kes varastas jõehobu?

Rahulolematu. Jälle. Nii tavapärane oleks juba minul, et peaksin olema harjunud aga ei ole ju!

Valimistest on mul kõrini (asetan parmakäe kaelale ja tõmban näitlikutl vasakult paremale). Ärapanemine ei ole minu stiil ja kas ma seekord märkan seda liiga palju või on asi juba tõesti liiale läinud? Valimisreklaam mind muidu ei häiri, sest iga paari aasta pärast kordub sama jama aga see häiris mind küll, et postakastist olen leidnud vaid venekeelset valimisreklaami (aitähh, Reformierakond!) Tavaliselt poetan reklaamid kastist postkastide alla vahesse (kuhu ettenägelik postiljon juba tavaliselt kohe igasugu reklaamid ja asjad paigutab) aga seekord võtsin üles kaasa, et leida asjalt üks eesti keelne sõna – ei leidnud! Järgmine päev tuli jälle – jah, seekord üks oli: pilt valimissedelist, kus “õige” number oli õigesse kohta kirjutatud. Oh, neid Kopli rõõme küll. Tõenäoliselt püüab erakond venekeelsete valijate hääli, mis on loomulikut tervitatav nähtus, sest nagu ma oma võhikluses aru olen saanud on nende toetus muidu Keskerakonna poolt aga see värk mulle ka nagu ei meeldi, see partei on ennast mulle nii ebameeldivaks suutnud teha.

Venekeelest ja kõiegst sellega seonudvast olen juba korduvalt kirjutanud, et mind ei häiri ju tegelikult inimesed, nende keel, mul ei ole nende vastu midagi aga mind häirib see, kui ma ei saa oma riigis enam asjadest aru! Minu venekeele oskusest annab aimu asjaolu, et kui esimese korrusel ühe korteri uksele oli riputataud silt “Värvitud!”, siis mina imestasin, et miks küll nad sildi uksele panevad, kui nad GARAAŽI (!) lähevad. Jah, just selle lugesin mina sealt välja (Naabrimees ainult naeris selle peale). No, mis teha, et olen selline madalalaubaline, kellele idanaabrite keel põhikoolis meelde ei jäänud.

Ja siin ma nüüd olen, inimene kes poliitikas suht võhik aga kellele Eesti asjad ikkagi korda lähevad ning kes endale lubas sellel teemal mitte kõnelda aga ehk annate mulle andeks.

Ilusat nädala algust! Minu peas on alles padi ja tahaks juba seda tööpäeva lõppu, nii väga!

Jah, unistused on nüüd igapäevaselt käega katsuda ning tegevust kui palju. Ah, et mis siis seekord mu unistuste täitjaks olid?

Vastus:
Canon EOS 400D
EF 28 – 200mm F3.5-5.6 USM

Meeldiv vaheldus filmipeeglile (vist parim sõna ka võhikute jaoks) ning juba kahele digiseebile nüüd on tegevust rohkem, kui eales varem, sest filmiga oli ikka nii, et ei tahtnud nii kiirelt klõpsida ja harjutada, sest tunnid laboris (jah, ma ilmutan neid ise!) võisid hiljem liiga pikaks venida ning digiseebi kvaliteet ja võimalused ei rahuldanud mind juba ammu. Selle foto asjaga on juba nii, et mida rohkem sa arened seda enam tahab hobi raha saada… aga ma ei kahetse mitte midagi.

Nädalavahetus möödus Läänemaal vaikselt mu möödunud tähtpäeva tähistades (pildil ahjus küpsemas pitsa taoline asi) ja samas ka Eesti Vabariigi sünnipäevale tähelepanu pöörates. Samuti on läbitud ka meie jaoks selle talve esimene jäätee: Haapsalu – Noarootsi – Haapsalu. Ehk järgmine nädalvahetus midagi pikemalt ja põnevamat? Aga ei hakka ennustama, sest oleme juba tuntud oma impulsiivsete sõitude suhtes.

Pühapäev, mõtted kinni ja kurk valus.

Edu!

Mul on meeletud vaprusevärinad, energilaks on suurem kui kunagi varem, näpud käivad ja rabelen meeletult. Miks? Eile täitusid unistused!

Mis? Kuidas? Ja milleks? Varsti näete!

Härra tahab natuke Ühispangast laenu juurde võtta ja mina, kes juba kuus kuud on tööl käinud hakkasin käendajaks (eks ole mul endal ka kasud sees). Aga… suur aga tekkis… algul nõuti mu kuue kuu väljavõtet, viisin neile. Nüüd tulid nad lagedale ideega, et mina pean oma palka hakkama ka nende panka kandma, et nemad saaks minult võtta kui Härra ei suuda enam maksta aga miks? Nad tekitavad mulle määratul hulgal ebamugavust, sest kogu mu elu on Hansapangas, selle konto sain ma endale juba 13. sünnipäevaks – 11 aastat kogemust! Ühispank hirmutas mind juba varases nooruses (18. aastaselt) ära, sest neil oli mulle kui noorele anda ainult Juunior kaart, kus oli kiri ka peale ilusti maalitud ja Navitrolla kaelkirjak oli ka, nu mine sellisega baaridesse hullama! :) Ja nüüd nad tahavad mind sinna tagasi, kuigi ma teoreetiliselt ju olen – ka mina olen neile oma õppelaenu võlgu. Ainult, et kaarti ei oma! Mind ärritab selline asjade käik, sest see summa ei ole üldse märkimisväärselt suur! Sekretär vaatas ka mind totaka näoga, sest läksin talt lisaks veel ka tõendit selle palga ülekandmise muutuse kohta nõudma, pidin ta lõuga kinni hoidma, et see lauale ei kolksataks! Njaa, pangad on ju kõik nii armsad.