Berliin: raha EURO
rahvaarv: 3,2 mil
PÄEV NR. 1
Reisiärevus oli hommikuks saavutanud pohmaka täiuse, ehk enesetunne oli justkui hommikul peale õhtust veini aga midagi ei olnud teha, lennujaamas pidin olema 2:15. Enne aga tuli nii mõnedki toimetused teha – hambaharja karp? noh, selline kuhu oma harja kaitsvalt võiks sisse pista – seda ma lõpuks meie kaubandusest ei leidnudki, pakkimine ja raha. Olin teel elus esimest korda lennuki peale ja me kõik ju teame kui karmid nõuded seal on, et mida tohib ja mida ei tohi kaasa võtta. Vahepeal oli vaidlus pelikaniga seelikuterohkuse üle ning tõstsin ühe seitsmest kohvrist välja, kahjuks ka ühe pluusi millest hiljem puudust tundsin. Kuus seelikut kulus aga ilusti marjaks ära – miks? sellest saate te hiljem teada.
Meie reis algas juba natuke konarlikult (meie – minu ja naabrinaise). Otsustasime minna trammi ja bussiga, tramm sõitis ilusti aga buss peatus vales kohas, või siis õiges kohas ja meie olime vales kohas ning loomulikult ka valel ajal, pead me norgu ei lasknud ja kruuvisime taksoga, kus
rippus tagaakna küljes 9 arbuusi ja vanilje lõhnakuuske (roosad ja kollased), lennujaama. Seal kõik sujus ning peale chek in-i ja mõnetunnist ootamist astusime B-grupis (kes ei tea siis neile teadiseks, et nimetatud firmaga lennates ei saa sa mitte kohta vaid vastavalt kiirusele millal sa chek-ini teed saad valida istekohta: esimesed 30 A-grupp jne., ette saavad inimesed kes on ette trügimise eest maksnud ja inimesed alla 10.a. lastega) easyJeti pardale, Meie kohaks teine rida, akna all ja naabrianne minu kõrval. Ilm ei olnud kõige parem, pilves nimelt ning tukkusime ning nautisime päikest. Saabudes Berliini ei olnud päiksest haisugi, maha astudes sain juba aru, et mantel! miks ma jopega tulin?? Külm, tuul, vihm. Lennureis oli mulle halvasti mõjunud ning bussis tahtsin vaid voodit ja hostelit aga suur ei olnud meie rõõm kui teatati, et veel ei saa – teeme bussiekskursiooni ja tõuseme ka riigipäevahoone kuplisse. Mõeldud, tehtud! Berliin oli pime ja vihmane ning väidetavalt lühike pooletunnine järjekord sellise ilma juures ei olnud just meelülendav aga siiski, siiski oli sees mingi soojus, mida võis tekitada arusaamine, et ma ei viibi seal kus salati, ma olen ÄRA! Enesetunne oli ikka veel see mis varem ning vihmas ja tuules lõid mõned meist tantsu ja tegid plaane, mis ei saanudki tõeks. Kuppel oli vahva – päeval oleks olnud vaade teine aga nagu me kõik teame on öisel ajal oma võlu. Riigipäevahoone on siis Saksamaa parlamendihoone ning turvanõuded on seal peaaegu sama karmid kui lennujaamas. Kuppel on tehtud sinna kolmel põhjusel: 1) energiakokkuhoid – peeglid keeravad päikese suunas, 
tuues valgust sisse ning seetõttu vähendades elektrivajadust 2)midagi soojuse või ventilatsiooniga oli vist ka psitist 3) et rahval ka lõbus oleks. Et kõik oleks ordnudng.
Õhtuks saime ja hostelisse v. ühikasse (it’s not a hostel, it’s a state of mind!!). Inimesi toas -7!! Dušš ja wc koridoris. Meie tuba viiendal korrusel, vaatega tänavale :) Saime oma kohvritega ja lõpuks tuppa ja oh imet, saksa ordnung ei olegi enam nii ordnung. aken lahti ja sulgemise nippi me naised selgeks ei saanud. Istusime vooditele ja jäime äraootavale seisukohale, sest kaks meist otsustas minna ja nõuda endale uus tuba. Mõne aja pärast saabudes, teatati, et uues toas on kaks akent ja ka need ei sulgu! Kellel on nööri??? Insenerimõte, jõud ja nöör viisid sihile ning meil oli aken, mida ei saanud avada aga vähemalt ei sadanud lund tuppa! Pärast tulid kaks saksa meest ja imestasid eesti naiste nutikust. Hiljem jäi veel ukselink ka paar korda pihku aga vähemalt ei sadanud vihma kaela. 
