Hommik, teine hommik Helsingis. Mõnedele raskem kui eales varem. Mõtlesime, et oleme safe… ning ei läinud kodust kaugele, üle tänava paar, restoran, pubi – Lost & Found :) Ma olin vist seltskonnast ainuke, kes ka vikerkaarevärvilist silti nägi aga lõbu oli sellegipoolest palju ning draamat ka. Eurovisoon? Mis see veel on? :P Tegelikult on ju gay nightclubis olemine just eurovisoonile täiesti kohane meelelahutus. Pidu! Kuigi siiski olles selle üritusega elus esimest korda samas linnas, puutun ma sellega vähem kokku kui tavaliselt. Kuulsin, et eesti ei pääsenudki edasi. Njah, mis seal ikka imestada. Elu on ikkagi ilus ning laul ei olnudkii ju nii hea. Õhtul on finaal – siin on linnas igalpool paraadid, kontsertid, ekraanid. Pidu!

Hetkel on laual eesti borš ja 90% inimestest põevad eesti õlle ning ukraina viina pohmakat. Päike paistab ning kell on pool kaks, äratus oli 1,5h tagasi. Päev on veel ees.

p.s pealkiri on meie “sõbarliku” allkorruse naabri hüüdaluse siin ilusas linnas.