Published by Liina on 28 Feb 2007
k.õ.r.i.n.i
Rahulolematu. Jälle. Nii tavapärane oleks juba minul, et peaksin olema harjunud aga ei ole ju!
Valimistest on mul kõrini (asetan parmakäe kaelale ja tõmban näitlikutl vasakult paremale). Ärapanemine ei ole minu stiil ja kas ma seekord märkan seda liiga palju või on asi juba tõesti liiale läinud? Valimisreklaam mind muidu ei häiri, sest iga paari aasta pärast kordub sama jama aga see häiris mind küll, et postakastist olen leidnud vaid venekeelset valimisreklaami (aitähh, Reformierakond!) Tavaliselt poetan reklaamid kastist postkastide alla vahesse (kuhu ettenägelik postiljon juba tavaliselt kohe igasugu reklaamid ja asjad paigutab) aga seekord võtsin üles kaasa, et leida asjalt üks eesti keelne sõna – ei leidnud! Järgmine päev tuli jälle – jah, seekord üks oli: pilt valimissedelist, kus “õige” number oli õigesse kohta kirjutatud. Oh, neid Kopli rõõme küll. Tõenäoliselt püüab erakond venekeelsete valijate hääli, mis on loomulikut tervitatav nähtus, sest nagu ma oma võhikluses aru olen saanud on nende toetus muidu Keskerakonna poolt aga see värk mulle ka nagu ei meeldi, see partei on ennast mulle nii ebameeldivaks suutnud teha.
Venekeelest ja kõiegst sellega seonudvast olen juba korduvalt kirjutanud, et mind ei häiri ju tegelikult inimesed, nende keel, mul ei ole nende vastu midagi aga mind häirib see, kui ma ei saa oma riigis enam asjadest aru! Minu venekeele oskusest annab aimu asjaolu, et kui esimese korrusel ühe korteri uksele oli riputataud silt “Värvitud!”, siis mina imestasin, et miks küll nad sildi uksele panevad, kui nad GARAAŽI (!) lähevad. Jah, just selle lugesin mina sealt välja (Naabrimees ainult naeris selle peale). No, mis teha, et olen selline madalalaubaline, kellele idanaabrite keel põhikoolis meelde ei jäänud.
Ja siin ma nüüd olen, inimene kes poliitikas suht võhik aga kellele Eesti asjad ikkagi korda lähevad ning kes endale lubas sellel teemal mitte kõnelda aga ehk annate mulle andeks.
Sünnipäev on üle elatud ning nüüd võib oma uue vanusega harjuma hakata, eriliselt raske on algul oma vanust kirjutada (sama teema on ka uue aastaarvuga jaanuari algul). Ei taha leppida, et taas üks aasta elust elatud – mõlemal juhul. Aga elasin üle ja elan ka edasi. 24. Vanuse üle virisemine on kõikidel sünnipäevalastel teemaks, kui nad just 10. aastaseks ei saanud, sest siis tahetakse ju suureks saada aga minu vanused juba hakkavad virisema, sest minu meelest olen ma täpselt parajas eas ja rohkem nagu ei tahagi, sest kui ma mõned aastad noorem olin ja kool ja töö ning sellised asjad ees terendasid siis nägin ma end 24. aastaselt küll hoopis teises kohas ja seisuses aga läks hoopis vastupidi, minu soovid ja lootused (võiks öelda ka unistused ei täitunud), kuigi ma ei saa oma elu üle viriseda, turvaline ja õnnelik aga ma ei räägi mitte enda elust vaid minust kui iskust, endaga ma küll rahul ei ole. Kõige hullem on aga see, et kõik selle olen ma põhjustanud mina ise oma pea ja kätega ning laiskusega. Mitte, et ma vinguks aga asi on mugavas elustiilis, kus ei pea rabelema asjatute asjade pärast. Olen seadnud endale eesmärgid ning olen valmis rabelema vaid nende pärast, hetkel mu töö ei paku mulle midagi (ega anna ka midagi eesmärkide saavutamiseks – vaid ainult ära elamiseks) ning see on kohustus omaette aga kuna raha annab võimalused siis olen ja üritan toime tulla. Motivatsiooni puudus, nagu eelmises postis juba mainisin. Mis mind motiveerib? Raha ja ainult raha! Hetkel küll.
Ma naudin tüdrukuid, ainult nemad on need, kes suudavad mu tööjuttu ja muret kuulata ning ei hakka mulle vastu vaidlema ja patsutavad õlale. Tähisasime laisalt Tuduka sünnipäeva, mis pragusel kellaajal (1:24) on juba päriselt ka pihta hakanud. Rääkisme sellest ja teisest ja tollest. 