Õpilastel läks veel huvitavamalt – kellegi uks oli ka jalutama läinud… Kuna kõhud olid pika päeva peale tühjaks läinud otsustasime minna otsida mõnusat kohta kus saaks midagi süüa ja midagi millega see alla loputada – pikale otsimisele otsustaime ühika all oleva hiinaka (Chinese Food) kasuks, sest lihaga nuudlid (suur ports) 4.90 (ilma lihata 3.90). Mis on odav ja soodne, ning oli ka ainuke mis süüa pakkus, mujal sai juua! Ilm oli nagu kord juba mainitud s…t!
PÄEV NR. 2
Äratus pool kuus eesti aja järgi. Saksamaal ollakse meist tunnike ees ehk seal oli juba kell pool seitse. Ma lihtsalt ei saanud eriti magada ning voodis liigutamata lebamine tundus ka mõttetu. Väike hommikusöök ning minekule, sest ärgem unustagem tegemist oli siiski õpilaste reisiga ning ekskursioonid käisid sinna sisse! Esimene masendus! VIHM! Meil on jalgsi ekskursioon ja sajab vihma! Ma ikka ei saanud üle oma pettumusest, sest olin ju mast arust lennanud lõunasse aga ilm oli siin rohkem nagu põhja moodi, isegi Tallinnas päike paistis! Õnn oli see, et bussiga siaime sinna päris keskele aga kurb oli see, et tee peale ei jäänud erit vihmavarjudega poode (nagu eriti mitte ühtegi) ja nii me siis jooksime erinevate katuste alt teiste katuste alla. 
Aga vaatamata mu masendavale viisilise seda kõike kirja panna oli kohati pärsi naljakas ja lõbus – ikkagi VÄLISMAA! Vaatasime üle vanalinna (u. 100 m jalutamist!!! nimelt 80% linna vanalinnast hävis II maailmasõja ajal), Punase raekoja, Püha Jüri, mõned hooned, pilti sai tehtud Marxi ja … juures, ohtralt ülesvõtteid sain ka teletornist mida näha ei olnud! Kui teised läksid Alexaderplazile maailmakella vaatama jooksime meie Marienkirche (KIRIKU) ääre alla kuivama. Kirik pakkus mulle ka hiljem peavarju, nimelt kuivama läkisme taas kiriku rüppe – Berliner Dom (Berliini Toomikirik?). Uhke. Võin nüüd öelda, et olen kirkkus riideid kuivatanud, nimelt oli teel kuplisse seinte ääres kuumad radiaatorid, mis kulusid marjaks ära, kui oled avastanud, et jope ei peagi vihma! Vaatamata ilmale tegime tiiru ka kuplile peael, sest kui juba seal olla peab kõike nägema. 
Berliinis on üldse palju kohti, kuhu saab otsa ronida ja vaadet imetleda. Tallinnale annab silmad ette. Edasi viis läbi vihma kiid meid Pergamoni muuseumisse, tunniks. Kui sinna ise satute siis võtke ikka rohkem aega tunniga saab tiiru peale ja võib öelda, et olen käinud aga ei ole näinud… või aru saanud mis on. Istusime iidsetel treppidel vaatasime suuri sambaid ja lõputuid kujusid. Peale lahkumist ei olnud vihm ikka lõppenud, meie kahjuks. 
Giidiga leppisime kokku, et jalutame mööda … tänavat kuni Brandenburgi väravateni ja sealt siis koos juba Potzdamer Platzile 3D kinno, mis asub uhkes keskuses – Sony Center! Pildlit võite näha, et ilm loomulikult päeva peale ei paranenud aga üks tark tegu oli meil küll vahepeal, lõpuks saime ühte suveniirikasse ja omastasime sealt 7 eurosed vihmavarjud, ma ei ole vihmavarjust varem nii suurt mõnu tundund, ausalt! 
