Kirjutas Liina on 28 Feb 2007 at 12:40 pm
k.õ.r.i.n.i
Rahulolematu. Jälle. Nii tavapärane oleks juba minul, et peaksin olema harjunud aga ei ole ju!
Valimistest on mul kõrini (asetan parmakäe kaelale ja tõmban näitlikutl vasakult paremale). Ärapanemine ei ole minu stiil ja kas ma seekord märkan seda liiga palju või on asi juba tõesti liiale läinud? Valimisreklaam mind muidu ei häiri, sest iga paari aasta pärast kordub sama jama aga see häiris mind küll, et postakastist olen leidnud vaid venekeelset valimisreklaami (aitähh, Reformierakond!) Tavaliselt poetan reklaamid kastist postkastide alla vahesse (kuhu ettenägelik postiljon juba tavaliselt kohe igasugu reklaamid ja asjad paigutab) aga seekord võtsin üles kaasa, et leida asjalt üks eesti keelne sõna – ei leidnud! Järgmine päev tuli jälle – jah, seekord üks oli: pilt valimissedelist, kus “õige” number oli õigesse kohta kirjutatud. Oh, neid Kopli rõõme küll. Tõenäoliselt püüab erakond venekeelsete valijate hääli, mis on loomulikut tervitatav nähtus, sest nagu ma oma võhikluses aru olen saanud on nende toetus muidu Keskerakonna poolt aga see värk mulle ka nagu ei meeldi, see partei on ennast mulle nii ebameeldivaks suutnud teha.
Venekeelest ja kõiegst sellega seonudvast olen juba korduvalt kirjutanud, et mind ei häiri ju tegelikult inimesed, nende keel, mul ei ole nende vastu midagi aga mind häirib see, kui ma ei saa oma riigis enam asjadest aru! Minu venekeele oskusest annab aimu asjaolu, et kui esimese korrusel ühe korteri uksele oli riputataud silt “Värvitud!”, siis mina imestasin, et miks küll nad sildi uksele panevad, kui nad GARAAŽI (!) lähevad. Jah, just selle lugesin mina sealt välja (Naabrimees ainult naeris selle peale). No, mis teha, et olen selline madalalaubaline, kellele idanaabrite keel põhikoolis meelde ei jäänud.
Ja siin ma nüüd olen, inimene kes poliitikas suht võhik aga kellele Eesti asjad ikkagi korda lähevad ning kes endale lubas sellel teemal mitte kõnelda aga ehk annate mulle andeks.
