pidin kodust lahkuma. Ei ole seda unagi varem teinud ning koos sellega kaasnesid peavalu ja meeletud süümepiinad ema üksi jätmise pärast, kuigi viimane seda nii traagiliselt ei võtnudki aga ma ei osaka nii… raske oli… või ma tegin endae selle raskeks… ei tea. Igathes õhtul toidud kordusid aga midagi oli nagu valesti… tundsin, et ei kuulu sinna kus olen (lisaks veel peavalu ja süümepiinad). Olin kuidagi võõras… ei osanudki nagu kuidagi olla. Jällegi, viga võis taas minus olla.

Kingituse suhtes olid nagu pulmad, ikka korterisse ja kööki. Siiski kõige armsamaks said mulle ema tehtud pajakindad, töölt saadud ise tehtud „võtmehoidja” ja varvastega villased sokid. Ma tean, et lahterdamine on vale aga raske on suhtuda kingitusse kingituse pärast ja taasord sain tõdeda, et kingiusi tehakse ikka oma maitsest lähtuvalt… (ei ole isei patust prii). Sain ka kotisangad nüüd tuleb pea nuputama panna, et sinna külge midagi teha… ideesid mul ju on aga oskustest jääb rohem kui väheks.

Igal aastal on jõulud oma moodi. Igas kodus on jõulud omamoodi ja kui sa ühtmoodi harjunud oled on teistmoodi raske.