Aga 3D kinost siis – mõnus kogemus, kohati tahtsin käe välja sirutada ja puudutada, kuna prillid tõid ekraani väga lähedale. Vaatasime veealaust maailma, millele oleks peale lugenud Johnny Depp aga sakslased jäävad sakslasteks, loomulikult oli filmile peale loetud! Mõnu oleks suurem olnud kui poleks olnud seljataga suht märga päeva, sest tee mis tahad, film oli ju huvitav aga siiski kiskus uni peale ning silmad vajusid kinni. Nii juhtub, kui sattuda külmununa sooja ruumi ja suurde tooli, pimedasse! Potzdamer Platz oli aastaid tagasi veel üks Euroopa suurim ehitustanner, sest peale Berliini Müüri langemist tekkis linna väga palju vaba ruumi ja nii need sinna ehitatigi… Sony tegi osast omale keskuse jne. Siis tagasi ühikasse – jala! Koos giidi ja paari reisikaaslasega, muidu oli plaanis see kõik koos jala läbida aga tänu ilmale oli palju langejaid. Kogu reisi juures pani imetama kohati giidi teadmatus – näiteks meile soovitati külastada Müüri muuseumi ja kommunikatsiooni muuseumi, mis üks vajas tugevat huvi asja vastu ja teine saksakeele head tundmist aga minu jaoks varjatus jäi fakt, et olemas on ka suur egiptuse kunsti kogu ja strateegiliselt hea koha peal, sain sellest teada alles 3.päeva õhtul aga siis oli kahjuks juba liiga hilja. Ja veel ei teadnud ta asjadest, mida teised ta käest küsisid, isegi ei vaevunud ta päeva jooksul asukohti selgitama. Mulle meeldivad reisiraamatud aga ma ei ostnud Berliini oma, kuna arvasin, et giidiga reis, et milleks aga näed sa… oleks hädasti ära kulunud, laenasin õhtuti toakaaslase oma aga süüvimiseks ikka suurt aega ei jäänud. Koduteel oli teiselpool teed (me liikusime mööda Tiergarteni tänavat) pargi juures üks suur kuju, oli ka teisi aga see oli massiivne, küsisime, et kes see on? Vastuseks kostis, et ehhh… üks kuningatest. Järgmine päev sealt möödudes saime teada, et tegu on siiski Richard Wagneriga! Ole aus ja ütle, et ei tea või tee rohkem kodutööd, sest see jalutuskäik oli ju planeeritud. Õhtu möödus nagu Saksamaal ikka… lisaks veel Europa Centre külastus (aknast paistis) ja lähemate poodide vaatlemine.
3. PÄEV
Päike! Hommikul silmi avades leidsin kollaste kardinate vahelt tuppa piilumas päikest! Lootus reisi õnnestumiseks tõusis taas ning leidis endast teotahet. Ühel toakaaslasel oli sünnipäev, nii, et tegime naabrinaisega tiiru koduümbruses ning kella kümne ajal võtsime sihtpunktiks berliini teletorni, mis on muide vist ainuke teletorn mis paikneb kesklinnas! Hakkasime kõndima sinna poole, sest jala tundus mõttekam kui metrooga ning aega oli ju terve päev! Kõndisime sama rada mis eelmisel õhtul koju tulles, aga nüüd juba kuiva ilmaga ning natsisse nautides. Vihmavarjud võtsime kaasa! Lootuses, et kehtib reegel, et kui vari kaasas siis tavaliselt ei saja! Optimistid! Päev oli selline unelev, kõndisime mõnedes hoovides, nii sattusime ka Berliini linnaraamatukogu juurde ja ülikooli esisel platsil oli maa sees klaasiga kaetud auk ning sellest võis näha tühje riiuleid, otstarve jäi arusaamatuks aga samas oli ka koht, kus Hitleri ajal raamatuid põletati. Teletorni pääse maksis 8 euri, ning tahtjaid sinna oli paraja järjekorra jagu, ütlen, ka seda, et kui sinna satute siis ärge end sellest hirmutada laske, sest see läks suht kiirelt. Lift võttis kõrvad lukku ja kohisema aga vaatamata sellele oli vaade meeliülendav, korrus kõrgemal asuvasse kohvikusse me trügima ei hakanud, sest seal lihtsalt ei olnud ruumi ning rahuldusime vaateplatvormiga mis ei liigu, kohvik teeb nimelt tunni aja jooksul tiiru peale. Udu oli veel õhus, või oli see sudu, vaade ei olnud just piiritu aga linn ise oli küll… nii kaugele kui meie silmad võtsid.
