kes varastas jõehobu?

Tänane päev on möödund kohvikutes: lõuna ajal (kooli söökla ju vaheajal tumm) – St. Patrick’s; pelikan saabus taas ülemere meelt tagasi – Chopsticks; ning traditsiooniline kord kuus kohvikus tüdrukutega – Creperie. Kõik kolm võõrapärste nimedega ning erinevate sisudega, minu südame võitis endale aga viimane ja ohkama võttis ka, et miks siis kui mina sealt kaks sammu eemal elasin seda armsat kogakest ei olnud vaid hoopis eksiteeris koht nimega Tiina grill vms. Teenindus oli armas ning vaatamata rahvast täis kohvikule õhkkond mõnus ja hubane – küünald ja õrn valgus on võtmesõnad. Menüüd ma ei proovinud aga tüdrukute pealt nägin, et suutäied olid maitsvad ning serveering hõmmm…. efektne. Mmmmmõnus. Teed saab kannuga!! Viimane on alati kohale ainult boonuseks.

Koju pool kümme koos vaprusevärinatega, sest sain aru, et juba homme on minek… :) täitsa meeldiv minek taas Saksamaale Berliini (olen seal varem vaid korra vetsus käinud)! Hetkel nuputan mida panna käsipagasisse ja mida saata endast eraldi – juukseklamber teravaotsaline? eraldi! meigipotsikud? eraldi! lõhn? eraldi! raamat? kaasa! Kõrvarõngad??? Ei taha millegist ilma jääda ning probleeme ka ei soovi. Aga natuke sekeldusi toobki ellu vurtsu! Enam ei kahtle, enam ei seleta. Ja meenus kaks tegemata asja, üheks on juba hilja aga katsun asendada.

Und.

Taas kass esmaspäeva hommikusse, muud ja uut pilti mul hetkel kuskilt võtta ei olnud ja nii te siis saate taas Nummile silma vaadata. Uut nädalat algan viimase moe järgi viilitud küüntega (jah, käisin taas seal piinapingis – maniküüris), õhtuse juuksuri ootusega ning väikeses reisiärevusega. Täna ja homme ning siis on kolmapäev ja Berliin! Mina olen rahul.

Rongiaknast on kogu maailm teistsugune. Filmilik. Kõik kaadrid tunduvad olevat väärt säilitamist, kuigi tean, et kuskil seal väljaspool seda liikuvat maailma näeksin ma kõike seda hoopis vähem väärtuslikuna, kuidagi tavalisena aga rongiaken, mööduvad salud ja sildid ja perroonid annavad asjale teistsugususe. Nägin palju kohti, et vohh ja siis kujutasin end välja ning siis ei olnudki enam vaimustust, kõik oli nii nagu ta on. Autoaknaga on samamoodi, aga ikkagi teine. Rongis on kõik lähemal, kõik on siinsamas ainult aken on sinu ja selle maailma vahel. Kui tahan katsun aga käte ja peade välja sirutamine on keelatud, võid need kaotada. Ükskord sirutasin… ning oksaga vastu kätt saada oli valusam kui ma arvaksin seda olevat.

Mulle meeldivad rongisõidud, mis sest et nad on kuidagi avalikumad kui bussiga. Avalikumad selles suhtes, et sa näed ja kuuled ning inimesed kõnnivad, suhtlevad, naeravad. Bussis istud sa oma kohale, vahel on keegi su kõrval, samas on meeldiv kui ei ole ning inimesi näed sa tavaliselt vaid endast mööduvat. Rong on vaba, samas kammitsetum, sest inimesed kontrollivad oma väljanägemist ja väldivad pilke (sest paratamatult need kohtuvad teiste silmadega).

Täna lakkus väike inglilokkidega nimekaim rongiakent, noored vaatasid süleraalidest filme ning rohelise peaga ning sokke kuduv naine oli rase, minu vastas istus lilla salliga lugev naisterahvas, kes meenutas mu füüsika õpetajat… jah, seda sama kes oli ka sinul ja sinul, kes õppisite minuga seal samal koolis, selles samas alevis kuhu hing vahel igatseb. Ja jälle ma tüürin otsaga meenutuste randa ning melanhooliasse… ainult see tuba suudab seda teha, jah see tuba oma kollaste seintega.

Und.

ja koolilastele ilusat vaheaega!

Nii, meil on Härraga natuke abi vaja! Remont ei ole nagu päris valmis. Aidake meid ja võib-olla saate ise ka kasu. Nimelt on K-Raual käimas fotokonkurss enne|pärast ning Härra otsustas ka meie vannitoaga osaleda. Üldislet on meie saavutist seal päris hästi hinnatud aga nende veebikülastaja hindab ja parim saab võidu on alati selline probleem, et panen endale viie ja teistele ühe. Mina ei kutsu teid mitte teistele halba hinnet panema vaid hoopis meie oma vääriliselt hindama! >>> VANNITUBA! Pärast nupp on seal ka täitsa olemas, nimelt nupu enne kõrval peaaegu nähtamatuna. Ei tea mina miks see nii laehndatud on!

Asi selline, et see vannituba on meie uhkus ja armastus, kõige rohkem on sinna sisse panustatud ja palju tunde kulutatud mõtlemisele ning ehitamisele, kõigepealt oli lammutamine – inimesed ikka “oskasid” vene ajal kõike nii kapitaalselt ju ehitada! Aga ta on nüüd valmis! Ise oleme rahul ja ta on hea hinde vääriline :)

Muide, ka sina hääletaja võid võita: Kõigi K-Raua ACE veebis võistlustööle hinnangu andnute vahel loositakse välja K-Raua ACE ostukaart 5 000 kr väärtuses Probleem on ainult selline, et asutuses saab vaid üks inimene hinnata, see on natuke veider küll, sekretär tahtis niisma meil siin neid töid hinnata aga ta ei saanud, sest mina olin seda juba teinud.

K-Raua fotokonkurss enne|pärast