Published by Liina on 21 Feb 2007
hala
Nii halb on olla, füüsiliselt aga millegi käega katsutavaga seda tõestada ei ole. Pole palavikku mida kraadiklaas näitaks, pole nohu, et viidata kuhjuvatele taskurätihunnikutele, pole ka köha, et end teiste kuuldes hingetuks köhida aga ikkagi… nii halb on olla, füüsiliselt. Kui mul ei oleks see vanakooli kraadiklaas elavhõbedasambaga siis süüdistaksin seda, et see on katki läinud aga ei ole ju. Tööl ei suutnud tähelepanu koondada ja pea lõhkus, tulin natuke varem ära ning magasin, magasin, magasin aga see ka ei aidanud. Ei oskagi nagu nüüd midagi teha. Magan veel, ehk aitab.
Sünnipäev on üle elatud ning nüüd võib oma uue vanusega harjuma hakata, eriliselt raske on algul oma vanust kirjutada (sama teema on ka uue aastaarvuga jaanuari algul). Ei taha leppida, et taas üks aasta elust elatud – mõlemal juhul. Aga elasin üle ja elan ka edasi. 24. Vanuse üle virisemine on kõikidel sünnipäevalastel teemaks, kui nad just 10. aastaseks ei saanud, sest siis tahetakse ju suureks saada aga minu vanused juba hakkavad virisema, sest minu meelest olen ma täpselt parajas eas ja rohkem nagu ei tahagi, sest kui ma mõned aastad noorem olin ja kool ja töö ning sellised asjad ees terendasid siis nägin ma end 24. aastaselt küll hoopis teises kohas ja seisuses aga läks hoopis vastupidi, minu soovid ja lootused (võiks öelda ka unistused ei täitunud), kuigi ma ei saa oma elu üle viriseda, turvaline ja õnnelik aga ma ei räägi mitte enda elust vaid minust kui iskust, endaga ma küll rahul ei ole. Kõige hullem on aga see, et kõik selle olen ma põhjustanud mina ise oma pea ja kätega ning laiskusega. Mitte, et ma vinguks aga asi on mugavas elustiilis, kus ei pea rabelema asjatute asjade pärast. Olen seadnud endale eesmärgid ning olen valmis rabelema vaid nende pärast, hetkel mu töö ei paku mulle midagi (ega anna ka midagi eesmärkide saavutamiseks – vaid ainult ära elamiseks) ning see on kohustus omaette aga kuna raha annab võimalused siis olen ja üritan toime tulla. Motivatsiooni puudus, nagu eelmises postis juba mainisin. Mis mind motiveerib? Raha ja ainult raha! Hetkel küll.
Ma naudin tüdrukuid, ainult nemad on need, kes suudavad mu tööjuttu ja muret kuulata ning ei hakka mulle vastu vaidlema ja patsutavad õlale. Tähisasime laisalt Tuduka sünnipäeva, mis pragusel kellaajal (1:24) on juba päriselt ka pihta hakanud. Rääkisme sellest ja teisest ja tollest. 