Igal pool oli ka kirjas, et mida su silmad näevad jne. Seal vist oli inglise keeles ka, muidu nad sellistes kohtades eriti midagi peale saksa keele ei armasta. Hiljem nautisime taas nuudleid (just nagu filmis) ja patseerimise mööda tänavaid, ekslesime poes, ms tundus lõputu, sa aina läksid ja läksid ja läksid… lõpuks oli õlu cocacolaga, maasikad ja sünnipäev ning väsinud jalad. Ilus oli.
4. päev
Viimane hommik Berliinis. Juba eelmisel õhtul olime endale sihiks võtnud kirbuturu … silla juures. Turg nimelt toimub juba 25(?) aastat, igal laupäeva ja pühapäeva hommikul ning berliinlased ise mõnuga naudivad neid. Meie jõudsime sinna varakult, alles sätiti asju üles, nimelt algab turg alles kell 10 aga meil oli poole 10-ks juba tiir peale. Vanakraamiturg nagu ikka, kuid seal ka oli mida vaadata. Minu soov viis sihile – ilma rõngasteta, kõrvarõngasteta ma ei lahkunud ka saksamaalt. Sain, ise olen rahul ja see on kõige tähtsam. Müüja oli tulipunaste huultega šarmikas naisterahvas, kes algul küsis mu käest 13 euri, siis ütles, et 10 ja lõpuks küsis, et kui palju ma ise tahan maksta? ma arvasin, et 5 näiteks, lõpuks saime kokkuleppele 7 euroga. Niikuinii sain ka sellega sarvist aga ega mul rahast kahju ei olnud, lisaks rõngastele pakiti kaasa ka kaks kommi :)
Tagasi jalutasime mööda jõeäärt, kus pettis meid üks lind ja noris haletsust sellega, et me arvasime, et jalgu on tal vaid üks. Lõpuks väljastas ka teise. Tee viis meid jõe ja loomaaia vahelt, nägime flamingosid ja teisi linde ning mõnda looma ka. Lihtsalt niisama, loomaaeda me ennast seestpoolt kaema ei läinud… kaelkirjakut oleks tahtnud näha aga… samal päeval tutvustati maailmale ka nüüdseks kuulsaks saanud jääkaru poega, nimega Knut. Berliinis oli üldse teema karudega, nende kujusid oli igal pool. Giidi käest küsides sain vastuseks, et eks see ole sellest, et sõna Berliin olevat karudega seotud aga fakti, et karu ka Berliini vapiloom on, unustas ta mainimata. :) Lisaks külastasime veel KDW-d ja muid ühika ümbruses asuvaid kohti. Poole üheks aga pidime pakkima kokku oma kodinad ning tee Potsdami ning Troopikumi poole võis alata, mina ei olnud loomulikult väga positiivselt meelestatud selle viimase fakti osas. Potsdami lossid võtsime läbi kiirekskurisooniga – oleks võinud, seal linnas tõesti rohkem kui tund veeta aga kui nii siis nii. Troopikumi jõudsime kella viieks. Suur angaar, kus kunagi oli tseppeline ehitatud. Ja üllatus küll, meil oli seal vaja veeta aega 14 tundi! Kohapeal selgus ka see, et me ei ööbi telikides nagu olime saanud esialgse informatsiooni vaid hoopis rannatoolidel, palmide all. Njaa. Koht on üldse populaarne ajaveetmiskoht ja kuna oli laupäeva õhtu, saabusid kümne paiku seltskonnad pidu panema, oli ka mustkusntniku show… ei, tegelikult oleks seal täitsa tore olnud, kui oleks olnud oma seltskond ja vähem aega seal veeta. Öö oli pikk ja rannapingid kõvad ja kägisevad. Pered jäid sinna väikeste lastega ööseks, magasid liival… hommikul jälle suplused ja nii see elu seal kulges. Mitte midagi erilist, nagu algul me arvasime.
Öösel keerati kella. Küsisme naabrinaisega giidilt, et kell kaheksa on lahkumine aga kas uue või vana kella järgi? Ta oli üllatunud, sellest uudisest ja arvas, et vana aga hommikul oli ikka vastupidi… aga lõpuks saadi siiski minema, et minna suurde poodi tegemaks mõned söögis, sest seal sees me ei söönud ja öeldi, et saab… aga… saksamaa on saksamaa ja pühapäeval oli kõik kinni, suletud! Loomulikult ei teadnud meie reisisaatjad seda ;) Ma ei mäletagi enam mitu tundi me seal veetsime aga lõpuks oli lennujaam, jälle ootamine ja lõpuks Riia, buss ja hilisõhtul Tallinn.
galerii
